29.01.2020
Rahvuskonservatiiv Eda Rüütel.
Rahvuskonservatiiv Eda Rüütel kirjutab hetkel haridusmaastikul ja kogu ühiskonnas toimuvast.
„Kas meie ühiskonnas on inimeste vahel probleeme üksteise sallimisega?
Ega väga ei ole!
Küll aga on probleem aasta alguses alanud võimsa sotsialistliku pealetungi ja avalike hukkamistega võimurite poolt. Tänavail võrdsust ja sallivust propageerivad sotsiaalministeeriumi kuulutused „Teise elu ei muutu sellest, milline ma olen” jne, ei püüa avalikkusele viisakalt öelda muud, kui et me rahulikult ja vaikivalt surnut mängiksime ega ütleks midagi, mida tegelikult tunneme ja mõtleme või kuidas tegelikult asjad on.
Milleks? Et juba eos vaigistada kõik „ebameeldivad” väljaütlemised?
Laiem osa ühiskond ei sea kahtluse alla inimeseks olemist, vaid kaheldava väärtusega poliitilised otsused. Midagi olulist on taas teoksil. Ja on oluline, et seda iseenesest mõistetavana võetaks. Olgu selleks globaalsuspoliitikaga kaasas käivad kultuurikonfliktid ja rahvusriikide kadumine.
Me ikka ei taha veel tunnistada ja elame mingis roosas udus, aga Euroopa Liit on minetanud senise rahvusriikide huvid ja teostab avalikult ning teadlikult liikmesriikides rahvusriikide-vaenulikku poliitikat – Euroopa manifesti.
Kes aga on ikkagi Inimene, keda ühiskond päriselt aktsepteerima peab? Sõjaväelises korras on inimene vaid see, kes inimesena käitub. Normaalsete ja rahulike inimeste ning ka rahumeelsete rahvusriikide ja nende identiteedi ründamine ei mahu kuidagi inimlikult aktsepteeritavate tegevuste nimekirja. Teisele riigile või kodanikule kallale kargav ja teda hävitada püüdev inimene on käsitletav ohuna, mille vastu on mõistlik end kaitsta, sellise vastu tuleb võidelda ja ta vajadusel kahjutuks teha.
Me elame ohte täis maailmas ja ohtlikul ajastul, kus ellujäämiseks tuleb pooli valida ja võidelda. Olelusvõitlus käib kõikjal ja igal pool. Seepärast on suisa kuritegelik propageerida arulagedat ja põhjendamatut pimedat sallivust kõige ja kõigi vastu. Meil on vaja vaid teada, kes oleme meie ja kes meie vaenlased ja millised on meid varitsevad ohud.
Ma kuidagi ei kipu heaks inimeseks nimetama moslemit, kes läbi hammaste sulle sisiseb, et miks sa arvad, et see maa siin sinu on? Ja sama vähe äratab minus usaldust minister, kes püüab meeleheitlikult veenda, et õpetajad koolis lapsi ülesannetega kiusavad. Kõigega leppiv saab olla vaid surnu.
Sallivusmängud on ohutud seni, kui need ei muutu iseenda vastandiks – kui ei hakata sulle selgeks tegema, mida sa arvama ja mõtlema pead. Nagu näeme, avaldub siis sallija tegelik loomus – meie vastu on kuulutatud sõda.
Alles ilmus uudis, kus selgus, et Perearstide liidust visati välja rahva poolt tunnustatud meesarst, Madis Kivimägi, kes julges välja öelda tõe, et arstipraktika ei peaks olema äri, kus arstid rikastuvad haigete kannatuste arvelt. Loomulikult! Me oleme seda ju kogu aeg teadnud. Aga näe – öelda ei tohi…
Skandaaliderohke aasta hariduses ei lõppenud aga ka kvaliteetse riikliku hariduse eest võitlejatele sugugi mitte riikliku tunnustuse ja aumedaliga – mida mõistlik loota olnuks. Kõik me oleme uhked PISA testidest kajastuva kõrge haridustaseme üle. Aga see ei tule niisama, selle taga on pedagoogide järgepidev mure ja töö. Me peame neile tänulikud olema, et endiselt on inimesi, kes maailmast ja Euroopast sisse voolavale saastale vaatamata vastuvoolu ujuvad, kõrgete väärtuste ja hea ning kvaliteetse hariduse eest võitlevad.
Aga oh ei! Riikliku tunnustuse asemel said õpetajad tänutäheks aga hoopis disklahvi Õpetajate Liidu poolt. Selgus, et igati tunnustatud pedagoogid, härrad Martin Saar ja Madis Somelar, kes olid täitnud meisterõpetaja kutse-kvalifikatsiooni, ei saa aga ikkagi kätte auga välja teenitud meisterõpetaja kutset.
