Süvariik – mis see on?

“Mõnede jaoks on see midagi tumedat ja sünget, mõnede jaoks on see mõiste lihtsalt pilkeobjekt. Kuidas mina seda sõna mõistan? Minu jaoks tähendab süvariik suhete võrgustikku, kus ühel juhul liidab inimesi tutvus ning suhted toimuvad „käsi peseb kätt” pinnal.

Teisel juhul liidab inimesi ühine maailmavaade. Mõlemad on tegelikult täiesti tavalised asjad – inimene ikka aitab oma tuttavaid ning kõigil inimestel on oma maailmavaade. Need on loomulikud asjad.

Ebaloomulikkus ja problemaatilisus algab sealt, kus sarnase maailmavaatega või omavahel tuttavad inimesed täidavad ühiskonnas enamuse olulistest ametikohtadest – meedia, prokuratuur, kohtud, juhtiv ametnikkond. Meedia juhid ja võtmetegijad. Siin hakatakse mingit maailmavaadet võimendama ning ühiskonnas tekib tegelikkusest ja rahva arvamusest ning selle mitmekesisusest väga valesti peegeldatud meediapilt.

USA presidendivalimiste ajal tegin eksperimendi, kus lõin Google ja Yahoo otsingumootoritesse sõna „Joe Biden”. Google ei andnud mulle mitte midagi negatiivset Joe Bideni kohta, samas kui Yahoo kaudu tulid kohe ka kriitilised artiklid esile.

Google on maailmas ja USA-s juhtiv otsingumootor ning saab valimisi mõjutada ning katse näitas, et mõjutaski. Aga ükski koer ei haugu selle peale. Eestis näeme olukorda, et kui konservatiiv ja liberaal ütlevad midagi võrdselt krõbedat, siis konservatiivi ütlemine kajab kõikjal ning seda nimetatakse tohutuks skandaaliks, aga liberaali ütlust „ei märgata”.

See näitab, kuidas meedias valitseb üks maailmavaade, mis ei kajasta ega kavatsegi kajastada reaalsust objektiivselt, vaid tegeleb poliitilise propagandaga.

Mõni aeg tagasi sai näha ETV-s filmi, kus räägiti erakordsest sündmusest USA-s. Nimelt peksis kurikuulus filmiprodutsent Harvey Weinstein tänaval teist inimest, ajakirjanikud tegid sellest pilti, aga järgmisel päeval ei kajastanud sündmust MITTE ÜKSKI ajaleht. Asi vaikiti maha. Kuidas see on võimalik? See näitab, et USA meedia on väga juhitud, ei ole sõltumatu ning valimiste puhul järelikult võib olla väga erapoolik.

Prokuratuur ja kohtud. Näiteks esitas prokuratuur kuulujuttude põhjal süüdistuse Martti Kuusikule. Kannatanut selles protsessis ei ole (kannatanu tunnistust), aga süüdlane on imekombel ikkagi. Asi lõhnab poliitilise tagakiusu järgi eriti häbematul viisil. Inimeselt on võetud kuulujuttude põhjal amet ning sellega koos karjäär ning sissetulek.

Kohtud saavad asju mõjutada selle läbi, et ei arvestata seaduse mõttega või lausa eiravad seadusi. USA-s presidendivalimistel saime näha, kuidas osariigi ülemkohus kiitis heaks kirja teel saadetud valimissedelid, mille vormistus ei olnud seadusega kooskõlas. Ülemkohtu otsus on lõplik ja kaevata pole kellelegi.

Riigi juhtiv ametnikkond. Ametnikkonnal on tegelikult väga suur võim. Aastaid tagasi räägiti Itaalias toimunud „streigist ilma streikimata”. Kahjuks ma ei mäleta enam täpselt, mis ametnikega oli tegemist. Sisu oli aga selles, et üks grupp ametnikke hakkas punktuaalselt täitma seadusi ning sellega halvas täielikult selles valdkonnas töö. Mindi mööda seaduse tegelikust mõttest ning hakati seda täitma absurdselt, kuid „seaduslikult”.

Eestis nägime „erapooletu ja neutraalse” tippametniku imelist üleöö ümbersündi tipp-poliitikuks kui maaeluministeeriumi kantsler Illar Lemetti maandus pärast ministeeriumist sule sappa saamist Viimsi vallavanema ametis Reformierakonna liikmena. Enne seda oli ta suutnud ministri kohalt kangutada enda poliitilise vastase Mart Järviku.

Mõiste „süvariik” on minu arust väga sobiv sõna. See on midagi sügavat ja peidetut, sügaval inimsüdametes toimuv, mis silmale näha ei ole. Süvariik on ka selline „müstiline” asi, mis võib tulla ja minna, tekkida ja kaduda, mida saab natuke olla ja palju olla.

Kõik sõltub sellest, kas sarnase maailmavaatega või omavahel tuttavad inimesed täidavad ühiskonnas enamuse olulistest ametikohtadest või ei. Või kui paljusid kohti täidavad – kas on tekkinud selles osas mingi oluline ülekaal mingil seltskonnal.

Kui „süvariik” on suur ja võimas, siis toodab ta iseenast juurde, sest selle osalistel tekib karistamatuse tunne. Prokuratuur ja kohtud „ei näe” ametkonna ega ajakirjanduse rikkumisi. Ajakirjandus omakorda ei märka ametnike rikkumisi ega kohtute kahtlaseid otsuseid. Ainuke, mis siis hakkab tugeva süvariigi olemasolust märku andma, on ühiskonna lõhenemine.

Kuna süvariiki moodustavaid inimesi ei huvita väljaspool eneste ringi olevate inimeste arvamused ega soovid (nad ei armasta kindlasti referendume) ning ta ei arvesta nendega, siis hakkab ülejäänutes paratamatult kasvama rahulolematus.

Süvariik on demokraatliku korra sünnitis. Enne seda valitseti riiki rohkem või vähem diktatuurselt ning tegelikud otsustajad olid nähtaval. Ometi pidid isegi diktaatorlikud valitsejad arvestama rahva arvamusega – kui pill lõhki aeti, siis olid tagajärjeks revolutsioonid. Hetkel paistab, et süvariik on kõikjal pilli lõhki ajamas.

Räägime ju täna Eestis suurest lõhest rahva seas ja ka USA-s. Brexit on üks näide sellest, kuhu otsustajate kangekaelsus ja kompromisside otsimisest keeldumine viis. Inimene on kahjuks egoistlik ning kellel juba on võim käes, see soovib seda ka aina enda huvides kasutada.

Ja kui tasakaalustusmehanismid on ka paigast ära (ajakirjandus, kohtud, prokuratuur), siis minnakse aga edasi, kuni midagi revolutsioonilist ühiskonnas juhtub ning tehakse justkui „reset” – urustatakse süvariigi suhtevõrgustik ja mõju.”

Aivo Lill