Roland Tõnisson: valitsejate valikutest 

Ronald Tõnisson.

Literaat, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister Roland Tõnisson võrdleb Eesti riigipea käitumist mitmete teiste ajalooliste olukordadega.

„Pean tunnistama, et olen segaduses, sest ma ei tea, kuidas enam edasi elada. Mind on nimelt vallanud déjà vu, ehk tundmus, et olen hetkel toimuvat juba varem kogenud. Hea lugeja teab kindlasti, mida see tunne endast kujutab.

Seega – ma ei tea, kuidas olla, sest kuulen üht, aga näen teist nii, nagu õndsa nõukogude võimu ajal, mil Nõukogude Liidu Konstitutsioon oli sõnades maailma kõige vabam, ent tegelikkuses kaugel oma sõnadest.

Nii hõljub ka meie ajas ringi mõnelgi moel mütoloogiline fraas „sõna on vaba“. Selle on esile tõstnud meile presidendiks määratud persoon. Tema isikus peaks olema meil tegemist inimesega, kes kui mitte ise, siis koos oma nõunike ja vesiiridega, pingutab selle nimel, et täita presidendile põhiseadusega ette antud ülesandeid.

Kindlasti on presidendile lubatud isiklikud sümpaatiad ja antipaatiad, ent emotsionaalsus ei ole neile hea seltsiline – koos mõjuvad nad halvasti mitte üksnes sellele isikule, kes nende küüsis on, vaid ka ümbritsevatele kodakondsetele. Igas inimeses – eriti riigitegelases – peaks olema nii palju eneseväärikust ja mõistust, et vajadusel suruda selline kompott oma tahte alla. Vajadused võivad aga tekkida ootamatult.

Näiteks läheb priipõlve pidav president Rüütel prügiämbrit tühjendama, prügikasti taga ootab teda aga terve punt ilkuvaid kalkareid, kes peavad end ajakirjanikeks ja on kaasa võtnud isegi kaamera. Nad nimetavad oma tolatsemist ajakirjanduseks ja toimuvat eksklusiivintervjuuks, nõuavad enda külla kutsumist.

Kuna president Rüütel on oma elus pidanud nägema igasuguseid molkuseid, ei morjendu ta sellest pundist, lasebki nad oma tuppa, katab koos Ingridiga kohvilauagi, vastab meelepaha alla surudes „žurnalistide“ ogaratele küsimustele ja saadab nad piltlikult öeldes tühjade kätega välja.

„Ajakirjanikud“ saavad erakanalis oma 10 minutit kahtlast kuulsust, president Rüütlile jääb ilmselt sest episoodist mõru maik, ent temasugune inimene nii pisikeste asjade peale endast välja ei lähe, ega deklareeri, et ta „vihkab eratelevisiooni“. Tema jääb oma väärikuses olukorra ülapoolele, ega anna hinnanguid ei „eksklusiivintervjuu“ ajal ega selle eetrisse laskmise järel. Keegi ei pea tema sõnu siluma või parandama.

Üks riigipeaks peetav isik peaks suutma end valitseda ja vajadusel olema üle ka iseendast. Jaapani keisrikoda näiteks on viimasel ajal probleemi ees, sest troonipärijatele on keeruline leida pruuti. Asi on nimelt selles, et tulevane keisrinna peab loobuma oma isiklikust arvamusest. Muidugi – ta on nüüd ainult esindusfiguur, ent Tõusva Päikese maa keiser ja keisrinna peavad võrdselt paistma kõigi oma riigi asukate peale. Riigipea, kes mõistab oma rolli olulisust, annab endale aru, et ta ei saa kuuluda enam iseendale, sest temalt oodatakse enamat kui reakodanikult. Sest riigipea on oma riigi sümbol.

Ma mõistan, et monarhide perre sündinud monarh võib lubada endale väljendit „Riik,  see olen mina!“ sest nii – sisuliselt – see ongi. Ta võib öelda: „ma käsin“, „ma arvan heaks otsustada“, „ma annan armu“ jne. Selline valitseja tunnistab ausalt, et ta on „despoot“ ehk „käskija“, nii, nagu seda kreekakeelne sõna ka tähendab. Mõiste „despoot“ ei tähenda verist hirmuvalitsejat, vaid isikut, kes valitseb, juhib ja eelkõige vastutab maa ning rahva eest, kelle etteotsa ta on sündinud.

