Roland Tõnisson: Poliitkorrektsus on vasakradikaalide võimuhaaramise vahend

Poliitiline korrektsus – suude sulgemise instrument.

„Poliitilist korrektsust“ ei saa pidada tõeliseks korrektsuseks või härrasmehelikkuseks, vaid kõige labasemaks agressiooniks sõna- ja mõttevabaduse vastu, mis on riietatud kaunite sõnadega ligimesearmastusest, kirjutab literaat ja teoloog Roland Tõnisson.


Praegu näeme meie nn „kultuurimaastikul“ ja „ideederindel“ nn võitlust parema elu ja „puhtama õhu“ nimel. Paraku ei ole tegemist inimeste omaalgatusliku teadlikkuse kasvatamisega. See on teadliku suunamise ja töötlemise tulemus, mille võib võtta ühise nimetuse alla: „Poliitilise korrektsuse agenda“. Ning see ei ole Uute Uudiste lugejatele, muidugi, enam mingi uudis. Nagu ka mitte see, et vasakpoolne, põhimõttelage ja väärtuste poolest väärtusetu globalistlik uussallivus on võtmas üha väärastunumaid vorme.

Korrektsus on iseenesest ju positiivne omadus – džentelmen jätab ütlemata ebameeldivad mõtted või kommentaarid, kui näeb, et sellest ei oleks mingit kasu. Või siis väljendab ennast delikaatselt. Teine samasugune džentelmen saab aru, milles on asi, kui talle öeldakse: „Olete Te kindel, sir, et võite sellisel moel saavutada oma eesmärgi?“ Mõistab, et tegelikult mõeldakse nii öeldes lihtsalt: „Tõmba end tagasi ja ära laiuta,“ või „me kahtleme sinu võimetes ja pädevuses“.

Enda korrektselt väljendamine ei tähenda seda, et jäetakse välja ütlemata olulisi asju. Seepärast ei võigi „poliitilist korrektsust“ pidada tõeliseks korrektsuseks või härrasmehelikkuseks, vaid kõige labasemaks agressiooniks sõna- ja mõttevabaduse vastu, mis on riietatud kaunite sõnadega ligimesearmastusest. Kui argumendid puuduvad, käiakse välja sildid „rassist“, „nats“, „šovinist“ ja kas või „paduusklik“. Tõelist sisu nendel mõistetel ei ole, küll aga väljendavad nad nõrganärvilist emotsiooni, ärritust ja hakkamasaamatust omaenese eluga, mille põhjusi otsitakse teistes, mitte iseendas.

Poliitkorrektsus on olnud pikaajaline protsess. Radikaalsed liberaalid on mõistnud juba ammu, et nende emotsioonidel põhinevad dogmad ei pea vastu loogilistele ja väänamata tõdedele. Radikaalsed traditsioonide mahatallajad, perekondade lõhkujad ja inimeste kohustustest vabastajad on tegutsenud, ja tegutsevad, oma isiklike tunnete ja kogemuste ajendil. Mõni on saanud, kahjuks, kogeda kodust vägivalda ja hakanud võitlema kogu „süsteemi“ vastu.

Seksuaalsete kõrvalekalletega liberaalne radikaal ei soovi end tunda väljatõugatuna ja kui tal on piisavalt raha ning sidemeid, siis hakkab ta teistele tõestama, et seksuaalne hälve on tegelikult normaalsus. Olles saanud julgustust, tegutseb ta edasi ja nii oleme olukorras, kus lasteaeda leiab tee „seksuaalkasvatus“, mis tegelikult on inimestesse hälbe sissesüstimine kõige õrnemas eas. Selle kahe „matkapunkti“ vahele jääb aga ajude töötlus.Siia kuulub feminismiideoloogia oma erinevates ilmingutes.

Siia kuulub ohvriksolemise ideoloogia – inimene on käskude ja keeldude ohver ning ta tuleb sellisest olukorrast vabastada. Inimest on represseerinud perekond, haridussüsteem, patriarhaalne ühiskond. Selle asemel et osaleda elutähtsas ühistegevuses – luua perekond, rakendada oma võimed üldiseks hüvanguks – propageeritakse individualismi ja oma isiklike soovide ülimuslikkust.

Siia kuulub rassiideoloogia, mille eesmärk on eeskätt süütunde äratamine europiidset päritolu inimestes. Selles ollakse hästi edenetud. Missouri osariigis vapustas üks 17-aastane noormees, Anthony Dwight, oma vanemaid, kui võttis endale advokaadi ja kaebas nad kohtusse, kuna nende süül oli ta sündinud valgenahaliseks. Noormehe advokaat Robert Hoffmani sõnul on tema klient kannatanud juba alates varasest lapsepõlvest stressi, depressiooni ja suitsiidsete mõtete all. Nimelt peab ta kandma sajanditevanust orjapidamise-süüd ainult sellepärast, et tema vanematel oli egoistlik soov tuua siia maailma veel üks valge laps. Advokaadi sõnul on ilmselge, et vanemad kui süüdlased peavad võtma enda peale kulud, mida nõuab naha pigmenteerimine, umbes 20 000 dollarit.

