Saksamaa valimised – kas vasak või vasak-vasak, selles on küsimus

“Tuleb tegeleda oma asjadega ja esmajoones seada korda ikka enda elamine, ent tänapäeval on maailm omavahel liiga seotud ja läbipõimunud, nii et selle tulemusena levivad „poliitpandeemiad“ pidurdamatult nagu kõrbelõhn köögist, mille uks oli lahti unustatud.

Homme (26. septembril) leiavad Saksamaa Liitvabariigis aset 20. valimised (võttes arvesse alates 1949.a. toimunuid). Juba mõnda aega on sealsed parlamendivalimised pigem rituaalne farss nagu mujalgi meile suurteks eeskujudeks olevates „euroopalikes maades“, kus suured parteid lähtuvad neid rahastavate suurkorporatsioonide ja huvigruppide eesmärkidest, mitte ei esinda oma kodanikke.

Valimiskampaaniad ja sisutud suurparteide – Kristlikud demokraadid (CDU/CSU), Sotsid (SPD) ja Rohelised (Grünen) – debatid, kus küll püütakse mingeid vastuseise lavastada, ent reaalselt on kõik valmis iga kell kõigiga ühte heitma. Ainult konservatiive tembeldatakse varakult ultrateks, natsideks, rahvuslikuks häbiplekiks, pööbliks ning nendega diskuteerimisest, veel vähem siis koostööst ei taha suurparteilased midagi kuulda. See meeldivat avaliku arvamuse uuringute kohaselt „tasakaalukale ja tolerantsele“ kodanikule.

Samas ei välistata koostööd ultravasakpoolse ja endise Ida-Saksa Sotsilistliku Ühtsuspartei (SED) järglasega, i.e. die Linke. Ka liberitega FDP-st ollakse võimu nimel koos valitsema. Sel aastal toimus ainult üks normaalne valimisväitlus, kus esindatud kõik parteid korraga ning seegi oli ajastatud juba kampaania lõppu, kus kallutatud moderaatorid hoolitsesid selle eest, et mugavate inimeste peades ei saaks toimuda mingit oulist pööret, mis paneks neid covid-19 paanika, ühe riigiga kogu maailma kliima päästmises, euroopa islamiseerimisvajaduses jms. väga vajalikus kahtlema. Kõige olulisemad on ju ikka – kliimapööre, islamipööre ja kollektiivne hulluspööre.

Suurte parteide agendad on nagu laiskade koolilaste üksteise pealt maha kirjutatud kontrolltööd, kus lisaks esimese poolt tehud vea korrutamisele muutub ka sinna lisatud leem üha vedelamaks. Valijat peetakse skleroosseks imbetsilliks, keda hoitakse mingi müstilise „teiste arvamusega meist“ hirmu all, kellele korrutatakse pidevalt uute maksude, tsensuuri ja keeldude vajalikkusest, tehakse palju kisa tühjade teemadega, millest ei suudeta lihtsalt rääkida – dekarboniseeritud rahvamajandus, jätkusuutlik energiaparadigme jne.

Ja paistab, et valija on need teemad ka omaks võtnud, sest kriitiline mõtlemine on justkui tsensuuri all. Seda ju alarahastatud koolis õpetada ei saa. Keegi ei küsigi, et aga miks maksab riik elektriauto soetamisele neli korda (4x!) rohkem peale kui pearaha laste kooliharidusele? Või selle asemel, et ajada nt. Afganistanis kallist maailmapoliitikat, äkki peaks kodumaal korda hoidma ja turvalisust tagama? Miks pea 50 aastat töötanud ja makse maksnud inimene elab oma „õndsail pensionipäevil“ vaesuspiiril?

Üheseid vastuseid neile muidugi pole, ent kõige rumalam on olukord siis, kui neil teemadel üldse ei mõelda ega räägitagi, need on justkui kuulutatud rahvuslikuks tabuks. Selle asemel peame avalikku arutelu Gretaga solidariseerumisest, islami rollist Saksa ühiskonnas, meestest naisteks ümberlõigatutele parlamendikvoodi kehtestamisest jne. jne. Saksamaa tulevik on tume, midagi kõrbeb seal köögis täiega.

Kuid kahjuks on Saksamaa Euroopas (ikka veel) liiga suur ja mõjukas ning see kärsahais ning kuma levib EL tingimustes ka meile, enam kui tuhande kilomeetri kaugusele. See virvakuma on punaroheline, ja poolkuu-vikerkaar. Absurdne konstellatsioon asjust, mis ei sobi kokku – räägime vabaturumajandusest ning ettevõtluse stimuleerimisest, aga samas doteerime miljarditega suurkorporatsioone; jutlustame vabast poliitvalikust, kuid kõigil erakondadel on sisuliselt üks agenda, toetame vähemuste õigusi, kuid ei saa aru, et teatud asjad ei sobi omavahel kokku (headeks näideteks on islamistliku antisemitismi tõus või nende rünnakud LQTB-aktivistide vastu).

Õpime teiste vigadest, ärme toeta selliseid tupikusse juhtivaid ideoloogiaid, mõelgem ikka endi peadega ja vaadakem südamega, mis meie maale sobib ning mida meil püsimiseks vaja on.”

Parimat soovides, Mailis Tulva