Selline valitseja teab, et kui tal liigse emotsionaalsuse pärast „katus pealt ära sõidab“ võivad sellel olla katastroofilised tagajärjed. Näiteks viimane Saksa keiser Wilhelm II seda ei mõistnud. Nooruses põetud haiguse tagajärgi ennustas tema raviarst: „… aeg-ajalt hakkavad teda tabama raevupuhangud, mille ajal ta kaotab igasuguse võime arukaks mõtlemiseks. Tema troonile astumine saab – tõenäoliselt – ohustama kogu Euroopat.“

Euroopat ohustas tollal kindlasti hoopis muu kui monarhiad, ent Wilhelmi kui keisri positsioon ja suutmatus end kontrollida tekitasid siseriiklikult ja välispoliitiliselt Saksamaale ohtralt peavalu, sest keiser Wilhelm paistis silma oma mõttevälgatuste rohkuse ja mitmekesisusega.

Uurijad Schindling ja Ziegler toovad ära oma teoses Saksa keisritest järgmised read: „Pretendeerimine maailmaimpeeriumi staatusele tõukas Wilhelm I osalema kõikvõimalikes konfliktides, ükskõik missuguses maailma otsas need siis aset leidsid. Ta kaitses Euroopa rahvaid „kollase hädaohu“ eest. Omistades endale „Atlandi admirali“ tiitli juhtis ta „Vaikse Ookeani admirali“, Vene tsaari, tähelepanu sellele, et tema missiooniobjekt on Ida-Aasias.

1898. aastal kuulutas ta end 300 miljoni moslemi ülemaailmseks kaitsjaks. 1894. aastal nõudis ta Mosambiigi annekteerimist. 1896. aastal tahtis ta saata väed Lõuna-Aafrikasse, isegi kui see tooks kaasa sõja Inglismaaga. Kolm aastat hiljem saatis ta inglastele Lõuna-Aafrika buuride (hollandlaste, RT) vastu sõdimiseks operatiivplaanid, mis olid valmistatud tema käsul Saksa kindralstaabi poolt.

Lõuna-Ameerikas pidi tekkima tohutu Saksa koloniaalimpeerium Ameerika Ühendriikide huvide arvelt. Ameeriklastele ta lubas, et USA sõja puhul Jaapaniga hakkavad Preisi väed kaitsma Californiat. Kirjavahetuses ja vestlustes inglastega rõhutas ta oma sõbralikke tundeid Inglismaa vastu ning Saksa mereplaanide süütust. Samal ajal tegi ta Ameerika Ühendriikidele ettepaneku alustada sõda Briti maailmaimpeeriumi vastu.

Riigimees Holschtein, kes oli õppinud poliitikakunsti Bismarcki käest, langes täielikku hämmingusse keisri vastutustundetuse ja suurusehullustuse ees. Kord oli ta sunnitud konstateerima, et kuuekuulise perioodi vältel nõudis Wilhelm II temalt kolme erinevat välispoliitilist programmi: „Alguses lähenemist Venemaaga, kaitsmaks meie kolooniaid Inglismaa eest, seejärel anda meie kolooniad ära… sellelesamale Inglismaale, nüüd… nii Venemaa kui Inglismaa heidame kõrvale ja hakkame otsima õnne gallide juures.“

Vananenud Bismarck otsustas jääda oma postile „vaid selle pärast, et oli ära tundnud imperaatori ebanormaalse vaimuseisundi“.

Mõne pisikese riigi puhul on mastaabid muidugi hoopis teised ja mandriteülesest haardest ei maksa unistada, ent suurel ja väikesel ideel ei olegi ehk nii suurt vahet. Kui pisiriigi valitsejakandidaat on lubanud suhtuda neutraalselt kõigisse oma alamatesse, ent üsna peagi oma maskid põõsasse heidab, ühtedele medaleid jagab ja teisi vihkab, siis tekitab see ühiskonnas, pehmelt öeldes, äärmiselt suurt segadust ja dissonantsi.

Riigipeaks nimetatuga võib juhtuda seegi, et suutmata end talitseda, räägib ta rohkem kui vaja. Lobiseva, oma keelt mitte kontrolliva inimese suud nimetasid vanasti kõrbeaskeedid laudaukseks, mida tuuled sinna-tänna lükkavad ja kuskohast igasugused lojused kontrollimatult sisse-välja jooksevad. Kogu aeg lahtikäiv suu oli vanade põlvede jaoks ka võrreldav saunauksega, mida korralikult ei valvatud ja mille läbi vaimutulisus kiirelt lahtus. Ja nagu me teame juba kirjandusklassiku Lutsu sulest – tagumik jääb külmadel lavalaudadel naks-naks! kinni.

