Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Täna ülilahkel Eesti võimueliidil pole oma rahva vastu kunagi nii heasüdamlikke hoiakuid olnud

16.03.2022
Stenbocki majas pole kunagi olnud nii elukauget seltskonda kui täna on. Pilt on illustratiivne.
© UU

Praegune Vene Föderatsiooni sõjakäik Ukraina vastu, tema tsiviilelanike hävitamine on ebainimlik kui väljendada toimuvat viisakalt ja emotsioone vaka all hoides. Selline tegevus pole aktsepteeritav.

Kuid sõnu sel teemal on tehtud palju ning lippe lehvitatud veelgi enam, sestap ei ole vaja siia ritta ühte nime juurde seada. Tore on ka näha, et lisaks sõnadele abistatakse anno 2022 tõelisi humanitaarkatastroofis kannatajaid – inimesi, kelle sotsiaalne reaalsus löödi kildudeks, kellel pole enam kaitsvat kodu, peret ja usku. Nüüd on “kingitus kõige nõrgemale” adekvaatne.

Hädasolijaga oma leiva ning katusealuse jagamine on muidugi ülim voorus, selles pole kahtluski. Isegi kui pole anda midagi materiaalset, siis emotsionaalne toetus – sõbralik vastuvõtt, trööst, naeratus – on sellistes ilmaoludes samuti midagi väga vajalikku. Selles vallas on Eesti oma reaalset kapatsiteeti ja suurust arvestades tõesti esirinnas ning võimete piire ületamas.

Selle õudse sõja ohvrite eest hoolitsemine toob aga esile ka meie poliitilise establishmendi poolt pikalt kultiveeritud ning neile koogutava truualamliku eliidi ja arvamusliidrite peamise käitumismustri – asju siinmail tehakse ikka ja jälle pelgalt fassaadiks, lähtudes piiritagusest moest ning ainult selleks, et teistele – väljaspoolsetele – midagi näidata. Näidata, et oleme tolerantsed, tasakaalus eelarvega, usinalt kaugelt tulevaid kõige absurdsemaidki käske ja seadusi kuulekalt jõustav masinavärk.

Samas on EV-s mitu kümnendit oma enda rahvasse suhtutud ülima ükskõiksusega. Elik inimestel on rahuliku südamega lastud selle väliselt särava masinavärgi hammasrataste vahele jääda. Kultiveeritud on progressiivset hoiakut, et kes oma eluga hakkama ei saa on luuser, võib vabalt minna sinna kuhu Ukraina rahvas saadab Vladimir Putinit, kolida üle lahe põhja poole õnne ja paremat elu otsima, end põlema panna vms.

Kõrgemad riigiametnikud on kord nimetanud Eesti elanikke sovjettideks, siis jälle taliibideks, natsideks. See omavahel dissonantsis olev sildistusrida peegeldab aga ilmekalt just selle eliidi enda isiksuslikke häireid. Kunagi oli ütlemine, et ega hullu saa ju rooli lasta! Aga näe, ikka veel sõidavad!

Mul ei ole midagi selle vastu, et näiteks Ukraina lapsed, kes ilmselt ei ole praeguse kaose täit sügavust adekvaatselt tajunudki, saaksid pühapäeval hetkekski lõõgastuda, pöörduda tagasi lapseks olemise süütusse ja vaadata kinos näiteks Lotte seiklusi. Ent sellega assotseerub väga kurb teema – miks ei ole meie oma riik ja selle tippaparatšikud viimaste kümnendite jooksul oma inimeste vastu üles näidatud sellist heatahtlikkust või vähemalt ilma stigmatiseerimata propageerinud selliseid hoiakuid? Eesti pole rikas riik, ent väikesed südamlikud žestid oma rahva – bensiiniarvete ja kuluhüvitiste maksjate – vastu võiks siiski olla.

Mailis Tulva