Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Tartu linnapeakandidaat Loone Ots: Loogem eakate aitamiseks sõbravalve!

-
04.10.2021
Loone Ots
© Uued Uudised

Me peame muutma oma hoiakuid eakate suhtes, tooma nad tagasi auväärsele, välja teenitud kohale ühiskonnas ning soovima olla nende sõbrad, kirjutab kultuuriloolane ja EKRE Tartu linnapeakandidaat Loone Ots.

Olen nõutult jälginud, kuidas eesti keele normiallikas õigekeelsussõnastik on aastatega paindunud kästud suunda ja allutanud eesti keele traditsiooni väljastpoolt Eestit tulnud komandokäskudele. Ettekäändeks tuuakse, et teatud sõna kasutamine võib olla teatud inimrühma jaoks ebameeldiv, pingestav ja solvav. Igaks juhuks ei kirjuta ma seda sõna enne valimisi välja.

Ent praegu tahan keskenduda hoopis ühele teisele grupile, keda meie liberaalselt kale ühiskond on otsustavalt ja tulemuslikult tõrjumas marginaaliks nende endi kodumaal. Neid inimesi justkui ei kaitsegi ÜRO inimõiguste konventsioon. Neile nagu ei laienekski Eesti Vabariigi põhiseadus. Nende kaitseks ei lehvitata lippe ega külvata projektiraha. Jutt on eakatest.

Praeguses Eesti riigis on ränk olla eakas, aga elatanud inimene ei saa selle vastu midagi teha. Veab neil, kel on nooremaid sugulasi. Neid on hädasti vaja, sest aeg nõuab aina uute tehniliste teadmiste omandamist ning eakate füüsis tihti kedagi, kelle käele toetuda ja silmi kasutada. Siis ei tee auklik sillutis, raske poekott või liiga keerulised viidad, või see, kuidas jõuda polikliinikus vajaliku ukse taha (seda viimast on palju kurdetud) enam muret. Omavalitsus tagab üksi elavale eakale sotsiaaltöötaja teenuse ja vajaduse korral transpordi. Ent väga paljud eakad ei soovi seda abi küsida. Oleme harjunud, et saame oma asjadega ise hakkama. Häbi on tunnistada, et ei saa.

Need inimesed lähevad õue ka libedal talvepäeval ja murravad kukkudes – hästi, kui randmeluu, halvasti, kui puusa. Nad sõidavad vanas autos aiamaale ja võtavad lakke tõusvast vererõhust hoolimata üles kartuli. Needsamad tublid naised ja mehed seisid kolmekümne aasta eest nii öölaulupidudel kui ka iseseisvuse tulemise koosolekutel. Nad on kasvatanud üles selle põlvkonna, kes naudib praegu paremat elu ja heaoluühiskonna hüvesid. Miks me nad siis üksi oleme jätnud? Miks me neid ei austa?

Seaduse ees on nad teistega võrdsed. Nad justkui ei ole halvemad kui sisserännanud või teised rühmad, kelle suhtes nõutakse rangelt viisakust, sallivust, head tahet. Kuid vaimselt kogeb eakas tõrjutust.
Pood. Eakas soovib müüjalt midagi küsida. Tema kõrvale astub nooruke neidis ja võtab sõnajärje üle. Müüja, selle asemel et paluda uut klienti oma järjekorda oodata, hakkabki näitsikuga vestlema. Eakas saab signaali, et tema huvi kauba vastu ei maksa midagi. Aga see ei ole diskrimineerimine, oh ei.
Raviasutus. Eakas siseneb kabinetti. Arst hakkab rääkima kõva häälega, kasutab ülimalt lihtsustatud sõnavara, ütleb asju aeglaselt ja kaks korda, sest usub, et eakas ei kuule ega mõista. See on eelarvamus, pisendamine. Aga see ei ole eaka alahindamine, ega ju?