On narr lugu, et nüüd peavad ametnikud siluma meile presidendiks nimetatu sõnu. Nagu ei olevat presidendiks nimetatu mõelnud seda, mida ta ütles. On narr lugu, et sellega peab tegelema meie päevil, sest varemalt pidid tõlgid korrigeerima nõukogude tippametnikke, kes väliskomandeeringutes lasid suust välja igasuguseid kärnkonni, üks hullem kui teine. Ja me oleme harjunud nõukogude poliitilist kultuuri pidama madalaks, selle eeskuju vältimist väärivaks.

Keegi NSVLiidust USA-sse putku pannud kodanik kirjeldas oma elamust selles vallas järgmiselt: „Ma ei olnud varem kunagi näinud nõukogude ametnike intervjuusid, sest kodumaal neid ei näidatud. Nüüd aga oli mul võimalus neid Ameerika televisiooni vahendusel näha ja saada aru ka tõlkest. Ka mõistsin ma, miks ei näidatud kunagi nõukogude uudistes nõukogude ametnike spontaanseid vastuseid teleajakirjanikele, kes mikrofonidega nende nina alla ronisid.

Näiteks võis keegi nurjatu ajakirjanik küsida Moskvast saabunud külaliselt: „Kuidas suhtute Israeli rünnakutesse palestiinlaste asustuste vastu?“ Nõukogude ametniku vastus oli sageli selline: „Meid ei *** need juudid üldse! Ja kui vaja, siis näitame neile, kus vähid talvituvad!“ Ametnikuga kaasas olev tõlk pani vastuse aga inglise keelde umbes selliselt: „Meie valitsus ja nõukogude üldsus on väga mures Palestiinas teravnenud poliitilise olukorra pärast, ent loodame siiski leida peatselt mõistliku lahenduse.“

Seega, head lugejad, olen ma suures segaduses. Ühest küljest tahaksin ma tunda uhkust oma riigi üle, ent selgub, et minu president vihkab mind. Ta nõuab, et temalt inimsõbraliku naeratuse saamiseks pean ma astuma klubisse, kuhu tema kuulub. Aga klubisse sundimist ei tunta segi mitte inglismannide juures, kus klubikultuuril on teatud ringkondades väga oluline osa. Kui keegi tahab teha karjääri „selles maailmas“, siis ta muidugi valib „õige“ klubi ja kui ta seda ei tee, jääb ta surelike hulgas unustusse (aga ainult surelike hulgas). Et keegi inglismann teist selle pärast kohe vihkama hakkaks, see oleks ebadelikaatne ülereageerimine. Ignoreerida – jah, seda küll. See on džentelmenlik. Vihkamine on nende jaoks, kes end ei talitse.

Eks ma pean siis selle teadmisega, et meile presidendiks määratud persoon mind ja paljusid teisigi vihkab, edasi elama.  Déjà vu – see on juba varemgi olnud ja kogetud. Nõukogude ajal, mil „õigesse klubisse“ pääsemine tagas koha linna täitevkomitees, ülemnõukogus, Euroopa Komisjonis (miks see küll kuidagi tuttav tundub?) … Õnneks ei ole ma ainus. Seltsis on sellega kergem hakkama saada.

Ma võtaks, tegelikult, presidendiks määratud persooni ka kampa, sest ta ilmselt ei saa päris hästi aru, et oma ametisse ei ole ta saanud mitte väljapaistvate iseloomuomaduste pärast. Isegi kui need ühel Euroopa Ühendriikide struktuuris karjääri teha soovival isikul olemas juhtuvad olema, oleks need vaid takistuseks.

Euroopa Ühendriigid vajavad isikuid, kes oskavad oma iseloomu maha suruda ja selgroo ise katki murda. Naeratusega. Teistsuguseid nimetavad nad vihkajateks. Ja siis nad vihkavad vihkajaid. Ma olen kuulnud, et see tunne pidi olema sõltuvust tekitav. Ehk ei ole veel hilja ka presidendiks määratud isiku puhul teha kannapööre? Selgroogu annab tänapäeval kokku lappida.

Oleksin väga kurb, kui mu déjà vu osutuks teoks saanud reaalsuseks, millega tuleb hakkama saada. Aga kui nii ongi, eks siis saame. Ennegi saadud. Ei ole esimene kord.“

Kommentaarid