Roland Tõnisson: kuuleme seda, mille järgi kõrvad sügelevad. Aga mitte EKRE-lt

Roland Tõnisson.

EKRE liige ja kolumnist Roland Tõnisson kirjutab sellest, kui sisutühjad on kartellipoliitikute sõnad ja kui teravalt on nad võtnud sihiks oma suurima oponendi ehk rahvuskonservatiivide hävitamise.

“Öeldakse, et kunagi ei valetata nii palju kui sõja ja valimiste ajal. Öeldakse sedagi, et sõjas on esimeseks ohvriks Tõde. Kirjutan sõna „Tõde“ suure algustähega, sest selle all peame mõistma objektiivset nägemust asjaolude ja toimuva sisust ning põhjustest.

Ilmselt oli I Maailmasõda propagandakunsti koha pealt see aeg, mil infosõda avaldus nii laialdaselt, nagu oleme ka hiljem kogenud. Vaenutsevad riigid panustasid palju oma kodanike teadvusse, kasvatades kas või vemmalvärssidega postkaartidel vihkamist naaberriikide vastu. Sakslased-austerlased pilkasid konnaõgijaid prantslasi, makaronineelajaid itaallasi, hullu Vene keisrit ja valelikult snoobe inglasi. Entente riigid naersid omakorda tohletanud Austria-Ungari keisrikoja ja sakslaste narri korraarmastuse üle.

Igatahes kujutati „omasid“ rahuarmastavate ohvritena, kelle poolel on kindlasti ka Jumal ise, ning „pahasid“ verejanuliste koletistena, kes tapavad lapsi, söövad kasse ja tallavad lilli. Goebbels juhatas II Ilmasõjas asutust, mille nimi oligi konkreetselt Propagandaministeerium. Tänapäeval nimetatakse selliseid asutisi pigem „meediaosakondadeks.“

Viimastel nädalatel toimuv kirgede torm meedias ei ole muidugi üllatav, sest käib infosõda. Sisuliselt on tõesti väljakujunenud olukord, kus näeme ühel pool seisvat EKRE-t ja teisel pool Reformierakonda, Keskerakonda ja sotse.

Lähenevad valmimised. Vabaerakond on end põhja lasknud ja selline on kindlasti iga projekti „nihverdame end Riigikokku“ saatus. Eesti 200, millel on lihtsurelike jaoks seletamatul kombel taga meedia suur toetus, võib ilmselt liigutada samuti nende hulka, kuigi poliittehnoloogiliselt on tegemist väga nutika projektiga. „Seitsmesed uudised“ valisid Kristina Kallase aasta poliitikuks kui kõige üllatavama tulija, luues temale positiivset kuvandit ja see õnnestus hästi – meedias töötavad oskajad inimesed. Ent seegi saatelõik ei saanud üle ega ümber EKRE-st, vastandades end sellele ja ometigi kõlasid ekraanilt EKRE-lt laenatud fraasid ja ideed.

Valimislubadustega on nagu on – arvan, et pärast stalinismi ja „arenenud sotsialismi“ perioodi oli küünilisimaks ja kõige valelikumaks propaganda, millega meelitati eestlasi hääletama Euroopa Liiduga liitumise poolt. „Parem on saada 1000 eurot kui 1000 krooni“ – väga paljude Eesti inimeste jaoks on selline palganumber siiani kättesaamatuks, ning erinevalt lubadustest ei kiirusta Euroopa Liit sugugi ühtlustama palgataset oma territooriumil, pumbates nii vaesematest riikidest ümber inimressursse. „Palju ilusaid mehi“ – selles osas on Brüsselil isegi osaliselt õigus. Peaaegu. Palju on neid mehi tõesti, sest selline peigmeeste invasioon oli planeeritud juba sajandivahetusel ja enne sedagi.