Arst saadab eaka laborisse vereproovi andma. Õde sinatab teda automaatselt, kuigi tean, et näiteks mind ta ei sinataks. Aga see ei ole lugupidamatus, mis te nüüd! Kuigi eakas on pärit põlvkonnast, kellele õpetati: sinatada võib ainult kahe vestleja kokkuleppel, kusjuures ettepaneku teeb vanem ja väärikam.
Väärikas on ilus sõna, „väärikate ülikool“ kõlab väga hästi. Kuid enamasti ei räägita väärikatest inimestest. Isegi mitte eakatest või elatanutest. Öeldakse pensionär. Ja tooniga, mis paneb objekti paika.
Sõna on neutraalne. Oluline on, mis tähenduse me ise sellele sõnale omistame. Kui aga vaagime, kas õigekeelsussõnastik peaks lisama eelmainitud n-tähega sõnale märkuse „ei soovitata kasutada“, siis peame sama tõsiselt mõtlema, mida hakata peale sõnaga pensionär. Mitte sellepärast, et see sõna oleks halb või vale, vaid hääletooni pärast, mis näitab halvustavat, alahindavat, eelarvamuslikku hoiakut.
Tegelikult ei ole meil vaja kustutada kuskilt ühtegi sõna. Me peame lihtsalt muutma omaendi peades tekkinud kuvandit, nagu oleks eakas ühiskonnale koorem: mõttetu, vaene, haige või isegi invaliid, iganenud vaadetega, tehnilise kirjaoskuseta, kummaliselt riides. Et temast ei ole kasu ja ta peaks oma elulõpul heaga silma alt taanduma.

Meile meeldib võtta eeskujuks rikkamaid Põhjamaid, ka Saksamaad ja teisi Lääne-Euroopa riike. Üks sealse ühiskonna tunnuseid – kuni lausimmigratsiooni tekkeni – on olnud sidusus. Üksteist märgatakse ja üksteisest hoolitakse. Mäletan, kuidas üks hõbepäine saksa vanahärra ulatas mulle oma visiitkaardi. Sellel oli tema koera pilt ja nime all tiitel: rõõmus pensionär. Kes julgeks meil enda kohta sellist fraasi kasutada?

2021. aasta 1. jaanuari seisuga moodustasid üle 65-aastased kogu Eesti rahvastikust 20,5%. Neid tuleb toetada, ja seda mitte ainult nende eest pangatehinguid tehes või äpiga taksot kutsudes, vaid just moraalset tuge pakkudes. Pole vaja kampaaniad à la „Palju toredaid inimesi“. Kampaaniatel on omadus lõppeda samal hetkel, kui lõppeb rahastus. Tähtsam on taastada kogu ühiskonnas põlvkondade side, mis oli olemas klassikalises eesti talupojakultuuris, säilis linnakultuuriski, kuid kipub nüüd järjest rohkem rebenema.

Hakkame pihta. Üksindus on taak, mis surub maha ka noore inimese ja võtab elult värvid. Üksindus eakapõlves on kahekordne. Aga leevendame seda. Pakun mõne lihtsa ja toimiva lahenduse, mis on end tõestanud teistes riikides ja mida on vabatahtlike abiga püütud juurutada ka Eestis. Korraldame näiteks süsteemse sõbratelefoni.

Keegi, kes helistaks eakale iga päev. Või üle päeva. Küsiks „Tere, kuidas teil läheb?“, uuriks, kuidas on tervis, kas midagi on tarvis. Vestleks veerand tundi ja annaks sellega üksildasele inimesele tunde, et keegi huvitub temast. Küsiks mõnikord nõu, et signaalida: keegi vajab eaka teadmisi ja kogemusi, tema arvamustki. Kutsuks vajaduse korral arsti. Või sotsiaaltöötaja või vabatahtliku, kes aitaks igapäevatoimetustes. Kuid eelkõige – kingiks viivukese rõõmu.

Kui olen sellest ideest rääkinud, on kohe pakutud terminit eakate naabrivalve. Kuid ma ei tahaks siduda materiaalsete väärtuste kohta käibivat sõna huviga inimese vastu. Sõber on rohkem kui naaber. Sõbravalve?

Selline põlvkondade telefoniside võiks tulevikus olla omavalitsuste luua ja hallata. Ainult kohalikul tasandil teame, kes on üksi ja keda võiks toetada. See ei oleks kallis. Valvesõbrad peaks kindlasti saama väljaõppe ja hiljem oma töö eest ka väikest tasu, kuid nad peaksid olema nõus panustama mitte niivõrd raha kui headuse nimel. Ametlik töölevõtt tagab ühtlasi, et hästi alanud asi ei jää soiku, nagu vabatahtlikus töös paraku juhtuda võib.

Me oleme üks rahvas. Me peame üksteist hoidma ja austama. Me peame muutma oma hoiakuid eakate suhtes ja tooma nad tagasi auväärsele, välja teenitud kohale ühiskonnas. Peame soovima olla nende sõbrad. Sõbravalve võiks olla esimene samm sellel teel. Väike, kuid suunda näitav.

 

Loone Ots
kultuuriloolane
EKRE  linnapeakandidaat Tartus