Otsustaval hetkel sai aga saatuslikuks tõe avalik väljaütlemine meedias, mis juhtumisi haridusministri demagoogia paljastas ja pahameelt tekitas. Mitte et ka minister ise ei teaks, mida haridustöötajad ja kõik vähegi kaasamõtlevad kodanikud ta tegemistest arvavad, aga kui vähegi võimalik, tuleb karistada neid, kes selle avalikult välja ütlevad. Ministri järjekindel ignorantsus ja võhiklikkus pidi lõpuks päädima tulise ühiskondliku aruteluga – nii ikka juhtub, kui oma rahvaga ühte jalga ei käi ja mõistuse ukse taha jätad. Kuid milline ülbus on kättemaksuks inimeste kutsetunnistuste kallale minek!
HTM on haridustöötajatest ülesõitmist ja ülbet ignoreerimist harrastanud juba vähemalt Jaak Aaviksoo ajast, kui 2009. aastal mindi haritlaste vastuseisule vaatamata ikkagi kõrghariduses üle Bologna süsteemile. 2015. a otsustati üle minna kaasavale haridusele. Nüüd on jõutud kriisini – tase langeb, õpetajate keskmine vanus kasvab ja uusi peale ei tule.
Juba täna kurdavad eestikeelsed koolid õpetaja vähesuse ja pädevuse üle. Puudu on 190 õpetajat ja paljudel pole vajaliku kvalifikatsiooni. Venekeelsetes koolides miskipärast probleeme pole ja õpetajad, kellel enamustel on raskusi riigikeele oskusega, on aga saanud ilma probleemideta õpetaja kutse. Kust tuleb sinna kaader ja kes maksab nende tegevuslubade eest? HTM probleeme ei näe… Jah, see on seesama koht, kus meie kangelased just kutsest ilma jäid!
Ja täna räägitakse koolide omandivormide paljususest. Mis sisuliselt tähendab erastamist ja see omakorda tasulist haridust. Ehk järele mõeldes soovib riik loobuda ühest põhiseaduses sätestatud kohustusest, veeretades vastutuse hariduse eest üha enam kodanikele.
HTM pingutab järjekindlalt, et me oleks aina nõdrameelsemad – et meie hariduse tase langeks. Kõrghariduse kvaliteedile ei mõjunud hästi keskhariduse nõudest loodumine. Ja selle taustal antakse õpetajatele suuniseid lasta ilma reaalse kvalifikatsioonita läbi kolmandate riikide põhupead.
Õppejõududele makstav töötasu ei kannata kriitikat. Nagu iga teise haridusliku teema puhul, ei selgu riiklike eksamite kaotamise debattides, kelle huvides ja miks seda üldse tehakse? Kuna tavaliselt on esimese klassi õpilaselegi selge, et teadmisi mõõdetakse eksamitega ja eksamitel mõõdetakse reaalselt õpitut, saab eksamite kaotamisega kooli suhteliselt mõttetuks kohaks muutmist vaadelda vaid kui rahvavaenulikku sigatsemist hariduse kallal.
Eelmisel aastal võitles Maardu kooli õpetaja õpilaste põhiseadusliku õiguse eest saada eestikeelset haridust. Uskumatul kombel on eestikeelne haridus pea 30. iseseisvusaastat ka eestlastele raskendatud või võimatu. Eestis peavad õppima eestlased täna vene keeles või vene-eesti pudrukeeles, mida vildaka huumorimeelega narrid kakskeelsuseks nimetavad. Täna saab ka see vallandatud eesti keele õpetaja vaid unistada edaspidisest eesti keele õpetamisest Eesti Vabariigis.
Või koolide direktorid? Ei sobi need, kes liialt suud pruugivad või vales erakonnas juhtuvad olema. Lasnamäel on kool, kus kaheksa aastat pole direktorit vaja olnud. Ja sellega on kõik korras…
Ehk siis kokkuvõtteks: põhiseaduslike õiguste – kvaliteetse riikliku ja eestikeelse hariduse – eest seismine on Eesti Vabariigis karistatav ning sellele järgnevad vältimatult sanktsioonid. Riik ei kaitse oma kodanikke.
Eesti Vabariik või ikkagi süvariik?
Goebbelsile omistatakse tsitaat: tahad hävitada rahvast, hävita ta kultuur.
Tõepoolest, milleks küüditada hirmsate kuludega rahvaid Siberisse, kui neid saab kustutada nii lihtsalt – hävitades nende õrna kultuurikihi. Olelusvõitluse saavad võita vaid elavad, kes ei saa enesele lubada kõikesallivust. Ühtse riigi ja rahvana saame kesta vaid juhul, kui me selle nimel ka muu saasta vastu võitleme. Kui meile on oluline kvaliteetne riiklik haridus, siis see ei püsi õpetajateta ja õpetaja ametit väärtustamata!
Eesti esimene haridusminister ütles, et inimesele on andeksantav see, kui ta ei tea kõike, aga kohatult käituda (valetada ja vassida) on lubamatu. Kahetsusväärselt tuleb sellise kutsestandardiga ministreid täna tikutulega taga otsida. Ja kahjuks ei küüni selleni ka meie praegune HTM minister. Küll aga võiks tal olla meistrikutse demagoogias.“