Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Taavi Pärtel: müüdid rahvuskonservatiivide ümber ja tegelikkus

-
01.03.2019
Rahvuskonservatiivne maailmavaade teeb vasakliberaalse multikultuursusideoloogiale tuule alla.
© UU

Rahvuskonservatiiv Taavi Pärtel vaeb oma arvamusloos rahvuskonservatiivsuse olemust ja leiab, et valima minnes lausa peab hääle neile andma.

“Rahvuskonservatiivide ümber on aja jooksul loodud ohtralt müüte ja levitatud täiesti vääraid arusaamu. Olles ise rahvuskonservatiivide tegemisi aastaid kõrvalt jälginud, otsustasin lõpuks ka ise nendega liituda. Selleks sai enne palju infot kogutud ning selle ja varasemate tähelepanekute põhjal võib nüüd julgesti öelda, et rahvuskonservatiive pole küll mõtet karta.

Kõigepealt tuleb ümber lükata laialt levinud eksiarvamus, nagu hakkaks EKRE võimule pääsemisel Eestit „laiali lammutama”, kuulutama „vääraks” või koguni „kuritegelikuks” 90-ndate alguses tehtud valikuid jne. Midagi sellist ei juhtu, sest seda lihtsalt pole plaanis. Hoopis vastupidi – rahvuskonservatiivid KAITSEVAD just neid väärtusi, mille nimel ja mille alusel taasiseseisvumine võimalikuks sai. Lammutamise ning omal ajal tehtud valikute vääraks ja kuritegelikuks kuulutamisega tegelevad hoopis meie globalismimeelsed vastased.

Rahvuskonservatiivid jätkavad absoluutselt kindlalt Eesti traditsioonilist välispoliitilist kurssi, milleks on laialdane koostöö teiste lääneriikidega. Samuti soovivad rahvuskonservatiivid mitte ümber pöörata omaaegset erastamist, vaid siirduda praegu vohava riigikapitalismi juurest tagasi ehtsa vabaturumajanduse juurde. Nüüd aga kõigest järjekorras.

(Parem)äärmuslus ja venemeelsus

Olgu kohe ära öeldud, et ükski venemeelne erakond ei kirjutaks oma valimislubadustesse NATO liitlasvägede kohaloleku suurendamist. EKRE programmis on see sees, erinevalt enamikust teistest.

Samuti pole EKRE pole mingil juhul “äärmuslik”, sest ta kaitseb neidsamu põhimõtteid, mille eest omal ajal ERSP seisis. Üks taasiseseisvumisele aluse pannud erakonna ERSP asutajaid Eve Pärnaste põhjendaski enda liitumist rahvuskonservatiividega just nii: “EKRE on ainuke erakond Eestis, mis kannab endas ERSP väärtuseid” (Delfi, 24.08.2018). ERSP-d ju tänapäeval keegi äärmuslikuks ei nimeta, küll aga tegi seda omal ajal Kommunistlik Partei, tihti ka endale kuulekate mõjuagentide kaudu.

Kuigi EKRE on tekkinud Rahvaliidu ühinemisel Eesti Rahvusliku Liikumisega, kandideerib tema nimekirjas Riigikokku kõige rohkem hoopis Isamaa(liidu)/ERSP/IRL-i/ Isamaa taustaga inimesi. Neid on tervelt 21, Rahvaliidu taustaga kandidaate on 15. Võrdluseks – näiteks Vabaerakonna nimekirjas on Isamaa ja selle eelkäijate taustaga kandidaate 30, nii et suurusjärgud on täiesti võrreldavad. Igatahes ei ole selles valguses küll alust EKRE-t kutsuda nimega “Rahvaliit 2.0”. Seda enam, et ka EKRE volikogus, juhatuses ning piirkondade ja osakondade juhtide seaski kasvab järjekindlalt Isamaast ületulnute osakaal – 10% varem Rahvaliidus olnute 17% vastu. Üle poolte aga polegi varem üheski erakonnas olnud.

Ühesõnaga – kui pidada rahvuskonservatiivsust “äärmuslikuks”, siis ongi kogu rahvusriigina taastatud Eesti Vabariik sulaselge “paremäärmuslik” projekt. Sellest vaatepunktist muutub ka paremini arusaadavaks, miks on kogu taasiseseisvumisjärgse aja just liberaalid ja sotsialistid nii siin kui sealpool Eesti riigipiiri nii vihaselt võidelnud Eesti kui rahvusriigi vastu. Peamine agressor on seni olnud küll Venemaa, kasutades selleks ära algusest peale Moskva suunas vaadanud Keskerakonda. Ent Venemaa panustas samaaegselt väga tugevalt ka Lääne “kasulikele idiootidele”, kellest enamus on reeglina esindanud liberaalset või sotsialistlikku maailmavaadet. Mäletame ju küll selliseid tegelasi, nagu OSCE rahvusvähemuste ülemkomissar Max van der Stoel jt., kes korduvalt kritiseerisid Eesti muulaspoliitikat.

