07.12.2020
Abort on USA-s on enim ühiskonda lõhestavaid teemasid.
“Aborditeema on viimaste nädalate jooksul teravaks paisunud, kuid kõige selle tagant paistab orkestreerimine.
Kuidas muidu muudeti mõiste “abordivastane liikumine” mõisteks “abordi keelamist nõudev liikumine”? Abortide vastu saab olla ka siis, kui ei tee midagi nende ärakeelamiseks, vaid teed midagi selleks, et neid lihtsalt ei tahetaks teha, tehtaks teised valikud. Abordi täielik keelamine ei tuleks tänases läänelikus maailmas enam kõne alla, seega on käimasolev teemapüstitus üsnagi ülevõlli.
Abordivastasuse keeramine selle keelamiseks on opositsiooni algatus. Neil on vaja ära rikkuda abielureferendum, mis annaks seadusliku ainuõiguse mehe ja naise liidule. Tegu on traditsionalistide ja homoagenda võitlusega – miks siis toodi mängu abortide keeld?
Asi on selles, et peamised homotoetajad Eesti 200, rohelised, Reformierakond ja sotsid teavad – kui see referendum praegu korraldada, siis antaks ilmselt toetus traditsioonilisele perele. Eriti RE ja Isamaa Parempoolsed ei saa korraldada avalikku kampaaniat mehe-naise abielu vastu, sest nende toetajate seas on liiga palju traditsionaliste ja nad võivad valimiste eel nende hääled kaotada.
Sestap on targem referendum üldse ära rikkuda ja abordiõigus leiti selleks hea teema olevat. Opositsioon tahab luua mulje, nagu oleks päevakorral abortide keelustamine, seostada see teema referendumi “jah”-poolega ning kodeerida inimeste teadvusesse mõte – kui annad hääle mehe-naise abielule, toob see kaasa ka abortide keelamise.
Eesti ühiskond on tegelikkuses ehtne abordiühiskond ehk seda õigust peetakse vabaduse sümboliks. Ühest küljest on selle põhjuseks asjaolu, et siinne ühiskond on samas ka väga ateistlik ja sekulaarne. Paljudel noorematel inimestel juba puuduvad religioossusele omased moraalselt kitsendavad piirid ning vasakliberalismi piiritute vabaduste propaganda langeb väga viljakale pinnasele – Eesti on naabritest märgatavalt vastuvõtlikum “euroopalikele väärtustele”.
Nooremad põlvkonnad kannavad endas kindlalt ateismi ja kui keegi hakkab neile selgitama abordi olemust kristlikust vaatevinklist, ajab see neid veel rohkem marru. Seda on praegustes vaidlustes hästi näha ja ilmselt kasutab vasakopositsioon seda edukalt ära. Elu Marsil oli näiteks näha, kuidas noored tüdrukud näitasid EKRE liikme Agnes Pulga kõne ajal, milles ta toetus Jumalale, tribüüni poole keskmist sõrme.
Kristlased, kes praegu abordivastases liikumises osalevad, lähtuvad oma usulistest veendumustest ja see on üdini mõistetav – ainult et sekulaarsele osale ühiskonnast annab see abordivastasele liikumisele usulise mõõtme.
Kirik ise on kõigis valuküsimustes kuidagi leige, ei ole külm ega kuu, nagu vastustab ka Piibel. Ei homoseksualismi ega abordi vastu öelda suurt midagi, samas midagi nagu oleks öeldud ka, aga ei mäleta, mis see oli. Nii kaob autoriteet nagu kevadine lumi, ja ka koguduserahvas. See renegaatlik pool kirikukantslis, annikalaatslased, on samas väga sõnakas.
Abort pole siiski ainult Piibli põhjal hukkamõistetav, vaid ka puhtinimlikust aspektist. Näiteks seesama Elu Marss on tegelikkuses väga suur ja võimas liikumine, mis toob igal aastal Washingtoni kokku kümneid ja sadu tuhandeid – seal ei vaadata liikumist millegi keelajana, vaid elu eest seisjana.
Väga paljud inimesed maailmas ei vaata aborti kellegi vabadusena, vaid miljonid ja miljardid muretsevad ka ühe Looduse ime muutumise pärast tühiseks meditsiiniliseks eemaldusprotsessiks.
