01.01.2020
Eestis läheb “analüütikutel” kogu energia kõhutuule peale.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab solvangute lainest, mis haaras Eestit aastalõpu kokkuvõtetes.
„Mida ma loodan sellelt aastalt kodumaises poliitilises elus? Need on kõik tillukesed asjad, mis on teostatavad nö „nipsust“, ilma pingutusteta, ilma kulutusteta, lihtsalt inimlikku tahet rakendades.
Peamiselt võiksid kõik asjaosalised oma tähelepanu fookuse suunata vormilt sisule. Kui mu vannitoas toimetav torumees mutrivõtmega vanni alla koogutades kärinaga peeru laseb, siis ma ju ei arva, et ta oma tööd ei tunne ja et mu veevärk hiljem tilkuma hakkab. Las teeb oma töö valmis ja läheb minema. Kui ükskord vannivahus vedelema jõuan, on ka paha hais juba lahtunud.
Lõppenud aastal massiivselt meediaruumi täitnud kisa ja „analüüs“ sõnade, väljendite, käemärkide, solvangute, valede/tõdede, suhtumiste, käitumiste ja muu tõlgendamise ja hukkamõistmise teemadel oli niivõrd totaalne inimressursi raiskamine, et selle kõrval tundub pidev hala tööjõupuuduse kohta täiesti jaburana.
Kui õnnestuks kuidagi kokku lüüa kõik need töötunnid (-päevad, -nädalad), mis ühemõtteliselt raisati ja laristati üdini kasutu ja mõttetu arutamise peale „miks torumees peeretas“ – siis see number oleks masendavalt suur. Meil on pisike armee haritud ja lipsustatud tegelasi, kes saavad palka „peeru“ üle arutlemise eest!
Ja kas mõni peremees tõesti arvab, et töö saab rutem tehtud ja vann kiiremini kasutusvalmis, kui seista palgatud torumehe selja taga ja kiunuda tema kõhutuule üle? Ei saa, kullakesed, ei saa! Hoopis kauem läheb.
Eelnevast tulenevalt. Kuna suur osa kaaskodanikest ilmselt niikuinii ei hakka sisule suuremat tähelepanu pöörama, siis tungiv soovitus „torumeestele“ – kui soolestik vähegi kannatab, siis püüdke peeretada ainult äärmise surve korral, mil enam teisiti ei saa.
Ehk viisakamalt väljendudes – kasutage krõbedat kõnepruuki, kasvõi solvanguid, kasvõi valet siis, kui selleks on tõepoolest läbikaalutud tarvidus. Ärge andke piiratud analüüsivõimega oponentidele vajaduseta võimalust tekitada tühja infomüra mitte millestki ning seeläbi avalikkuse tähelepanu sisult kõrvale juhtida.
Öelda ausalt, põrutada otsekoheselt, virutada varjamatult – seda saab teha ka solvamata ja härrasmeheliku viisakusega.
Ja kahest eelnevast tulenevalt. Kuna mõnel torumehel vahel pisike puuks ikka tuleb ja kuna mõni „õilishing“ niikuinii selle kallal irisema hakkab – siis ei tasu irisejale vastu hakata omakorda kõhutuuleteemat arendades. Ei ole mõtet seletada, et ega see tuba ennegi kuigi hästi ei lõhnanud või muud säärast. Parim relv sellise rünnaku tõrjumiseks on taas sisuline. „Sorry, peremees, väikse pasahaisu pärast, aga näe – see sõlm sai välja vahetatud ja soe vesi tuleb jälle!“
Soliidne, faktipõhine ja ilmekas osutamine sellele, mis oli halvasti ja mis hakkab olema paremini, tõmbab kiiresti tähelepanu mistahes inetult kõnepruugilt või muult dekoratsioonilt eemale.
Hoolimata minu personaalsest antipaatiast praeguse opositsiooni suhtes usun sellegipoolest, et selle üpris suure inimkoosluse sees on kindlasti häid mõtteid, ideid, lahendusi. Kui (rõhutan – KUI) nende eesmärk on anda oma panus riigi ja rahva arengusse, siis võiksid nad võrrelda kahte pöördumist torumehe poole.
„Kuule haisukott, see toru on ilmselgelt liiga pikk, et sa selle suudaksid sirgelt seina panna ja ega pidev peeretamine sind ka ei päästa.“
„Kuule, ehk on parem, kui ma seda toru teisest otsast ülal hoian kuni sa eestpoolt kinnitad.“
Kumma suhtumise tulemusel võiks vannituba kiiremini korda saada?
Ning kõigest eelnevast tulenevalt. Pöörates kogu tähelepanu ja auru vormile, on ehk tõesti võimalus seda vormi mingis suunas muuta. Pöörates aga tähelepanu sisule, on võimalik muuta sisu. Tuleks valida, mida me siis tahame.
Sisulist uut aastat kõigile!“