Kui aga teise nurga alt vaadates nüüd keegi peab rahvuslike huvide, eriti kõige elementaarsemate julgeolekuhuvide, kaitsmist “venemeelsuse” tunnuseks, siis tuleks niisamamoodi tunnistada “venemeelseks” ka kogu taasiseseisvumisprotsess. Tõenäoliselt ükski vähegi terve mõistusega inimene seda ei tee.

Mõne aja eest sai ka uuritud, mismoodi üldiselt nähakse rahvuskonservatiivide Vene-suunalist poliitikat. Olgu ka kohe ära öeldud, et tegu polnud mitte EKRE sõprade klubiga Facebookis, vaid sellise grupiga, kus võib igasugust publikut kohata. Selgus, et rõhuv enamus peab rahvuskonservatiivide Vene-poliitikat arukaks, mõistlikuks. „Liiga venemeelseks“ pidas seda vaid 5%. Ootamatult palju – tervelt 20% – aga pidas seda hoopis „liiga venevaenulikuks“. Nii et teatud poliitiliste ringkondade süüdistused rahvuskonservatiivide aadressil on täiesti alusetud.

Kõnekas on ka see, et vaatamata lõpututele süüdistustele „venemeelsuses” pole ei Kaitsepolitsei ega ükski teine julgeolekuasutus siiani suutnud välja tuua ainsatki tõendit rahvuskonservatiivide sidemete kohta idanaabriga. Selle asemel käib haiglane tähenärimine rahvuskonservatiivide väljaöeldu ümber, kus on tavaliselt hoopis kasutatud üldsegi mitte venemeelseid allikaid, nagu Samuel Huntington jt.

Populism. Rahvuskonservatiive on algusest peale süüdistatud populismis ehk katteta lubaduste jagamises. Ent juba eelmiste valimiste järel ütlesid neutraalsed asjatundjad, et “tegelikult olid kõigi erakondade kampaaniad populistlikud”. Nüüdki võis lugeda, kuidas on kartellierakonnad oma nelja aasta taguseid lubadusi täita suutnud ja ega pilt pole just suurem asi. Mujal maailmas on seevastu just need “parempopulistid” asunud just oma lubadusi täitma.

Mõneti peab esile tõstma just Itaalia uut valitsust, kes on suutnud resoluutselt panna piiri ebaseaduslikule massimigratsioonile üle Vahemere Itaaliasse. See ülesanne paistis ju vaat et võimatu lahendada. Nüüdseks teame juba, et kõik sõltub peamiselt poliitilisest tahtest midagi tõsiselt teha. Samasugune tahe oma lubadusi täita on ka Eesti rahvuskonservatiividel.

Avatus ja suletus. Taas üks teema, mille ümber on rahvuskonservatiivide vastased ohtralt valesid külvanud. Tänu sellele arvataksegi ekslikult, nagu oleks rahvuskonservatiivide ideaaliks mingi Põhja-Korea taoline välismaailma vihkav režiim. Selline arvamus on täielikult vale. Mingeid meeletuid kaitsetolle, viisarežiime ega küberruumi eraldamist, mis oleksid tõepoolest eraldatuse tundemärgid, ei tule. Rääkimata mingist ideoloogilisest tsensuurist.

Pealegi – mida peaks üldse avatuse-suletuse all silmas pidama? Kui näiteks riik ei anna toetust mingite sisseimporditud väärõpetuste levitamiseks, pole see küll “suletuse” tundemärk. Näeme ka Poola ja Ungari peal, et need maad on tegelikult muule maailmale samamoodi avatud, nagu varemgi. Riik ei toeta seal lihtsalt enam väärõpetusi ning Ungari oli sunnitud massilise ebaseadusliku rände tõkestamiseks kiirkorras piiritara ehitama.

Donald Trump pole samuti eraldanud USA-d muust maailmast, vaid asunud seniseid kaubanduslepinguid asendama USA-le soodsamatega. Kuulus müür, mis paljudes piirilõikudes on juba ammu tegelikult olemas, ei kerki mitte USA-Kanada piirile, vaid üksnes USA-Mehhiko piirile. Selle põhjus on täiesti praktiline – ebaseaduslik sisseränne koos narkokuritegevusega. Senisest karmima kontrolli riiki sisenemiseks seadis aga sisse juba USA üle-eelmine ehk George W. Bushi administratsioon. Miskipärast ei kostnud siis kuskilt suurt hädakisa USA „kasvavast suletusest”, sest taolise korra sisseseadmine lähtus mõistetavatest julgeolekuhuvidest. Samas meenutagem, et just samal ajal sai teoks näiteks USA ja Eesti viisavabadus.

Seega kuulub avatuse-suletuse teemagi vääralt käsitletud teemade hulka. Sest rahvuskonservatiividele on vastuvõetamatud mitte suvalised välismõjud, vaid üksnes need, mis tõepoolest rahvuslikke huve kahjustavad. Nende seas ka väljastpoolt lähtuvad julgeolekuohud. Iga normaalne riik peab ju end selliste ohtude eest kaitsma ning sellepärast ei saa küll ühtegi riiki veel automaatselt “suletuks” pidada. Samamoodi on lameda Maa tüüpi väärõpetuste riiklik toetamine absurdne raharaiskamine, mitte mingi “avatuse” tunnus.