Esmaspäevases õdede, naistearstide ja ämmaemandate ühenduste pöördumises on palju momente, millest saab järeldada, et ega see algatus päris nende endi mõte pole, vaid see söödeti ette opositsiooni poolt, muutes need ametiühendused taas poliitiliseks tööriistaks, nagu suvel maasikakasvatajad.
Miks nii arvata? Sest kogu pöördumine on täis stamparvamusi, mis ei vaata probleemi laiemalt. Ennekõike on lähtutud sellest, nagu soovitaks aborte täiesti keelustada, mille EKRE pressiavaldusega ümber lükkas. Samas on näha, et pöördujad ei tea midagi ei Elu Marsi ega EKRE tegelikest seisukohtadest, vaid lahmivad opositsiooni poolt ettesöödetud keelustamise kontekstis.
Nii ütleb Eesti Naistearstide Seltsi president Ivo Saarma: “Abortide keelustamine pole viis, kuidas aborte vähendada. Seda saab teha vaid harides. /…/ On äärmiselt ebaeetiline rääkida, et lapsed peaksid sündima sinna, kus järgneb sotsiaalne häda.”
See on täielik lahmimine, sest vähemalt EKRE ja Elu Marss räägivad just soodsate olude loomisest naistele, et nad ei peaks tegema valusaid valikuid. Saarma pole samuti nende tegelike seisukohtadega tutvunud, sest abordi keelamist ei tõsteta kusagil esile, küll aga olukordade loomist, kus ka soovimatu rasestumine viiks kindlustunde olemasoluga siiski lapse sünnini.
Keegi ei räägi ka laste sundsünnitamisest sotsiaalsete hädade maailma. Ei soovimatu rasestumine ega abordid pole mingil juhul ainult “vaese Eesti” probleem. Jah, nende oma ka, aga kui sünnitada suudeti karmidel 1990. aastatel, siis kuidas see järsku nüüd, jõukamaks saanud Euroopa Liidu liikmesriigi ühiskonnas raskeks sotsiaalseks probleemiks saanud on?
Saarma sõnul ei ole soovimatu rasedus kunagi ainult naise valik – siin on alati kaks osapoolt. “Naine võib olla tegelikult hoopis kannataja, kellele on antud petlikke lubadusi.” Siingi on aborti kujutatud ainult millegina, mis tekib ainult naisele liiga tegemisest, mitte tema enda vabadusenautimistest.
Saarma on tegelikult astunud väga valusale konnasilmale. Sest kui vaadata kogu seda aborditeemat, siis abordiõiguse kaitsjad, eriti naised, jätavad küll mulje, nagu oleks see õigus kergemeelsusele.
Esmaseks soovituseks abordileerile võiks olla soovitus – valige õiged inimesed, keda sõnumit edastama panna. Need noored naised, kes sõna otseses mõttes röögivad: “Minu keha üle on ainult minul õigus otsustada!”, ütlevad tegelikult: “Mul on õigus keppida kellega tahes ja see pole teie asi!” Paljud pole “seda” ehk isegi veel teinud, küll aga mõjutusi, et lapsed on Maa kliima “tapjad”.
Veelgi mõistusevastasemad olid Elu Marsil nähtud noored punkariolekuga ja koroonamaskiga, äravärvitud 15-16-aastased plikad loosungitega: “Loode pole elus!” Midagi võiks ikka bioloogiast teada.
Abordileeri propagandistid ei räägi kunagi naiste karmidest valikutest ja kannatustest – vastupidi, nad jätavad kõrvalseisjale mulje, et selle tegemine on midagi lihtsat, tühiasi, ja teiseks muljeks jääb see, et abort on peamiselt ikkagi seksieelsete tegematajätmiste tagajärgede likvideerimine, mis on vaid väike ebameeldivus. Mitte ükski abordireklaam ei räägi naiste hingelistest dilemmadest, need on tabu.
Saarma toob vargsi sisse ka mehe vastutuse, sellest aga ei taha ju tegelikult rääkida ka “omakehafetišistid” – hoidku jumal, et ma lasen meesšovinisti sinna juurde otsustama! Praktiliselt üldse ei räägita sellest, kui lai on rasestumisvastaste vahendite valik ja kui suur kättesaadavus, ning sellest, kui targad on naised tegelikult neis küsimustes, eriti siis, kui nad on kained ega ole silmini armunud.
