Roland Tõnisson: “Rahvasatikad” – käed eemale Tallinna vanalinnast!

Roland Tõnisson.

Kolumnist Ronald Tõnisson kirjutab ühiskonnas levitatavast propagandast, mille eesmärgiks on eesti rahva hinge mädandada.

“Eerik-Niiles Kross halvustab oma Päevalehes ilmunud artiklis Mihhail Kõlvartit, kes ei soovi ümber nimetada mõnda väljakut või tänavat Boris Nemtsovi auks. Selle teema puhul ei taha ma asuda ei Krossi, ega Kõlvarti poolele, sest kummagi täpseid motiive selle teema käsitlemisel ma ei tea. Ma ei taha hakata ka spekuleerima, nagu see kahetsusväärsel moel on saanud töömeetodiks meie “vabale ajakirjandusele”, kelle jaoks klatš, oletused, laim ja külajutud on tõsiselt võetavateks infoallikateks.

Tegelikult ei olekski mõtet sellel Nemtsovi-küsimusel, kui üsna kõrvalisel seigal, peatuda. Tegemist on vaid Reformierakonna järjekordse kapriisiga paljude seas. Aga nagu väike laps teab, et ta ei saa kõike mida tahab, peab ta oma võimalused siiski järgi proovima.

Lugupidamisest Nemtsovi kui kodanikujulguse etaloni vastu on üldse väga kahju tõdeda, et tema nimi on nii labasel moel toodud Eesti poliitilisse mudamaadluseringi. Boris Nemtsov on enamat väärt.

Samuti on väga kahju, et tehakse katse muuta poliitporimülkaks auväärne Tallinna vanalinn. Sünnijärgse Tallinna kodanikuna (kui vaadata seda asja nüüd Lüübeki linnaõiguse seisukohast) on mul õigus mitte pooldada Tallinna tänavate ja väljakute ümbernimetamist, sest nagu igas ajalooga asulal, on ka Tallinna linnal olnud põhjust anda tänavatele ja väljakutele just need nimed, nagu nad praegu kannavad.

Ma oleksin vastu ka sellele kui Raeplatsile otsustataks anda Anton Hansen Tammsaare nimi. Sama hästi võiks kaaluda Tallinna ümbernimetamist Pätsilinnaks (võrdluseks Stalingrad, Kuibõsev, Washington). Soovitada mõne Tallinna osa ümbernimetamist võib vaid inimene, kelle jaoks vanalinn ei tähenda midagi või kes teab, et ta võib riskivabalt jalalt jalale keksides keelt suust välja ajada.

See „Nemtsovi“- seik on kahjuks vaid üks tahk meie tänasest, labasest tegelikkusest. Võib olla on see rüütatud natuke peenemasse vormi kui küsimus parlamendi saalis ministrilt hommikuse konjakijoomise kohta, ent siiski on äärmiselt nukker näha nii labast taset meie rahvaesindajate juures. Selliste poliitiliselt kirjaoskamatute inimeste kohta kasutada vabalt väljendit ühest linnalegendist – “rahvasatik.” Ainult, et meie puhul ei oleks see nali ja mitte millegi vastu me ei eksiks.

Eesti Vabariigi kodanikuna on mul äärmiselt valus ja häbi, sest lootused, mis kunagi sai pandud inimeste peale, kes lubasid suure suuga hakata “eesti põlve uueks looma”, ei ole täitunud. On valus ja häbi, et oleme lasknud endistel kompartei ja komsomoli aktivistidel usurpeerida võimukoridorid ja „tinistada“ enda järel jooksma nii suurt hulka kodanikke. Et oleme lasknud tekitada veerandi sajandi jooksul Eesti omariiklusele ja rahva eneseteadvusele korvamatut kahju.

Praeguste labaste väljaastumiste näol meedias ja poliitilises elus on meil tegemist mädapaisetega, mis on saanud rahus Eesti omariikluse kehal areneda ja süveneda. Neid on rahva eest kosmeetikaga peidetud, nende olemasolu on eitatud. Mida varem oleks neile skalpelliga ligi saanud, seda vähem oleks mäda pritsinud, seda vähem kahju oleks need paised tekitanud.

Ent nüüd on hais seda ebameeldivamalt tunginud rahva teadvusse. Tegemist on rahva hinge mädandamisega, sest rahvale näidatakse teed, kuidas suhtuda oma naabrisse. Eriti neisse, kes kuuluvad teise erakonda – võib süüdistada ja hukka mõista ka tõenditeta. “Kui sa tead midagi Martti Kuusiku kohta, siis anna meile teada.” Nii loeme häälekandjast, mida väidetavalt koostavad sõltumatud, ausad professionaalid. Sellisest vildakast arusaamast sügavamale langeda ei ole vist võimalik … Või siiski?

Mädakolde tekitaja ülesanne on raviprotsessile mitte alluda. Seda võitlust oma olemasolu eest näemegi. Ja mäda ei oskagi muud kui halvustavalt pritsida ja haisu levitada, sest see on tema loomuses. Kuigi ta võib selle juures isegi sofistlikult sisiseda.”

Kommentaarid