Liberaalne demokraatia on tegelikult kaaperdatud

Mis puutub liberaalsesse demokraatiasse ja sallivusse, siis iseenesest ei ole rahvuskonservatiividel selle vastu midagi. Probleem on selles, et see mõiste on kaaperdatud liberaalide-sotsialistide- globalistide poolt, kelle dogmaatilisse maailmapilti ei mahu mitte mingi konservatiivsus ega rahvuslus.

See on üks asi ja teine asi on see, et liberaalne demokraatia ei tohi tähendada kurjuse sallimist. Põhjus on väga selge – läbi saab rääkida vaid nendega, kelle seisukohtades on mingi konstruktiivne element. Omal ajal rääkis Harri Tiido sellest väga veenvalt, et kui näiteks Palestiina või Tšetšeenia puhul on vähemalt teoreetiliselt võimalik rahu saavutada – konstruktiivseks elemendiks on antud piirkonna iseseisvus – siis al-Qaeda taoliste terrorirühmitustega ei ole see võimalik. Sest nende eesmärgid on sedavõrd absurdsed ja inimvihkajalikud.

Järelikult pole kommunistlikke, islamistlikke jt. äärmuslikke grupeeringuid võimalik teistega võrdsetel alustel ühiskonda kaasata. Sest igasugused taolised katsed lõpevad meile tuntud tsiviilühiskonna hävinguga – niisugused äärmuslased hakkavad igal juhul kogu ühiskonnale oma agendat dikteerima ning see hävitab nii liberaalsuse kui demokraatia varem või hiljem. Näeme sellist protsessi kahjuks juba pikemat aega toimumas meist lääne pool asuvas Euroopas.

Mis demokraatiasse üldiselt puutub, siis rahvuskonservatiivid ei toeta ega soovi mingit diktatuuri kehtestada. Nende ideaaliks on selline valitsus, kus rahvuskonservatiivid on enamuses.

Seevastu liberaalseks demokraatiaks peavad liberaalid-sotsialistid- globalistid üksnes seda olukorda, kus nad ise võimul on. Kui võimule saava (rahvus)konservatiivid, siis on see mainitud seltskonna jaoks demokraatia lõpp. Näeme seda selgelt nende suhtumisest nii Donald Trumpi kui ka eriti Poola ja Ungari rahvuslikesse valitsustesse.

Sallivusest veel niipalju, et ei ole võimalik sallida neid, kes meid kui Lääne inimesi vihkavad ja ka neid, kes kasutavad oma võimalust Läänes elada hoopis kriminaalsetel eesmärkidel. Ent just selliseid vihkajaid ja kurjategijaid püüavadki kõikvõimalikud “sallijad” meid lausa kriminaalkaristuse ähvardusel jõuga “sallima” panna! Vaat selles ongi kogu probleemi tuum, kui hädaldatakse, et “miks on meie ühiskonnas nii palju kurjust”. Igal mõjul on vastumõju ja kuna meid sunnitakse vägisi sallima kõige ehtsamat kurjust, siis sellel on paratamatult väga inetud tagajärjed.

Eesti oludes tekitabki suurt viha see, kui ajal, mil kogu elu Eesti heaks töötanud inimeste pensioniteltki endiselt tulumaksu korjatakse – justkui antaks selle eest midagi tohutult väärtuslikku vastu. Tahakski küsida, et miks see riik kuidagi kosuda ei taha, kuigi me talle nii palju ainuüksi tulumaksugi maksame. Vahemärkusena on siinkohal küll heameel tõdeda, et tulumaksuvabastuse pensionitelt on just rahvuskonservatiivid üheks oma südameasjaks võtnud.

Selles kontekstis tekitab veelgi suuremat viha see, kui samal ajal pahandab mingi riigivõimu esindaja “paremäärmuslike vaadetega Lõuna-Eesti vanaprouade” üle, kes on sallimatud “pagulaste” vastu. Ei maksa maal elavate pensioniealiste suhtes midagi nii üleolev olla. Nende seas on küllalt palju kõrgharidusega inimesi, kelle arusaamine maailmast on kordades adekvaatsem kui mõnel „hungveipingi”-tüüpi noorel, kes on edukalt läbinud mõne promarksistliku ajupesukooli ning võib-olla oma diplomigi saanud sealt plagiaadi abil, nagu hiljuti selgus.

Ongi lausa häbiväärne, et MITTE ÜKSKI poliitik ega erakond pole 27 aasta jooksul taibanud või suvatsenud öelda vähemalt aitäh kõigile neile tublidele Eesti inimestele, kes rängal punaokupatsiooniajal tihti oma tervisega riskides Eesti “käigus hoidsid”. Ilma nende tubli tööta oleks ju Eestimaa samamoodi laostunud, nagu on Venemaa maapiirkonnad. Tegelikult võib julgesti öelda, et näiteks üks 50-aastase staažiga õpetaja on Eesti heaks kindlasti rohkem ära teinud kui kasvõi meie praegune presidendi kohusetäitja.

