08.11.2020
Kaljuranna luulud.
„See ei ole nüüd veel lõplik ega ametlik, aga hüva – näib, et Bidenist saab uus USA president. Kui nii, siis nii. Meile siin võib see meeldida ja võib mitte meeldida, aga see ei ole kokkuvõttes muidugi üldse meie asi. Ameeriklased tegid oma otsuse ja see on puhtalt nende rida.
Küll aga on seejuures ühest küljest naljakas ja teisest küljest nukker lugeda suurte diplomaatiliste kogemustega ning väga kõrget poliitilist positsiooni täitva isiku arvamust, et „Bideni administratsioon teeb ära selle, millega Keskerakond ja Isamaa ei saa hakkama – suukorvistab EKRE.“
Siin külavahel ma ei imestaks, kui kuuleksin midagi sellist mõne naabrimehe suust. Kui aga sellist teksti toodab Eestit rahvusvahelisel areenil esindav inimene, siis ei tea enam, kas naerda või nutta.
Esmalt on muidugi sügavalt kurvastav (ja ilmselgelt moraalses plaanis lubamatu), et sellise taseme rahvaesindaja ootab Ameerika uuelt juhtkonnalt eelkõige sekkumist meie riigi siseasjadesse, meie sisepoliitikasse.
Mina isiklikult olen endiselt ja kindlalt seda meelt, et mistahes meie erakonna „suukorvistamine“ on ja peabki olema ainult Eesti valija võimuses. Kui sotside või oravate sõnavabaduse piiramine anda mistahes välisriigi mistahes institutsiooni kätte – siis mina protesteeriksin selle vastu kogu hingest, hoolimata sellest, et lõpptulemus võiks mulle ehk sümpaatsena tunduda. Ka sotside ja oravate tegutsemis- ning rääkimisvabaduse üle saab otsustada ainult MEIE valija. Peab saama!
Omaette sümptomaatiline on seejuures, et ükski meie kohalikest rahvuskonservatiividest (kes teadaolevalt ootasid Trumpi võitu) ei maininud isegi kaudselt, justkui ootaksid nad Trumpi administratsioonilt mingisugustki neile meelepärast sekkumist meie riigi ja rahva iseotsustamise protsessidesse.
Teiseks kätkeb Marina arvamuses üüratu naiivsus. Ma ei ole kaugeltki USA-teemade asjatundja. Kuid ka sellest, mida erinevatest uudistest kuulnud olen, saan teha ühemõttelise järelduse – sealsel presidendil on tohutult tööd, tohutult lahendust vajavaid probleeme, tohutult siseriiklikke ja globaalseid väljakutseid.
Kui selles kontekstis arvata, et presidendil ÜLEÜLDSE tuleks pähe ühe väikeriigi ühte parteid ahistama hakata, siis päris kindlasti on sellest „ülesandest“ sadu ja tuhandeid palju olulisemaid teemasid, millega tuleb enne hakkama saada. Teisel pool maakera asuvate väikeriikide erakondade suude kinni tagumiseni ta füüsiliselt ei jõuaks, isegi KUI ta reaalselt peaks seda tahtma.
Sama hästi võiksin mina loota, et Kamala Harris hakkab entusiastlikult tegelema minu külateele kõvakatte paigaldamisega.
Jah, nutta või naerda selliste mõtteterade peale …?“
Priit Tali, kolumnist