21.12.2020
Eesti Ema Rõuges tuletab meelde, et eesti maaelu on vaja hoida.
Meie rahva mantra “Eestlane olla on uhke ja hää” kipub üha enam vasakliberaalsetele seisukohtadele alla jääma, paljastades ühe rahva orjameelsuse.
Eestis on suur seltskond, alates presidendist, “parempoolsetest”, opositsioonierakondadest ja Eesti 200-st kuni kõikvõimalike ideoloogiliste ühendusteni, kes tilgutavad järjekindlalt eestlaste teadvusesse mürki.
Nii on Kersti Kaljulaidi ja Siim Kiisleri vahendusel teada antud, et eestlane olla võib igaüks, isegi siis, kui keelt ei oska ja alles saabunud oled.
Ega ikka ole küll. Eestlaseks olek sõltub paljust muust, alates juurtest siinses mullas kuni tunnetuseni, et oled üks rahvast, kelle esivanemad on seda keelt juba muinasaegadest siinmail rääkinud. Eestlaseks oleks on siinse maa rahva privileeg.
Seda enam, et kõigil neil tulijatel, kellele eestlase staatust pakutakse, on oma emakeel, kultuuriruum, ajalooline kodumaa ja palju muud ainult neile omast. Kaljulaidid-kiislerid ei hävita ainult oma rahvast, vaid ka teiste rahvustunnetust. Eestluse kinkimisega aidatakse kaasa maailmakodanike tekkele, kes esimeste Vene tankilaskude järel siit minema plagavad, jättes seda maad kaitsma ainult põlisrahva.
Needsamad inimesed lammutavad ka eesti keelt ja kultuuri. Jah, naabrid ja kaugemalt tulijad on eestlasi alati mõjutanud, aga see on juhtunud protsesside käigus – praegu aga neid lihtsalt forsseeritakse.
Räägitakse, et kultuurid rikastavad üksteist. Kahtlemata, aga mitte sel määral, nagu vasakliberaalid näidata üritavad. Teistest kultuuridest võetakse hea-parem üle vabatahtlikult, mitte pähemääritult.
Eestis aga on väga nähtav see, kuidas ühest küljest üritatakse meeletult “tutvustada” võõrkultuure”, samas aga veetakse neegreid Rocca al Maresse või tutvustatakse itaallasele peaaegu kohustuslikus korras verivorsti. Seda ei pea tegema, inimesed tutvuvad ise meie kultuuriga ja meie nende omaga – ainult nende protsesside vabatahtlikkus toob mõistmise, mitte pähe määrimine.
Eestis on alati olnud võõraid, kasvõi baltisakslased, rannarootslased, ingerisoomlased ja Peipsiääre venelased. Nad jäid õppisid ära meie keele, kuid jäid iseendaks. Ajaloolised vapustused näitasid, et nende tegelikud juured on mujal. Me ei pea kellestki eestlasi tegema, piisab sellest, kui nad õpivad suhtlemiseks ära meie keele ning suhtuvad austavalt meie riiki ja kultuuri.
Võõraid tuleb ka edaspidi ja eestlasi peaksid neist ärksamad ja meist lugupidavad ka endi sekka võtma, aga me ei tohi siia kõiki tahtjaid kutsuda, sest nii hajume me teiste sekka ära. Praegu aga just see protsess käibki – selle asemel, et väheseid asjalike tulijaid, kes meie eksistentsi ei ohusta, meie sekka lõimida, tegeletakse massimigratsiooni ettevalmistamisega.
Ka eesti keele ümber toimuvad samad kunstlikult käivitatud protsessid. Jah, eesti keeles on palju võõrsõnu ja neid tuleb pidevalt juurde, aga need peaks keelde ise tulema, ja keeleteadlased peaks ainult nende eesti keelde jõudmise ära fikseerima. Eestis aga toimub praegu protsess, kus võõrsõnu viiakse teadlikult keelde – see on juba keele hävitamine.
Eestis on enda arengu ja teiste mõjutustega alati osatud piiri pidada ja seda ka suunata (sageli mitteteadlikult), kuid praegu tundub, et orjameelsus on naasmas – häbenetakse eestlaseks olemist ja tahetakse eestlust hägustada, kummardatakse kõike võõrapärast ning vaadatakse kauge peremehe poole alandlikult, lausa lömitavalt. Ja seda kõike põhjendatakse jutuga, et see olevat meie endi, vaba rahva valik. Vaba rahvas paneb ise ahelad enda külge?