Rahvuskonservatiivid on raudselt NATO toetajad

NATO liikmelisuse vastu pole ükski vähegi mõjukas rahvuskonservatiiv kunagi sõna võtnud. Vastupidi – näiteks 2016.a. “Kahekõne rahvaga” tuuril ütlesid Henn Põlluaas ja Martin Helme selgelt välja, et on tingimusteta NATO poolt. Sel ajal hakatigi erakonna juhtide poolt seda selgelt rõhutama, sest saadi aru, et iseenesestmõistetavaid asju ei ole olemas ning ka elementaarsena tunduvad seisukohad tuleb siiski väga selgelt välja öelda.

Facebooki grupis nimega “EKRE sõprade klubi” järgnes sellele kohati lausa koomiliseks muutunud sõnasõda ausate rahvuskonservatiivide ning gruppi tunginud ehtsate idanaabri mõjuagentide vahel. Eriti rünnati viimaste poolt Jaak Madisoni ja Monika Helmet. Viimast taheti tõsimeeli koguni “tagandada Mart Helme abikaasa kohalt” – küllap arvasid need “tagandajad” ekslikult, et vähemalt Mart Helme ikka “on meiega” – ja eksisid samamoodi, nagu nad ka Donald Trumpi puhul eksisid. Grupi haldajad asusid pärast nimetatud sõnasõda tasapisi gruppi venemeelsetest puhastama ning praegu on viimaste mõju seal praktiliselt null.

Omaette küsimus on küll see, kuipalju rahvuskonservatiivid usuvad NATO võimekusse Eestit kaitsta. Siinkohal peabki meelde tuletama, et mingeid “NATO vägesid” ju tegelikkuses ei eksisteeri, NATO väed ongi ju kaitsealliansi liikmesriikide väed. Seega ka Eesti kaitsejõud on “NATO väed”. Alliansi kaitsevõimekus sõltub tema liikmesriikide üldisest kaitsevõimekusest. Kui iga liikmesriik omab tugevat iseseisvat kaitsevõimet, on ka alliansi üldine kaitsevõime tugev. See on ka põhjus, miks Donald Trump järjekindlalt nõuab liitlastelt kaitsekulude tõstmist 2 protsendini SKT-st. Õnneks Eesti täidab seda nõuet juba pikemat aega ning rahvuskonservatiivid on teinud ettepaneku kaitsekulusid tõsta 2,6% peale.

Ehkki paljudele ei pruugi kaitsekulude tõstmine meeldida, on seis meie riigikaitses selline, et iseseisev kaitsevõime tuleb alles korralikult välja arendada. Siinkohal tasub meenutada, kuidas Soome päästja marssal Mannerheim võitles isegi 1930-ndate alguse majanduskriisi ajal kaitse-eelarve säilitamise eest ja ei olnud üldse rahul riigijuhtide suhtumisega kaitseküsimustesse. Ka siis võis paljudele tunduda, et mingit uut maailmasõda ega otsest ohtu Soome iseseisvusele ei paista lähitulevikus kuskilt, ent 1939. aasta koos ränga Talvesõjaga saabus kiiremini, kui keegi oleks arvanudki. Peame sellest õppima ja valmistuma kõigeks korralikult, nii võime tagada rahu ka edaspidiseks.

Euroopa Liit peab naasma juurte juurde

Euroopa Liiduga on lugu natuke keerulisem. Rahvuskonservatiivid toetavad kindlasti rahvusriikide ühendust, millega liitumiseks 2003. aastal ka rahvahääletus mandaadi andis. Liitriiki ehk euroföderatsiooni – Euroopa Ühendriike – aga rahvuskonservatiivid täiesti kindlasti ei toeta. Sest kui arvestada, missuguseid absurdsusi Brüsselis plaanitakse kogu euroliidule peale suruda, muutuks kavandatav föderatsioon säärase poliitika jätkamise korral vähemalt sama ebainimlikuks monstrumiks, nagu oli meile tuttav N. Liit.

Meid hirmutataksegi sellega, et EL lagunemise korral satume uuesti Vene mõjusfääri ja sellepärast ei tohi me mitte mingil moel kahjustada oma suhteid praeguste euroliitu valitsevate ringkondadega. Siin on tõde vaid niipalju, et tulevikku on võimatu ette näha. Kõigis euroliidu liikmesriikides on praegu väga rahutud ajad ning mitte mingisugune Eesti võimalik ametlik seisukoht ei suuda mõjutada mujal toimuvat. Mitmel pool on juba võimule tulnud rahvuslust rõhutavad jõud. Ent huvitaval kombel pole neist mitte ükski seni teatanud soovist ühendusest lahkuda. Ka Saksamaal tõusuteel olev Alternative für Deutschland (AfD) ei taotle mitte ühendusest lahkumist, vaid ühenduse muutumist poliitilisest liidust tagasi majandusliiduks. Ühisturu eeliste tõttu toetatakse ühendusse jäämist ka Poolas ja Ungaris. Seega kuskilt “altpoolt” ega liikmesriikide poolelt küll euroliitu keegi eriti ei lammuta.