Naastes pöördumise juurde – Eesti Õdede Liidu juhatuse liige Marleen Mägi räägib, et ta oli hämmingus, kui kuulis uudisest, et abordivastane liikumine sai ühe kopsaka summa riigieelarvest «Peamine emotsioon oli hämming, sest teemast on juba palju räägitud. Rahvusvaheline kogemus näitab, et radikaalsete liikumiste toetamine meid eesmärgile abortide arvu vähendada lähemale ei vii,» selgitas Saarma.
Tema hinnangul peab olema töö abortide vähendamisel läbimõeldud, et see naisi päriselt aitaks ning toetakse nende õigusi ja tervist. “Seksuaal- ja reproduktiivtervise teave peab algama maast madalast, peredest ja koolist. Abortide vähendamiseks tuleb inimesi harida. /…/ Abordivastase liikumise toetamine riigieelarvest on ülimalt küüniline hoolimatus meie inimeste tervise suhtes,” leiab Marleen Mägi.
Proua Mägi ei tea ilmselt seda, et just seda naiste aitamist ja ennetavat harimist propageerib ka EKRE, tema enda jutt “abordivastase liikumise toetamisest riigieelarvest” on nagu sotside sõnavõttudest maha kirjutatud. Tõesõna, enne kui lähete kaasa mingi kriitikalainega, vaadake üle, mida on süüdistatavad ise oma tegevuse kohta öelnud, ja pöörake tähelepanu nende taustale, kes süüdistavad. Väga lihtne on näha, kuidas ametiinimesed tõmmatakse maailmavaatelistesse poliitilistesse võitlustesse.
Mõistagi ei räägi pöördujad ka sellest, et kõiki aborte ei tehta kitsikusest, võimaluste ja tulevikuväljavaadete puudumisest – palju aborte tuleb enda mugavusest, soovimatusest saada lapsi või ennast üldse siduda, lihtsalt seetõttu, et kumm ei kaitsnud ja tagajärgedest on vaja kuidagi vabaneda.
Sest praegu on abordiõiguslaste juttudest meelde jäänud vaid kaks momenti: abort on inimõigus ja naiste keha on ainult nende omand, millega on neil õigus teha, mida nad iganes tahavad. Nad ei taha rääkida nende endi otsustamistest kellegi kolmanda sündimatajätmises ega ka lapse eostaja rollist. Lihtsalt “Mina otsustan!” ja kõik.
Üks rahvuskonservatiivne poliitik ütles kord, et küsimus pole mitte naise õiguses oma keha üle otsustada, vaid tema õiguses otsustada tärganud, kuid katkestatava elu üle. Aga kui jätta kõrvale rasestumine ja abort, siis kui paljud naised oleksid nõus sellega, kui nende kehast ka tegelikult teistel ükspuha on – kui see saab tunda hävitustööd depressioonist, alkoholist või uimastitest, haigustest ja õnnetustest? Või mis õigus on meil sekkuda teie keha saatusesse, kui mees teid peksab? Kas te ei hakka siis rääkima, kui tundetu ühiskond on?
Lõpetuseks üks lugu sotsiaalmeediast. Üks mees kirjeldab seda, kuidas nende perre sündis kolm last, kes planeeritult, kes “tööõnnetusena”, kuid kõik nad on tänaseks tublideks inimesteks kasvatatud. Kolmanda lapse sünni järel otsustati, et rohkem neid ei tule, kuid siiski tuli veel üks soovimatu rasestumine.
Abikaasad otsustasid abordi kasuks ja see toimus, kuid selle käigus selgus, et sündinud oleks kaksikud.
Mees tunnistab, et siiani tuleb talle (ja vihjetest on selgunud, et ka naisele) aeg-ajalt peale mõte sellest, mis oleks siis, kui nad poleks sellist otsust teinud. Kolme tubli lapse asemel oleks lisaks ka hetkel elluastumiseas kaksikud… “Võimalusi nende üleskasvatamiseks oli, kuigi natuke ehk oleks ka raskeks läinud!” tunnistab mees. See mõte ei paina pidevalt, kuid rahule ka ei jäta. Mis oleks…
Inimkonnal oleks kümneid kordi rohkem põhjust muretseda, kui abortide tegemine tõesti enam kedagi ei kotiks, vaid oleks tavaline meditsiiniline protseduur, nagu hambakatu eemaldamine. Kui meid sündimata elud enam ei huvita, siis on tükk inimese jumalikust poolest läinud.”
Jüri Kukk, toimetaja