Tobedad sotsiaalsed konstruktsioonid pole mitte inimkonna, vaid vasakliberaalide ajuhälve

PalgalõhePalgalõhe

Rahvuskonservatiivsed inimesed on juba pikka aega kas naernud või vihastanud väidete peale, et rass ja sugu olevat vaid sotsiaalne konstruktsioon inimeste peades — ajupesuga loodud monstrumid puudutavad hoopis teisi valdkondi.

Piisab visuaalsest eri rasside või mehe ja naise võrdlemisest, et saada aru esmalt mainitud väite absurdsusest. Mõistagi lisanduvad sinna mitmed looduse poolt kingitud varjatud erisused. Isegi mehe ja naise rolle ühiskonnas ei saa inimkonna väljamõeldiseks arvata, sest needki on sageli paika pandud kasvõi erineva füüsilise võimekuse järgi — mehed on läbi ajaloo teinud ikka rohkemat rammu nõudvaid töid.

Täielikuks sotsiaalseks konstruktsiooniks rumalates peades aga võib pidada sooneutraalsust ja poliitkorrektsust, mis mõlemad on haige mõistuse absurdne väljamõeldis. Võtke näiteks Rootsi ja nüüd ka Soome sooneutraalsed liiklusmärgid, mille kujutistelt ei tohi inimese sugu tuntav olla — mis pistmist on sellel liiklusohutusega, mille otstarbel on need märgid tegelikult välja mõeldud?

Sama võib öelda ka poliitkorrektsuse kohta, mis ei luba Lääne-Euroopas kajastada näiteks immigrantide kuritegevust — tegu on ühiskonna- ja inimvaenuliku väljamõeldisega, mis ühest küljest soodustab sisserändajatel kõikelubatavuse teket ja takistab kodanikega võrdselt vastutades kergemat integreerumist, teisalt aga tekitab vale mulje ühiskonnas toimuvatest protsessidest, võttes inimestelt turvatunde, kui nad ei saa toimuvast aru.

Selliseid mõistuspuudega peades tekkinud konstruktsioone leiab vasakliberaalses ühiskonnas ohtralt. Sageli ohverdatakse ideoloogia nimel ka majandusreeglid, kui näiteks nõutakse firmade juhatusse võrdselt mõlemast soost inimesi. Hea, kui kompetentseid töötajaid jätkub, aga sageli tehakse seda kohustuse korras, ja siis satuvad ohtu otsesed majandushuvid.

Ilmselt tuleks sellesse nimekirja lisada ka võrdõiguslikkuse ja sooneutraalsuse vastuolu — kui sugusid väidetavalt polegi, siis mis soolisest palgalõhest me räägime? Aga see selleks, läheme sotside uue algatuse juurde, kus nad korraldasid esmaspäeval meeleavalduse, juhtimaks inimeste tähelepanu meeste ja naiste lubamatult suurtele palgavahedele — mõistagi on selle taga aktivist Marianne Mikko.

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski plaanib aga sugude sissetulekute võrdsustamiseks luua nii erasektori kui ka avaliku sektori tööandjate tegevust mõõtva palgalõhe spidomeetri, mille alusel hakkaks tööinspektsioon siiski vaid avaliku sektori tööandjaid kontrollima.

Eitamata vähimalgi määral palgalõhe olemasolu Eestis, mida näitab ka Eurostati uuring, tuleks jälgida ka seda, et palgaerisuste küttimisel ei võetaks kõiki juhtumeid ühe pika puuga, seda aga kipuvadki sotside naisõiguslased tavaliselt tegema. Ebavõrdsus meeste ja naiste vahel on lubamatu siis, kui erinevast soost inimesi tasustatakse täiesti ühesuguse töö eest erinevalt. Tänapäevased bürootööd ongi valdavalt sellised, kus nii mehed kui naised teevad võrdselt tööd ja seal on palgalõhe tõesti lubamatu.

Üldiselt aga jääb faktiks seegi, et naised on füüsiliselt meestest nõrgemad. Sellest tulenevalt tekivad olulised palgalõhed ka näiteks füüsilist tööd tehes, mis on hoopiski valusam teema. Konkreetse näite võib tuua metsaistutamisest. Käisin kord istutustöödel, kus tasu maksti sõltuvalt sellest, kui palju inimene suutis 50 taimega kotitäisi päevas ära istutada ehk tükitöö alusel.

Kotid olid kuhjatud raiesmiku serva, kust töölised käisid endale uusi võtmas. Mehed suutsid korraga rohkem kotte kaasas tassida ja pidid seega vähem kordi mitmesaja meetri tagant varusid täiendamas käima. Nii kujunes tööpäeva lõpuks olukord, kus naised oli istutanud vähem ja said ka palka sellevõrra vähem.

Liisa Pakosta oleks seal viibides kohe palgalõhe probleemi tõstatanud, kuid seda sisuliselt polnud, sest tükitööd tehes suutsid naised lihtsalt füüsiliselt vähem ära teha. Mehed küll aitasid neid tassimisel, kuid iga istutaja läks siiski ise suunas ja varsti polnud abistamine enam võimalik. Milline oleks seal siis palgavõrdsuse lahendus? Kas mehed peaks rohkem looderdama või peaks neil tükitöö hinne madalam olema? Mingil moel jääb ebavõrdsus alati püsima!

Kui palju on tegelikkuses neid palgalõhesid, kus palgaskaala on paika pandud ainult mõtte põhjal, et naisele tohib vähem maksta? Arvan, et palju avaldavad mõju ka kogemus, staaž ja tulemuslikkus, mis sageli räägib paljudel põhjustel naiste vastu. Võrdsus palgapoliitikas saab tekkida siis, kui kõik asjaosalised on alustanud ühelt stardipositsioonilt ehk siis nad on üht ja sama tööd alustades igas asjas võrdsed. Kardan, et Eesti palgalõhe tahetakse kaotada kirvemeetodil — pole tähtis, kes sa oled, võrdsus olgu olla!

Mis on selle jutu mõte? Ärge laske mistahes võrdõiguslikkuse teemasid lahendama poliitkomissare ja ideoloogiatöötajaid, nagu on mõlemat Marianne Mikko. Kui töökohal on meeste ja naiste palkades vahe sees, siis on see konkreetse töökoha konkreetne viga, mitte aga valge keskealise mehe ülemaailmne šovinistlik sigadus. Neid asju peab lahendama tööinspektor juhtumi kaupa, mitte vasakpoolsed komissarid üleriigilise ideoloogiaheitluse raames!

Kommentaarid