Kurja juureks on hoopis Brüsseli valitsevate ringkondade poliitika, mille tõttu saigi teoks Brexit. Ent isegi see ei sundinud euroföderaliste-globaliste oma poliitikat muutma, seda üritatakse veelgi forsseeritumalt ellu viia. Seetõttu ongi rünnaku alla sattunud Ungari ja Poola rahvuslikud valitsused, kui peamised vastupanukantsid sellisele poliitikale.

Iseenesest oleks nii meile kui ka teiste maade rahvuskonservatiividele täiesti sobiv see, kui Euroopa Liidu üldine poliitika muutuks rahvusriikide suhtes sõbralikumaks. Kindlasti oleks võimalik enam-vähem kõigi EL maade rahvuslaste vahel ka selles osas uus konsensus saavutada. Taolist konsensust ei taha saavutada aga senised valitsevad ringkonnad. Nii et kui veel mõni riik peaks ühendusest lahkuma, siis just nende ja mitte kellegi teise süül. Muidugi on nende globalistide jaoks mugavam süüdistada kas Trumpi, Putinit või kasvõi kuufaase ühenduse probleemides selle asemel, et küsida iseendalt, kas hoopis ühenduse enda juhtimises pole midagi kapitaalselt valesti.

Senise olemasoleva info põhjal võib üsna julgelt siiski öelda, et mingit totaalset lagunemist küll ei juhtu. Äärmiselt palju sõltub sellest, millised jõud lähiajal erinevates riikides võimule saavad ning kas võimu üleminek globalistide käest rahvuslastele toimub rahumeelselt või mitte. Euroopa Liidu tuleviku seisukohalt ongi eeskätt määravad suhted erinevate maade vahel. Sest nagu öeldud, rahvuslased suudaksid küll ühenduse tulevikus omavahel kokku leppida.

Kui mõni riik siiski ei taha kindlasti ühendusse jääda, siis ega Eesti ei saa sinna nagunii midagi parata. Sellega tuleb lihtsalt leppida. Nii et peame juba ette arvestama võimalusega, et tulevane Euroopa Liit on praegusest väiksem – kuigi sedagi ei pruugi üldse juhtuda. Eesti rahvuslik huvi seisneb igal juhul selles, et ühendus kaitseks meie huve, mitte ei sõdiks meie vastu, nagu see praegu kahjuks toimub.

Seega võib öelda, et tulevik on siiski suurel määral meie endi teha. Sest meie juhtidest sõltub väga palju, kas ja kuidas suudetakse Eesti praegusest segasest perioodist läbi juhtida. Olukord on maailmas küll keeruline, ent oskusliku poliitikakujundamise korral võib kõik hästi minna. 1990-ndate tihti samuti keerulistes ja segastes oludes – eriti kümnendi alguses – saadi küll täitsa hästi hakkama.

Tähtis on mõista, et Eesti ees seisvate võimalike probleemide lahendamisel ei tohi takerduda senistesse ideoloogilistesse dogmadesse. Kui suudame omaks võtta realistliku lähenemise ja toimida arukalt, ei juhtu meiega midagi hullu. Olukord läheb halvaks just siis, kui püüame jõuga kinni hoida millestki, mis pole jätkusuutlik. Just siis avanebki ka idanaabril võimalus siinpool riigipiiri mingeid väga valgustkartvaid aktsioone ette võtta.

Kahjuks on Eesti senised valitsused püüdlikult distantseerunud Poola, Ungari jt. rahvuslikest valitsustest ning pole üritanud isegi asuda vahendajaks nende ja Brüsseli vahele. Selline orjameelsus on lihtsalt häbiväärne. Samas on nii Poola kui Ungari kõhklematult täitnud oma kohustused NATO-s ning saatnud oma sõdurid ka Eestit kaitsma. Võib ju kritiseerida mõningaid Viktor Orbani väljaütlemisi, mis kiidavad Putinit, ent ometi pole ei tema valitsus ega ka Itaalia ja Austria uued rahvuslikud valitsused üritanud põhja lasta ka Venemaa-vastaseid sanktsioone.

Inimõigused on saanud poliitika tööriistaks

Inimõigustest rääkides ongi tegelikult just (rahvus)konservatiivid ajalooliselt olnud tõelised inimõiguste kaitsjad. Mitte liberaalid või sotsialistid, ehkki mõlemad on inimõiguste teemadel palju suuri sõnu teinud. Meenutagem kasvõi seda, kuidas konservatiiv Ronald Reagan võttis korduvalt jutuks isegi Eesti poliitvangide Mart Nikluse, Enn Tarto jt. vangistuse.

Kuna viimaste aastakümnetega on inimõiguste teema kahjuks totaalselt devalveerunud, peabki esmalt meenutama, mis üldse on inimõigused. Need on eeskätt õigus elule, vabadusele, väärikale kohtlemisele. Vaat seda algupärast nägemust inimõigustest jagab iga rahvuskonservatiiv täiesti kindlalt, sest see sobib täielikult kokku rahvuskonservatiivse hoiakuga.

Kahjuks püütakse erinevate jõudude poolt inimõigusi kasutada väga kurjasti ära omaenda värdpoliitika õigustamiseks ja üleilmseks propageerimiseks. Esmalt meenub kahtlemata Venemaa oma üliagressiivse laimusõjaga eeskätt just Eesti ja Läti vastu. Põhisüüdistus oligi „inimõiguste massiline rikkumine“ neis riikides.

Tegelikult oleks pidanud rääkima hoopis kodanikuõigustest, ent Moskvas osati juba siis Lääne liberaalseid ringkondi oma huvides ära kasutada, nii et valet ja laimu levitati täiesti teadlikult. Vahe inimõiguste ja kodanikuõiguste vahel ongi selles, et kui tõelised inimõigused on üldkehtivad, siis kodanikuõigused on eranditult iga iseseisva riigi enda otsustada. Näiteks see, kellele ja mis tingimustel kodakondsust anda ning kas riigis on üks või mitu riigikeelt. Välisriikidel ega mitte mingitel organisatsioonidel pole mingit õigust sekkuda neil teemadel teiste riikide siseasjadesse.

Eesti ja Läti puhul oli pealegi veel tegemist Venemaa otsese katsega panna küsimärgi alla nende riikide õiguslik järjepidevus ning okupatsiooni jultunud eitamine. Paraku ei tahtnud juba siis nii mõnedki võimu omavad isikud Läänes tõde tunnistada, vaid lähtusid hoopis oma vildakast inimõiguste kontseptsioonist. Üks selliseid oli näiteks OSCE rahvusvähemuste ülemkomissar Max van der Stoel, kes survestas otseselt 1993. aastal Eesti valitsust andma Venemaa erusõjaväelastele elamislube ja sundis tegema teisigi väiksemaid järeleandmisi.

See ongi esimene näide sellest, kuidas on inimõiguste alla püütud toppida hoopis midagi muud ja niimoodi kogu teemat ära lörtsida. Igatahes tekitas ainuüksi sõna „inimõigused“ kuskilt kuuldes või lugedes paljudel meist sügav vastikustunne, seda tänu idanaabri tegevusele juba 1990-ndatest peale.

LGBT ja migratsioon pole inimõigustega kuidagi seotud

Uuemal ajal on inimõiguste teemat veelgi rohkem devalveeritud ühelt poolt LGBT-teemaga ning teiselt poolt seoses rändekriisist tulenevate probleemidega.

Esimesel puhul püüavad teatud ringkonnad jälle täiesti meelevaldselt toppida inimõiguste alla niisuguseid asju, mis tegelikult inimõiguste alla mitte kuidagi ei mahu. Näiteks ei saa õigust abielluda suvalise inimesega mitte kuidagi inimõiguseks pidada.

Just sellega seoses meenub kohe üks väga reljeefne näide, kuidas üks LGBT-aktivistist jurist sisuliselt pressis Eesti riigilt raha välja, kuna kooseluseaduse rakendusaktide puudumine põhjustanud mõnel samasoolisel paaril „suuri hingelisi kannatusi“.

Ei tea, mida siis peavad kõik need ütlema, kelle lähedasi punaokupandid mõrvasid, küüditasid, ränkades tingimustes vangis hoidsid või ka lihtsalt pideva psühhoterroriga normaalse elu võimatuks tegid? Või milleks ajas tagasi minna, vaatame parem alles äsja Lähis-Idas toimunut. Mäletatavasti on Islamiriigi sadistide üheks peasihtmärgiks olnud just LGBT-kogukond, keda on lausa majakatustelt alla visatud. Niipalju siis tõelistest ja mittetõelistest kannatustest.

Teisel puhul ehk rändekriisi ja immigratsiooniga seotud probleemide juurest jõuame otsapidi omaenda muukeelsete juurde tagasi. Sest mõlemal juhul põrkavad kokku kaks täiesti vastandlikku kontseptsiooni:

1) põlisrahvuse õigused OMA territooriumil OMA keelt rääkida ja OMA kultuuri viljeleda;
2) ultraliberaalne nägemus piirideta maailmast, kus igaüks võib ükskõik millal asuda elama ükskõik kuhu, kaasa tuua ka oma keele ja kombed ja tagatipuks veel nõuda nende tunnustamist uues elukohas kohalikega võrdsetel alustel.

Just sellist utopistlikku nägemust need kaasaja „inimõiguste kaitsjad“ püüavadki kogu maailmale peale suruda, segades sinna juurde ka agressiivse LGBT-agenda, et kogu kompott võimalikult absurdne oleks. Loomulikult ei tunnista nad mitte mingeid põlisrahvuse õigusi. Selle asemel nad püüavad koguni väita, et mitte mingeid põlisrahvusi polevatki olemas – kõik rahvused on niikuinii tekkinud segunemise teel, nii et „jätkame samas vaimus seda loomulikku protsessi“.

