“Tõmban naahui siit” ehk lõimumine on suuresti utoopia ja segregatsioon enamasti vabatahtlik reaalsus

Arvamus,
©Erki Evestus
Üks ministritest tõttas kaitsma naist, kes pilastab luules oma “kodumaad”.

Üks Sveta kirjutas kokku loo, kus kirjeldas venelaste (tegelikult segaperedest pärit) inimeste kurba saatust tänases Eestis, ajas selle praeguse valitsuse kaela, unustades samas oma sõna internetis: “esimesel võimalusel tõmban naahui siit.”

Paljud inimesed Eestis küsivad – kui teiste rahvuste lõimimine pole umbes 30 taasiseseisvusaastaga õnnestunud, siis miks peaks see juhtuma nüüd, kui “lõimimine” on saanud ideoloogiliseks sõnakõlksuks ja reaalsus on vastavate projektide kirjutamine raha saamiseks?

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Mis asi see lõimumine üldse on? Eestlaste-venelaste foonil tundub see olevat arusaam, kus juuakse vodkat koos Saaremaa õllega, sakuskaks haugatakse vaheldumisi verivorsti ja pelmeene, ning lauldakse kordamööda “Katjušat” ja “Kaunistagem Eesti kojad”.

See on paraku jama. Paljudel eestlastest on küll vene sõbrad, tuttavad ja töökaaslased, aga kui palju me nendega sõbralikult koos oleme?

Me eemaldume üksteisest kiirete sammudega 9. mai ja 22. septembri ning 25. märtsi ja 14. juuni paiku – need on ajad, mil eesti või vene rahvas valmistub sügavalt isiklikeks ja rahvuslikeks sündmusteks. Ja meie arusaamad toimunust ning mälestused on kardinaalselt vastukäivad.

Läänes üritatakse erineval pool sõdinud kokku tuua, näiteks De Gaulle vastupanuliikumise ja marssal Petaini mehi, aga üsna tulutult – seesama liberaalne süsteem hävitab võimalused eos. Ameerika kodusõjast on poolteist sajandit möödas, aga tänagi lükatakse konföderaatide ning isegi Ameerika avastaja monumente ümber.

Teise maailmasõja-aegsed, -eelsed ja järgsed sündmused on lõimumise taak ja see ei muutu – Venemaa kasvatab veteranide igavikku kadudes noort põlvkonda samas vaimus ja Vene inforuum Eestis võimendab seda siia.

Segregatsioon on Eestis olemas ja mõlemad rahvad tugevdavad seda. Näiteks käib bussiliin 32 Männikust Koplisse, sest vene inimesed tahavad käia tööl omakeelses ja -meelses keskkonnas – kasvõi seetõttu, et keskeas vene daamid saavad olla “devuškad”. Eestlastega koos töötades nad seda olla ei saa.

Stromkas ehk Stroomi rannas kaovad eestlased kohe kaugemale, kui vene seltskond tuleb grillima ja keerab vene muusika põhja. Mitte et me venelasi vihkaks – selline temperamentne lärmakus pole eestlase jaoks.

Noortekampade tausta uurinud politsei väidab, et eesti ja vene noored käivat nüüd koos kogunemas. Ehk tõesti noored sobituvad paremini, aga see uuring näitab ka alkoholi (ja uimastite) tarbimist seejuures. Vene nooruki käsi tõuseb joobes kordi kiiremini lööma kui eestlasel.

See ei tähenda, et eestlased ja venelased ei saaks koos elada, ainult pole mõtet venelastest eestlasi vorpida. See on nõukogude taagast hoolimata suur ja tugeva kultuuriga rahvas, neid ei painuta.

Koos saame olla ainult siis, kui rahu säilitame – kui peaks puhkema sõda Venemaaga, ei jää keegi neist meiega. Meie vene sõbrad kaovad siit kõrvale, et neutraalseks jääda, teised on Putini ja Venemaa poolel. Lihtsalt seetõttu, et kuidas ka sõda ei lõpeks, on Venemaa nende ainus tagala – nagu oli baltisakslastel Saksamaa, rannarootslastel Rootsi ja paljudel ingerisoomlastel Soome.

Kuidas me seni elame? Nagu siiani, aga venelastel tuleb ühest asjast aru saada – neil on selja taga Venemaa, eestlastel aga on see ainus koht, kus oma keeles ja meeles elada. Venelased peavad sellega leppima, teist teed lihtsalt pole – eesti keel selgeks ja eestlastega õlg õla kõrval edasi elada, tunnustades nende õigust kodumaale.

Kõlab uskumatult ja enamiku venelaste jaoks vastuvõtmatult, aga teist teed lihtsalt pole.  Võrdluseks ehk seegi, et pärast Vene Föderatsiooni teket iseseisva riigina (enne tähendas Vene NFSV automaatselt ka NSV Liitu) 1991. aastal on palju venelasi Läände emigreerunud, kus Londonis, New Yorgis ja mujalgi on suured vene kogukonnad – kui nad oma keskkonnas elavad oma elu, siis Ameerika ühiskonnas tuleb neil arvestada inglise keele ja lääneliku elulaadiga.

Sama tuleb neil ka Eestis teha, kui seda oma kodumaaks peetakse – keegi elas siin enne neid ja kujundas selle maa enda järgi. Tegelikult on venelased enda omaks teinud Königsbergi ja selle ümbruse, aga see maa pole sakslaste puudumisest hoolimata nende oma – seda tunnetab igas jäljes, mis on sinna Preisimaast jäänud.

Kogu maailmas ei tööta ei vabatahtlik ega heatahtlik integratsioon, mida on näha Ameerika migrandiühiskonnas.

Migratsiooniprotsessid on alati vägivaldsed, nende tulemusi tuleb klaarida mitte jõu, vaid õigluse positsioonilt. Mis on taas paras utoopia, aga õnnestumise korral töötaks – eestlased tahavad ületuiskavatest võõrastest puhata, Venemaa aga tahaks tegelikult oma rahvast tühjenevasse Venesse, sealhulgas käest kaduvasse Siberisse.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused