11.05.2017
Roland Tõnisson.
Üks tuntud Soome bänd, Eppu Normaali, tegi kunagi hea punkloo ja selles olid sõnad: „Pioneeridele olen fašist ja fašistidele pioneer.“ See oli esimene asi, mis tuli mulle meelde kui Oudekki Loone „Aljoša“ juures ETV-le intervjuud andis.
Selle usutluse jälgimine oli mulle tõsiseks väljakutseks, teiseks tajusin oma hämmastust. Nimelt leidsin end mõttelt, et prl Loone on tegelikult oma sõnavõtus aus. Nii nagu on näiteks oma tegevuses Yana Toom või tema ema Margarita Tšernogorova, kes on ilmselt siiani punaveteranide võidupühade kontsertide ja väiksemate tähtpäevade agar korraldaja. Nad on ausad, sest ei varja oma sümpaatiaid ja antipaatiaid.
Minul ei ole vaja peatuda preili Oudekki arusaamal poliitilisest ajaloost. Seda tutvustab ta meie meelelahutuseks või meelehärmiks kindlasti veelgi. Jäin mõtlema pigem selle üle, millistesse seltskondadesse me oleme tänaseks, 2017. aasta kevadeks jagunenud. Pilt on muidugi enam kui kirju, kuid suures plaanis võime jääda olulisimate gruppide juurde.
Meil on seltskond interrindelasi, keda võib pidada kõige „mõistlikumaks“ ja reaalpoliitilisemaks seltskonnaks. Nad teavad hästi oma valijaskonda ja seda, millisest küljest tollele läheneda, et valimistel saaksid sedelitele märgitud nende nimed. Interrindelased demonstreerivad kartmatult oma lojaalsust Suurele Oktoobrile ja kolmele habemikule – Marxile, Engelsile, Leninile, Vanale Vuntsile Stalinile ning Meie Ajastu Suurimale sambomaadlejale Vladimirile, sest teavad, et peale KAPO aastaraamatus äramainimist ei ähvarda neid miski. See on revolutsioonimärtri oreooli loomiseks igati kasulik. Nad võivad vabalt viljeleda internatsionalismi rahuvõitluse sildi all Venemaa globaalseid huvisid esindades. Meie riik ei võta selles suhtes ette midagi – neil on liiga tugev seljatagune. Nad ei riski praegu millegagi, ja kui kunagi peaks Eesti sattuma taas rublatsooni, on nad juba teeninud endale ettenägelikult uute võimude ees piisavalt hea nime ning võivad loota ilusale jätkule Baikali kalamarjakausside ja sügava boršikatla ääres.
Siis on meil seltskond, kes räägib ilusaste inimese väärikusest, õigustest ning vajadusest muuta maailm turvaliseks. Seda nad meile ei ütle, et turvalise maailma all mõistetakse siin lambalikku, ärakiibistatud kuuletumist globalistliku maailma isandatele, kellel on suur rahakott. Nende ülesanne on meid lihtsalt sellisteks lammasteks teha ja saada selle eest premeeritud. Ka nemad on üks üsna mõistlik seltskond, ainult mitte nii väga kui esimestena nimetatud, sest nende peremehed on kaugel. Aga vaevalt, et eesti rahva ja meie maa saatus neile korda läheb, sest ega neid selle maaga miski eriti ei seo. Avatud meelega kosmopoliidid nagu nad on. Eks ole nad ju korduvalt öelnud, et Eesti omariiklus on ületähtsustatud ning iseseisvuse aade on maruäärmuslik ning taunitav. Kui nad hooliksid oma rahvast ja naaberriikide inimestest, siis nad, näituseks, ei loobuks pikaajalisest staažist mõne riigi aukonsulina. Aga kui võim vahetub ja endised isandad enam võimu juures ei ole. Siis, ilmselt, tõesti ei ole ka mõtet enam pildil olla.
No ja lõpuks on need kolmandad. Rumalad ja otud nagu muinasjuttude noorimad pojad. Nemad on sellised, kes ei oska ei vingerdada ega pugeda. Nad ei tea sedagi, millisest saatkonnast pappi ja elu ilusaks tegevaid instruktsioone jagatakse. Nad elavad oma igapäevast elu, üritavad kasvatada lapsi, kuigi see on praeguste valitsuskoalitsioonide poolt loodud „viljastavates tingimustes“ kujunenud luksuseks. Peavad sageli ohverdama palju omaenese heaolust, et peresid koos hoida, toita ja katta. Maksavad makse ja saavad oma töö eest ebaõiglaselt väikest palka. Seejuures on nad harjunud sellega, et neid nimetatakse vähese tööjõudlusega ja rentaablusega lolliks massiks, kellele ei saa usaldada riiklike küsimusi. Siis on neil veel parlamendis mõned esindajad, kelle ideed ja ettepanekud-sõnavõtud ajavad teisi oksele.
See kolmas seltskond on tõesti väga rumal. Ainuke häda nendega on see, et nad elavad kauem kui nood esimesed. Ja on paradoksaalne, et ainult selle kolmanda seltskonna töö ja maksude ja eneseohverduse najal on esimesel kahel seltskonnal võimalik õilmitseda, rõivastada oma inimvaenulikud ideed ilusatesse sõnadesse, pööritada seadusandlusrattas ka kõige jubedamaid „seaduseelnõusi“ (loe: isandatelt saadud ülesandeid) ja teha selle juures sama kõigutamatut nägu nagu kalju rannas.
Võib olla olen ka mina loll, aga esimese kahe seltskonnaga ei ole minul millestki rääkida. Olen pioneeridele fašist ja fašistidele pioneer.