Need „inimõiguslased“ unustavad paraku, et segunemised on reeglina toimunud ikka naabruses elavate rahvuste vahel ning enam-vähem loomulikul teel. Mitte nii, nagu praegu, et tuhandete kilomeetrite kauguselt tuuakse või meelitatakse kohale hulga võõrtsivilisatsioonide esindajatest migrante, keda siis hakatakse jõuga põlisrahvuse hulka segama. Selle tulemuseks ongi hoopis väga räiged inimõiguste rikkumised, millest juba pea iga päev peame uudistest lugema ja mida need „inimõiguslased“ lihtsalt ignoreerivad.

Nad pole ilmselt midagi kuulnud Samuel Huntingtoni põhjapanevast raamatust “Tsivilisatsioonide kokkupõrge”, mis näitas väga selgelt ära, et eelmainitud ultraliberaalne nägemus maailmast on parimal juhul lihtsalt naiivne. Sest maailm ei ole ühetaoline, see koosneb täiesti erinevatest mõttemaailmadest.

Usk seaduse ülimuslikkusesse, sealhulgas ka demokraatiasse ja kõnealusesse inimõiguste kontseptsiooni, on loomulikuks saanud paraku vaid Läänes. Mujal maailmas annab tooni hoopis võimu koondumine ühe, reeglina piiramatu võimuga, Suure Juhi kätte ning seda igal võimalikul tasandil – perekonnast riigivõimuni välja. Pahatihti on see Suur Juht aga mitte nagu Konfutsius, kellele oleks võinud anda tõepoolest piiramatu võimu ja kes oleks seda kasutanud üksnes rahva hüvanguks, vaid hoopis Putini-taoline diktaator.

On täiesti selge, et diktaatorid kipuvad ikka oma võimu kasutama vägivaldsetel eesmärkidel. Kui lisada siia juurde veel paljudes mitte-Lääne riikides valitsevad vägagi barbaarsed tavad ning selle, et Lääne standardite järgi vaadates elab kogu muu maailm korruptsiooni kütkeis, saab ka selgeks, mis põhjustab eri tsivilisatsioonidest pärit inimeste vahel arusaamatusi, kuni relvakonfliktideni välja.

Iga inimene kannab oma tsivilisatsiooni endaga alati kaasas, ükskõik kuhu ta ka elama ei siirdu. Enamasti toob ta ka kõik oma tavad endaga kaasa. Ka need, mis Lääne tavade jaoks on lausa barbaarsed, rääkimata tavalisest korruptsioonist.

Inimõiguste sildi all levitatakse kurjust

Ent Lääne “inimõiguste kaitsjad” seda ei tunnista või püüavad isegi õigustada immigrantide kuritegevust kas “ajutiste kohanemisraskuste” või “sõjatraumadega”. Huvitav, et Teise maailmasõja ajal ja järel toimunud praegusestki palju mastaapsem rahvasterändamine küll sellist jäledate kuritegude ja koguni terrorismilainet ei tekitanud, nagu seda praegu Euroopas näeme. Miks see nii oli ja miks praegu teisiti on, sellest need Lääne “inimõiguslased” paraku rääkida ei taha. Sest tõde räägib ühemõtteliselt vastu nende elukaugele dogmale “inimesed on võrdsed ja nad on kõik ühesugused”. Inimesed ei ole võrdsed ega ühesugused, sest iga inimene on erinev.

Nii ongi juhtunud, et “inimõiguste” kaitsmise sildi all sunnitakse kogu Lääne tsivilisatsiooni sallima hoopis sulaselget kurjust. Seda veel karistuse ähvardusel – millest annab tunnistust kurikuulus “vihakõnede” ja “varjatud rassismi” vastu võitlemine. Probleemiks on see muutumas isegi Eestis, kus seni ainsaks suurema kogukonnaga võõrtsivilisatsiooni esindajad on venekeelsed.

Kurja juureks ongi “inimõiguslaste” naiivne nägemus multikultuursest ühiskonnast, kus kõik sõbralikult koos elavad. Tegelikkuses tähendab see just seda, et ka mingi suurema rahvuse esindajad peaksid saama vabalt ka mõne väikerahva aladel kasvõi omaenda “riigi” välja kuulutada, kui nad seda soovivad. Rääkimata oma barbaarsete tavade praktiseerimisest, mis on läbipõimunud lihtlabase tänavakuritegevusega. Seda kõike ikka “inimõiguste kaitse” nimel.

Mitte ükski rahvuskonservatiiv ega ükski muu normaalne inimene ei hakka iialgi seda sissetoodud kurjust sallima. Selle peaksid kõik nende vastased igaveseks ajaks meelde jätma. Rahvuskonservatiivid kaitsevadki just põlisrahvust ja selle kultuuri sissetungiva kurjuse ning selle kandjate ja levitajate vastu.

Lausa kuritegelikuks tuleb pidada aga multikultiideoloogide nõuet, et mistahes maailma otsast pärit rahvusgrupi „inimõigus” on asuda ükskõik kuhu elama ning koguni nõuda seal koguni enda kombestiku, keele ja kultuuri tunnustamist võrdseks kohaliku põlisrahvuse omadega. See on see punkt, millega juba 80-ndate lõpust ja 90-ndadest peale oleme kokku puutunud, kui rahvusvahelisel tasandil on jutuks tulnud punaokupatsiooni üks tagajärgedest ehk massimigratsioon-kolonisatsioon. Viimane oligi üks neist teemadest, mis käivitas ka taasiseseisvumisprotsessi.

