Taliban ei tulnud selleks võimule, et lasta Läänel humanitaarabi kaudu islamiühiskonda mõjutada

Eesti Päevalehes kiidab “kahesajataja” Ingvar Pärnamäe Eesti otsust anda Talibani valitsetavale Afganistanile humanitaarabi korras 50 000 eurot ja põimib sinna ohtralt sisse vasakliberaalset ideoloogiat.

Nii kirjutab Pärnamäe, et rahvusvaheliste humanitaarabiorganisatsioonide kaudu mõnda kehvas olukorras riiki toetades ei toeta me seeläbi kohalikke diktaatoreid ja terroristlikke organisatsioone: “Rahvusvaheline abiandmine ei käi nii, et Punane Rist teeb oma Genfi peakontorist pangaülekande Talibani pangakontole, et palun, siin on teile raha, mis tuli Eesti maksumaksjalt ning mille eest te ostke nüüd nälgivatele inimestele süüa või lubage naistel haridust omandada.”

See on õige vaid Talibani pangakonto osas – päris kindlasti ei käi need asjad ka nii, et need organisatsioonid jalutavad Afganistani sisse, ütlevad Talibanile, et meie teie valitsemisse ei sekku, me ainult õpetame naisi-lapsi ja jagame toidupakke, ning Taliban vastab: muidugi, me olemegi pisut hädas, laske käia.

Totalitaarsed režiimid hoiavad Lääne nn humanitaarorganisatsioonidel teravalt silma peal ja tõrjuvad neid esimesel võimalusel välja, või siis kitsendavad nende tegevusruumi. Seda tavaliselt ka seetõttu, et need organisatsioonid ei ole apoliitilised, vaid edastavad nendesse maadesse ka poliitilist sõnumit, milleks on tavaliselt Lääne vasakliberaalne agenda.

Nii süüdistas ju ka Eesti Punase Risti kommunikatsiooni- ja turundusjuht Liis Ehrminger kehvalt annetavaid eestlasi võõravihas, kuigi tema poolt välja toodud kommentaaridest kumas läbi pigem skeptilisus selles osas, kas selline teguviis ikka kedagi aitab.

Humanitaarabi osutamine ei ole sugugi nii lihtne, et meie annetame ja mingid organisatsioonid jaotavad. Ka ÜRO humanitaarabi kaob mõnikord kohaliku võimueliidi ladudesse või löövad sõjapealikud seda üle. Harvad pole ka juhtumid, kus mujalt tulnud toiduabi esitletakse valitsuse väljavõidelduna ja taliibid saavad sellest hoopis plusspunkte. Nii esitles ka Põhja-Korea maailmalt saadud toiduabi “suure juhi” pakutavana.

See ei tähenda muidugi, et humanitaarabi ei peaks saatma, aga inimestes tekitab kummastust see, kuidas Talibani võimule tulles järsku selline abisadu Afganistanile toimuma hakkas. Alles kukutas hunta vaeses Myanmaris tsiviilvalitsuse, kogu Lääs oli tagajalgadel püsti, aga nüüdseks on see maa täiesti unustatud.

Pärnamäe puhul peaks ümber lükkama veel ühe müüdi – nimelt selle, et Lääne abi takistab massimigratsiooni. Eesti läks Mali missioonile just ühe lubaduse taustal, milleks oli rände pidurdamine – tegelikult aga on sõda Sahelis nii laiali läinud, et see pigem vallandab rände.

“Kui Afganistani Helmandi provintsis elav inimene on näljas, ta ei saa arstiabi või tal puudub puhas vesi, elementaarsed elutingimused või julgeolek, siis läheb ta liikvele, et leida enda ja oma pere ellujäämiseks vajalikku kusagilt mujalt. Aga kui ta saaks seal samas Helmandis abi, siis on lootust, et inimene jääb sinna edasi,” kirjutab Pärnamäe.

Jutt on täiesti õige, ainult et puhta vee, elutingimuste ja julgeoleku küsimused on nüüd Talibani otsustada, neid nad Punase Risti juhtida ei anna – islamirežiim ei lubaks kunagi jätta muljet, nagu Lääs tooks sinna kõik hea ja nemad mitte. Rahvusvahelised organisatsioonid saavad ainult toidupakke jaotada.

Arvatavasti jookseb praegu suurem migratsioon Afganistanist ja siis tuleb mõõn, nagu ka eelmise Talibani valitsemise ajal – emiraat pole huvitatud inimeste lahkumisest, mis tähendab neilegi vajaliku kaadri lahkumist, ja sellest ollakse juba teada andnud. Pigem hakatakse väljarännet takistama.

Kardetavasti ei tulnud Taliban Afganistanis võimule selleks, et lasta Läänel oma maa probleeme lahendades sinna naasta – ta tahab ennast igakülgse riigi edendajana näidata. Seega pole ka humanitaarabi Afganistani suunal ilmselt eriti efektiivne.

Lõpetuseks on kurioosum: varem on USA tarninud läänemeelsele Afganistanile nitraatväetisi põllumajanduse tarvis – ja neid kasutati Talibani isevalmistatud pommides.