Mitte kõik teod, mida need inimesed teevad, ei ole ilusad, ent vähemalt rõõmustab nende üle Macron, kes tunneb end mooramaamehi kallistades omas moodsas elemendis. „Murrame läbi!“ lubas Juhan Parts Euroopa Liiduga liitumise eel… Tekib küsimus: kui me oleme nii oodatud selle kaasaegse pudrumäe manu, siis kuskohast me veel läbi peaksime murdma hakkama? Kas EL ei olegi sõbralik riikide liit?

No ja sellest, et me oleme peagi Euroopa viie rikkama riigi hulgas, ei hakka ma mitte rääkimagi – sellise lausrumaluse peale poleks isegi Goebbelsi propagandamasin tulnud. Tuleb olla ka ettevaatlik kategooriliste lubadustega. Näiteks kinnitada, et ollakse „äraostmatud,“ sest nagu näha, ka raudsetel isamaalastel on hind.

Lubadused, lubadused … Inimeste mälul on, paraku, lühikesed jalad ja me ootame oma loomu poolest juba häid uudiseid. Sest me tahame ju, tegelikult, õnne ja rahu. Ja seda kasutavadki ära need, kelle jaoks ei ole valedega manipuleerimine probleemiks. Sageli inimesed ka ei süüvi valelubadustesse ja desinformatsiooni, sest meile müüakse positiivset emotsiooni.

Võrdluseks võiks tuua saatesarja elust Siberis, mis rääkis ühest tervislikult elavast ja üksteisest hoolivast kogukonnast, ent ei maininud sõnagagi õpetust, mida nende „liider“ viljeleb. Õpetusest, mis on täis Pühakirjast laenatud mõisteid ja fraase, tehes selle inimestele vastuvõetavaks ja mõistetavaks, ent rakendatud ellu selliselt, et garanteerib tingimusteta allumise ühele konkreetsele „Juhile.“ Sisuliselt on tegemist ühe räigema valeõpetusega, mida 20. sajandil nähtud.

Ma olen kaugel sellest, et võrrelda erakonda, kuhu kuulun, Pühakirjaga, ent ei saa toomata jätta neid paralleele ja ilmselgeid näiteid manipulatsioonidest, millega nii osavalt maalitakse ühtedest inimestest koletisi ja teistest pühakuid, sest just nii see käibki. Kui näiteks süveneda „Eesti 200“ tulevikunägemusse, siis ei olegi millessegi süüvida, sest tegemist on vaid emotsionaalse mänguga, millele on antud visuaalselt positiivne kuvand. Ja sõnad, sõnad, sõnad… Küllap ongi nii, et vale on seda usutavam, mida suurem ja küünilisem ta on.

Nüüd on taas Tõde see, kes kannatab. EKREst, mis ei ilusta olukorda riigis ja maailmas, on maalitud koletis, kelle liikmed harrastavad vägivalda ja propageerivad vihkamist. EKRE vastas seisvatest poliitilistest organisatsioonidest on maalitud „mõistvad, maailma pärast südant valutavad“ humanistid, kelle arusaam maailmas toimuvast on täpselt selline nagu paraku kahel neiul Skandinaaviast, kes kahjuks Põhja-Aafrika sõbralike, naturaalsete ja võltsviisakusest vabade eksootiliste inimeste manu matkasid.

Ma ei soovi praeguses kirjatükis enam midagi lisada, ning soovin EKRE liikmetele, poolehoidjatele ja valijatele vaid ühte: olge valvsad, sest midagi lihtsamat ei ole kui väänata Tõde. EKRE ei luba inimestele kõike, et „nihverdada end Toompeale.“ Ta ei pea enam seda tegema, sest EKRE on juba seal ja mitte tänu valelubadustele. Ta on parlamendis selleks, et jääda. Selle tunnuseks, et EKRE saadikud on teinud head tööd, on just nimelt see raevukas propaganda, mida paisatakse nüüd eetrisse pea iga päev. Nii lihtne see ongi. Ja selles ei ole midagi uut – lihtsalt vanad nipid uues kuues.”

Kommentaarid