20.04.2022
Sotside ihalus vaenukõneseaduse järele on ühtaegu mõistetav ja samas hoiatav – nende vaimsest isast Marxist Lenini ja Stalinini on vaid paar sammu.
Sotsialistid-sotsiaaldemokraadid on alati mingit utoopilist vendlust ja võrdsust taotlenud, aga alati tahavad nad ka õiged asjad keeldude ja repressioonidega kehtestada kuni elimineerimiseni välja – erandiks pole ka Eesti sotsid, mida tõestas kolmapäevane Helju Pikhofi sõnavõtt karistusseadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse (agressiooni toetamine) eelnõu teisel lugemisel.
“Pean kahetsusväärseks, sotsiaaldemokraadid peavad kahetsusväärseks, et eelnõust on võetud välja vaenukõnet puudutavad sätted,” deklareeris Pikhof otse.
Mida edasi, seda rohkem sotsitar rappa läks. “Sallivus, sotsiaalne solidaarsus, diskrimineerimise vältimine on Eesti põhiseaduse tuumikväärtused, tee, mille ise oleme endale valinud. Need väärtused on meie põhiseadusesse kirjutatud,” väidab Pikhof.
Sotspoliitik tõlgendab põhiseadust endale sobivalt. Näiteks sallivust mõistena selles pole ega saakski olla, ei Eestis ega mujalgi. Kuidas saaks eestlased olla sallivad nende suhtes, kes väidavad, et nad vabastasid Eesti 1944. aastal? Hispaania põhiseadusesse kirjutatuna tekiks suur probleem, kuidas suhtuda Kataloonia iseseisvuslastesse, Saksamaa peaks hakkama massiliselt represseerima kodakondsusega türklasi ja kurde, kes ei salli üksteist ei ajalooliselt ega tänase päeva kontekstis jne.
Helju Pikhofi sõnad meenutavad mõne aasta tagust Võidupüha Lõuna-Eestis, kus üks lillelaps väitis, et tema vanaisa ei sõdinud Vabadussõja mitte sellepärast, et tänapäeval suhtutaks sallimatult samasoolistesse. Seepeale vastas üks inimene, et vaevalt tema vanaisa võttis vabatahtlikult püssi kätte ja läks sõtta teiste pihta tulistama, et kõike ja kõiki sallida. Rääkimata sellest, et tollases Eestis ühiskonnas oleks teise poisi järgi õhkavat noormeest peetud paremal juhul külalollikeseks.
Ka sotsiaalne solidaarsus ei saa olla põhiseaduslik nõue, veel vähem saab seda seadustega kohustuseks teha. Diskrimineerimine aga oleneb ka staatusest – näiteks Riigikogu valimistel “diskrimineeritakse” mittekodanikke kodanike suhtes kodakondsuse olemasolu või selle puudumise alusel, samas kohalike valimiste puhul seda pole, sest seal on teised alused. Diskrimineerimise vältimine on võimalik ja vajalik ainult alustel, mis inimesest ei sõltu, näiteks rassi puhul – nahavärv ei anna õigust vahettegemiseks, aga samas, kui teisest rassist inimene ikka kodakondne pole, siis kodakondsusküsimuses ei saa ta ikkagi kodanikuga võrdne olla.
“Oleme Euroopaga samas väärtusruumis. Koos teiste Euroopa riikidega oleme kokku leppinud, et avalik vägivallale õhutamine on kriminaalkorras karistatav. Kahjuks pole Eesti kokkuleppest kinni pidanud, olles koos Rumeeniaga Euroopas ainukesed, kes pole seda teinud,” väidab Pikhof.
See on vale. Eestis on avalik vägivallale õhutamine kriminaalkorras karistatav. Karistusseadustiku § 151. Sotsiaalse vaenu õhutamine – tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Helju Pikhofi jutt on just antud eelnõu osas absurdne – jutt käib ainult ühe konkreetse riigi ehk Venemaa agressioonist, selle ideoloogiast, toetajatest ja sümboolikast, sest teatud vaatenurgast on ka näiteks lääneliitlaste invasioon Iraaki agressioon, aga keegi ei kavatsegi selle alusel USA tähti-triipe keelustama hakata. Sotsid ja reformierakondlased aga tahtsid, et koos putinistide ohjeldamisega hakataks samadel alustel represseerima ka neid, kes ei suhtu poolehoiuga uusmarksismi kaitsealustesse, näiteks seksuaalvähemustesse või illegaalsetesse immigrantidesse.
Vaenukõneseadused on ohtlik kraam, eriti ideoloogiate puhul, kelle minevik kubiseb repressioonidest ja veretöödest, ja sotsiaaldemokraatia on üks neist – sallimatu ja tige ideoloogia, mille võrdsusnõuded lõpevad alati kellegi kõrvaldamisega.
UU