On täiesti selge, et siin ei saa mignit kokkulepet ühegi rahvuslase ja sellise multikultuursuse eestvõitleja vahel olla. Küsimus on juba nii põlisrahvuse püsimajäämises kui ka meie igapäevase julgeoleku kindlustamises. Kummaski ükski rahvuskonservatiiv mitte mingeid järeleandmisi teha ei saa.

Ei tohi ära unustada ka, et kui sisserännanute seas ka kurjategijaid ja koguni terroriste näiliselt palju pole, saavad nad vabalt tegutseda vaid siis, kui ühelt poolt on olemas tuttav kultuuriline keskkond ja teiselt poolt valitseb vägivalla suhtes de facto „salliv” atmosfäär. Nägime ju ka „pronksiöö” päevil, et kuigi märatsejaid polnud tänavatel ülearu palju, oli kordades rohkem neid, kes märatsejate motiive toetasid. Nende seas ka nii mõnedki „sallivuse” eestvõitlejad meie omade rahvuskaaslaste seast. Rahvuskonservatiivid säärast suhtumist küll ei tolereeri, sest kurjuse sallimist lihtsalt ei ole võimalik sallida!

Lõpetuseks tasub ka meeles pidada, et konservatiivid ei aktsepteeri vahelesegamist teiste riikide normaalsesse sisepoliitikasse, erinevalt liberaalidest-sotsialistidest. Vahest kõige ilmekamaks näiteks oligi George W. Bushi administratsiooni esialgne reageering „pronksiöö” sündmustele: „tegemist on Eesti siseasjaga”. Täpselt nii ju ongi – sellised asjad ongi riigi siseasjad ning teistel pole õigust sinna oma nina vahele toppida. Ent kõikvõimalikud liberaalid-sotsialistid just seda teevad. Nii kritiseeris siis Eestit sotsiaaldemokraadist Saksamaa endine kantsler Gerhard Schröder.

Ka tänapäeval näeme sama – need, kes tegelevad teiste maade ahistamisega, on ikka needsamad liberaalid-sotsialistid, mitte Donald Trumpi juhitud USA. Ning kui rääkida veel idanaabri rünnaku all oleva Ukraina toetamisest, siis siingi on just Trumpi ajal astutud reaalseid samme. Liberaalid-sotsialistid seevastu on piirdunud vaid tühipalja retoorikaga ega soovi ka Venemaa-vastaseid sanktsioone karmistada – kui Trump seda ühepoolselt tegi, siis ei olnud Euroopa Liit sellest üldse vaimustuses.

“Demokraatlik” Lääne-Euroopa langeb Venemaa tasemele

Peaks ka meelde tuletama, et kui „mittedemokraatlikes” Poolas ja Ungaris pole mitte ühtegi poliitvangi ning maailmavaate pärast kedagi taga ei kiusata, siis end liberaalse demokraatia kantsiks pidav Lääne-Euroopa on kohati juba langenud putinliku Venemaa tasemele.

Mõlemal pool on valitsusele mittemeelepäraseid aktiviste ka julmalt läbi pekstud. Samuti on mõlemal pool juba poliitvange, kusjuures motiivid ei pruugi ollagi mitte tingimata poliitilised, vaid on tegemist olnud kurjategijatest ametnike tegude paljastamisega. Kohe meenuvad Sergei Magnitski Venemaalt ning Tommy Robinson Suurbritanniast. Viimane küll vabastati lõpuks, ent on endiselt ohus. Ehkki tegu on just nimelt Suurbritannia liberaalsete väärtuste kaitsjaga, nimetas näiteks Postimees nüüd teda valelikult “paremäärmuslaseks”.Eesti rahvuskonservatiivid seisavad igal juhul taasiseseisvumise aluseks olnud väärtuste kaitsel, milleks olid suurel määral just inimõigused nende algses tähenduses ja nende üldistamine rahvuse tasandile. Sest vaid nii on võimalik meil rahvusena püsima jääda.

Rahvuskonservatiivid on väga kaugel sellest, et pidada putinlikku diktatuurirežiimi endale mingiks “eeskujuks”. Kasvõi juba sel põhjusel, et Eesti on lääneriik, Venemaa aga kuulub hoopis teise tsivilisatsiooni, milles on diktatuur hoopis loomulikum.

Niisamamoodi on rahvuskonservatiividele vastuvõetamatu Euroopa Liidus kõigile pealesurutav ja absurdini viidud ultraliberalism oma multikultuursuse, agressiivse sallivuspropaganda, LGBT- agenda, võitleva feminismiga ning selle kõrval elementaarsete julgeolekumurede eiramisega. Kõik see on viinud vabaduse kadumiseni ning kõige põhilisemate inimõiguste mittekaitsmiseni Läänes endas.

Eesti ei vaja mingit sotsialismi. Ka liberalism on oma aja ära elanud. Eesti vajab hoopis rahvuskonservatismi.”