Hollywoodi näitleja Rosanna Arquette (osalenud filmis „Pulp Fiction“) vabandas äsja selle eest, et ta on sündinud valgena ja tunneb häbi, et kuulub seetõttu privilegeeritute gruppi: „Mul on kahju, et ma sündisin valgena ja privilegeerituna. See ajab mu südame pahaks. Ma tunnen kohutavat häbi.“ Tal on ka kohutavalt piinlik president Trumpi poliitika pärast, mille tõttu olevat lisandunud homofoobia, pedofiilia ja massitulistamised. Siinkirjutaja arvab, et oma häbi ja süü mahapesemiseks võiks eelpoolnimetatud daam jagada oma 9 miljonit dollarit väärt oleva varanduse suunata süütunde leevendamiseks heategevusse, aga seda on ilmselt asjata oodata. Seega on tegemist tüüpiliste tunnetel lainetavate inimestega, nagu meie kodumaine globalist Kristiina liikumisest Eesti 200, kellel on tunne, et Eestis on sõda. Fakte ei ole, aga talle näib, et see on kohe puhkemas.

Selliste tegelaste jaoks ongi oponentide mahasurumine ainus võimalus püsida lainetel. Põhimõttelageda globalismi teenistuses on nüüdseks Lääne kõrgharidusasutused ja „kvaliteetmeedia“. Ühendriiklane Dave Ball on iseloomustanud ühes oma kirjatükis meie ajal toimuvat järgmiselt: „Meie keel eksisteerib selleks, et kirjeldada reaalsust, mida näeme. Kui see keel asendada kitsendatud [ehk ka „kastreeritud“, R.T.] keelega, kaotab keel kontrolli reaalsuse üle. Kui meie sõnad võtavad kontrolli tõelisuse üle, muutuvad ratsionaalsed argumendid kasututeks. Liberaalne emotsionalism võidab… Sõnad, mis väljendavad mitteliberaalseid kontseptsioone, pannakse põlu alla ja asendatakse enamasti sisutute sõnadega, mida on võimatu defineerida… Poliitkorrektsuse apologeedid ja elluviijad kinnitavad, et mida enam inimesi hakkab kasutama „uut keelt“, seda paremaks muutub ka maailm. See tähendab – seda vastuvõetavamaks muutub maailm maailma „uuendajatele“.

Meil Eestis ei meeldi nn progressiivsetele maailmamuutjatele EKRE poliitikute kasutatav keel. Jah, see on otsekohene nagu arstil, kes patsiendist hoolides ei tee ümmargusi sõnu, vaid vajadusel sõimab patsiendi ka läbi, kui see ei saa aru, et ta oma eluviisidega tapab end ja käib asjata arstide vahet.

Mille poolest on aga etem „salliv liberaal“, kes kõrgis eneseimetluses peab end kultuurikandjaks, põlates sisimas teisi inimesi? Miks ei reageerita valuliselt selliste juhtumite puhul nagu „seemnesööjad“, „karuperse“, „mölakas“, „ära kaaguta“ jne? Selge see – mis on lubatud globalistile, ei ole lubatud teps mitte rahvuslasele ja siin paljastub „sallivuse“ tegelik, kahetine ja valelik pale. On äärmiselt tülgastav kuulata naisterahvaste suust okserefleksiga seonduvat sõnavara või vaadata püstiaetud keskmise sõrmega inimest, kes väidetavalt võitleb õigluse eest.

Dave Balli sõnul võideldaksegi kõikvõimalike foobiatega: seksismiga, homofoobiaga, transfoobiaga ja paljude muude foobiatega, mida sisaldavat endas konservatiivsus, patriotism, natsionalism, kristlus ja kõik muu, mis ei mahu liberaalsuse doktriini alla. Enim väärkasutatud mõiste on rassism ja tänapäeval ei tähenda see enam midagi, sest on pruugitav igal võimalikul ja võimatul juhul – samas võimaldab see „rassismikaardi“ letti lüüa alati, kui liberaalid ei saa hakkama enda sisuta ja väärtuseta hinnangute selgitamisega.

Sama on „seksismiga“ – inimesed on mehed ja naised. Miks mitte jääda selle juurde? Kolledžite käsi- ja tekstiraamatutest on kõrvaldatud väljendid „illegaalne maalviibija“, „kolmas maailm“, „ole meheks“, „hull“, „ristisõdija“, „kääbus“, „eskimo“. „Uuskõne“ viljadeks on arusaam voolavast sooidentiteedist ja meessportlastest, kes täidavad nüüd oma saavutamata unistusi naisteliigades.

Ma usun, et globalism keerab oma piinahoobasid Eesti ühiskonna ja kogu Lääne tsivilisatsiooni ümber veel enam pingule. Selle näiteks on Reformierakonna juhtkonna haiglaslik võimujanu – õnneks saame näha lõhkemas veel paljusid mädapaiseid, mida siiani on sinikollase grimmiga kinni mätsitud. Selle näiteks on Sorose asutatud hiigelfond oma kannupoiste ametisseupitamiseks USA 2020. aasta presidendivalimistel.

Ega siin muud ole soovitada, kui olla rahulik, jääda iseendaks ja elada teadmises, et sellised olendid kisendavad ikka ainult siis, kui neil on ebamugav olla või kui nad ei saa, mida tahavad. Ja seda rõõmu neile ei pakuta.

Roland Tõnisson,
literaat ja teoloog

Kommentaarid

2 kommentaari loole “Roland Tõnisson: Poliitkorrektsus on vasakradikaalide võimuhaaramise vahend

  1. Avatar
    Maafilosoof kirjutas:

    Hr. Viller, kas nimetaksite mõned raamatud mis natside poolt hävitati? Pealkirju ja autoreid mõtlen.

  2. Avatar
    Leo Viller kirjutas:

    Natside ja kommunistide poolt läbiviidud teatud raamatute hävitamine ei olnud samuti mitte midagi muud, kui kellegi huvides sooritatud poliitkorrektne toiming

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga