26.07.2019
Bolševismi vastu sõditi erinevates mundrites.
Uute Uudiste kaasautor Tõnis Siim kirjutab Sinimägede lahingu alguse aastapäeval pikemalt toimunust ja teeb päevakohaseid ettepanekuid.
“Ärgem häbenegem mälestada 1944. aasta kaitsesõjas ehk II Vabadussõjas langenuid ja süüdata küünlaid nende haudadel. Sinimägedele minnes käige ära ka Toilas (Toila pargis asuval sõjaväekalmistul), kuhu on maetud ligi 600 Narva rindel (sealhulgas Sinimägedes) langenud Eesti sõjameest.
Käesoleval aastal möödub 75 aastat 2. veebruaril 1944 alanud kaitselahingutest Nõukogude vägede pealetungi peatamiseks esmalt Narva jõe ääres ja 26. juulist kuni 10. augustini 1944 Sinimägede piirkonnas. Nende lahingute meenutamise ja langenute mälestamisüritus Sinimägedes toimub laupäeval, 27. juulil 2019, algusega k. 11.00.
Vikipeedia: Sinimägede lahing ehk lahing Tannenbergi liinil (saksa keeles Die Schlacht um die Tannenbergstellung; vene keeles Битва за линию «Танненберг») oli strateegilise tähtsusega kokkupõrge Saksamaa armeegrupi Narva ja Nõukogude Liidu Leningradi rinde vägede vahel Teise maailmasõja Idarindel. Rahvasuus kutsutakse Sinimägede lahinguid Eesti oma Termopüülideks.
Lahingud kestsid 26. juulist kuni 10. augustini 1944 ja kulmineerusid Nõukogude peamise rünnakukiilu tagasilöömisega 29. juulil. Relva-SS-i ja Wehrmachti üksused lõid otsustavalt tagasi kõik Punaarmee rünnakud Sinimägede vallutamiseks. Lahing sai alguse Armeegrupp Narva taandumisest Narva jõel asunud Panther-liinilt 25. juulil 1944 Tannenbergi liinile, mille kaitsepositsioonide osad olid Sinimägedes, ja kestis 10. augustini 1944.
Kuigi eestlaste 1944. aasta kaitselahingud Saksa vägede koosseisus ehk II Vabadussõda lõppes Eestile rahvusliku katastroofiga, peaksime mälestama nendes ebavõrdsetes võitlustes elu kaotanud Eesti kaitseväelasi. (lühendatult ja täiendatult artiklist „Ärgem häbenegem mälestada 1944. aasta kaitselahingutes langenuid.“ Kultuur ja Elu“ 3/2017 lk 20-23.)
Kuigi 1944. aasta kaitselahingud ehk II Vabadussõda lõppes Eestile rahvusliku katastroofiga – ülisuured inimkaotused, puruks pommitatud linnad (kättemaksuks ning karistuseks eestlaste ennastsalgava ja kaalukeelelise tähtsusega sõjalise vastupanu eest 1944. aasta kevadtalvel Narva rindel, mis rikkus ära venelaste plaani jõuda n-ö kiirmarsi korras mõne nädalaga Tallinna), enam kui 1200 hukkunut kaasa toonud paaniline põgenemine septembris 1944 läände, hilisem massiline ümberrahvastamine ja etnilise puhastuse tsoonide teke –, peaksime mälestama II Vabadussõjas langenud Eesti kaitseväelasi, kes kaotasid elu nendes ebavõrdsetes võitlustes.
Eesti kaitseväelased, kes võitlesid ennastsalgavalt eesmärgiga hoida vaenlase väed piiride taga lootusega sõja peatsele lõppemisele ja liitlaste päästvale sekkumisele sarnaselt 1918.–1920. aastal Vabadussõjas aset leidnud inglaste päästvale sekkumisele, ei evinud vähimatki informatsiooni sellest, et lääneliitlased olid Balti riigid juba märtsis 1942 loovutanud salakokkulepetega Stalini Venemaale – kingitusena selle eest, et Venemaa, kes kandis võitluses Hitleri Saksamaaga kõige suuremat sõjalist koormat, vabastas Saksamaa peamisi sõjalisi ressursse siduva uue rinde tekkimisega Inglismaa teda ähvardanud sõjalise kaotuse ohust, ja kompensatsiooniks teise rinde avamise viibimise eest Euroopas, mida Stalin kohe sõja algusest peale nõudma hakkas.
Churchilli ja Rooseveldi sõlmitud salakokkulepped, millest tänavu möödus 75 aastat (tänavu 2019 märtsis juba 77 aastat), muutsid eestlaste ja lätlaste kangelasliku 1944. aasta sõjalise vastupanu ennast ning teisi hävitavaks mõttetuks verevalamiseks.
Postsovetlikus, lääne suurriikide mõjusfääri kuuluvas Eestis on tekkinud skisofreeniline olukord, kus kartusest saada uute „peremeesteˮ pahameele ja natsiriigi sõimusõna osaliseks, ei julgeta riiklikult mälestada 1944. aasta rahvusliku katastroofiga lõppenud kaitsesõjas langenud kaitseväelasi. Kusjuures tollane suur ohvrite arv ja rahvuslik katastroof olid põhjustatud tänaste „peremeesteˮ tollasest reeturlikust salakokkuleppest Staliniga (guugelda ja loe „75 aastat liitlasriikide reeturlikust kokkuleppestˮ Kultuur ja Elu 2/2017 lk 42–47). Kui lääneliitlased oleksid aumehelikult informeerinud juba märtsis 1942 tehtud Balti riikide loovutamise otsusest Eesti saadikuid Suurbritannias ja USA-s, poleks Jüri Uluots ja teised eesti arvamusliidrid kutsunud eestlasi üles juba ette nurjumisele määratud sõjalisele vastupanule.
Eesti ülisuured sõja- ja okupatsioonikaotused aastatel 1939–1991 olid tingitud sõjaeelse kaitseplaani äärmiselt ühekülgsest ülesehitusest, mis oli valdavalt ainult militaarne – valmistumine üksnes võiduka 1918-20 Vabadussõja võidukaks kordamiseks – ja kantud julgeolekupopulismist sisepoliitiliste eesmärkide saavutamiseks, lootuses, et Eestit ähvardav sõda lähemal ajal siiski ei puhke. Plaan B – kuidas toimida-tegutseda sel juhul, kui sõda siiski puhkeb, Eesti sõjaliselt okupeeritakse, kuid militaarne vastupanu kas ebaõnnestub või see jääb täiesti ära nagu 1939. a juhtus – puudus täielikult.
Selle tagajärjel olid Eesti inimesed 1939. aastaga alanud sündmusteks äärmiselt vähe ja ebaadekvaatselt ette valmistatud, mistõttu osutusid vallutajatele kergeks saagiks. Sellest ka suured inimkaotused.
Kui professor Jüri Uluots tegi saatusliku vea ja agiteeris 1944. aasta veebruaris eesti mehi minema sõtta – Eesti piiride kaitsele –, mille saatuse olid liitlasriikide juhid Churchill ja Roosevelt juba 7. ja 12. märtsil 1942 ära otsustanud Stalini Venemaa kasuks, polnud Uluotsal kuskilt nö tagataskust võtta plaani B mittesõjaliseks vastupanuks okupatsioonitingimustes, rahvast ja rahvust säästvaks kollaboratsiooniks, rahvuslikuks ellujäämiseks uutes oludes, ohustatud inimeste ja eriti riigijuhtide õigeaegseks viimiseks pagulusse ning vastupanuvõitluse jätkusuutlikkuse tagamiseks ja selle juhtimiseks eksiilist.
Paraku polnud Uluots ka sellist tüüpi inimene, kes oleks suutnud ebastandardselt mõelda, sarnaselt feldmarssal Paulusele, kel puudus samuti võime iseseisvalt ja kriitiliselt mõelda ning otsustavalt tegutseda, ignoreerida hullumeelse füüreri ebaadekvaatseid käske ja anda õigel ajal oma armeele korraldus Stalingradi kotist välja murda, mis oleks säästnud mitmesaja tuhande noore mehe elu.
Tänavu 10. augustil möödub 17 aastat Saksa sõjaväekalmistu korrastamisest ja selle sisseõnnistamisest Toilas, kuhu on maetud natuke rohkem kui pool tuhat eestlasest langenut. Kui sakslastest langenutele on Toila pargis asuvale kalmistule püstitatud vägagi suurejooneline memoriaal: kõrgele merekaldale on poolringikujuliselt asetatud 10 graniitsammast – ca 175 cm kõrged, ca 80 cm laiad, ca 15 cm paksud graniidist plaadid, mille sisse kahele poole on graveeritud sakslastest langenute nimed koos auastmete ning sünni-surma daatumitega, siis kalmistu idapoolses nurgas hõreda metsa all asub tavaline, meie surunuaedadele iseloomulik mälestuskivi, kuigi väga maitsekas, kuhu on kirjutatud: PUHAKE PAREMAD POJAD.
Siia on maetud ligi kuussada 1944. aastal Narva rindel idavaenlase vastu võideldes langenud eesti sõjameest. Kuna eestlased häbenevad mälestada ja meenutada rahvusliku katastroofiga lõppenud II Vabadussõjas langenuid, siis sellest väikese mälestusmärgi kohta on guugeldamisega (märksõnaga Saksa sõjaväekalmistu Toilas) infot raske leida. Eestikeelne Vikipeedia toob ära rohkesti pilte kümnest graniitsambast sakslastest hukkunute nimedega (ca 2000) ja mainib üksnes põgusalt: „Kalmistule on plokkidesse XVIII ja XIX maetud ka eesti väeosades langenuid, nende hulgas Oskar Ruut, viidates allpool välislingile (Toila Saksa sõdurite kalmistu), millele klikates võib näha pilte tagasihoidlikust mälestuskivist ja selle kõrval asuvast kapten Oskar Ruudu hauakivist, kes langes Sinimägede lahingus 3. augustil 1944.
Siinkirjutaja saatis enne Sinimägede lahingute mälestusüritust, mis leidis aset 29. juulil 2017 suurele hulgale rahvuslikult meelestatud inimestele e-kirja, et nad külastaksid ühtlasi ka Toila pargis asuvat sõdurite kalmistut. Paljud seda tegidki. Viibisin seal Tartust Sinimägedele sõitnud bussitäie rahvaga, kes esitasid rohkesti küsimusi. Kuna eestlastest langenute kohta pole kalmistul ühtegi infotahvlit, siis tekkis suur hulk vastuseta jäänud küsimusi.
Millal paigutati langenud eesti kaitseväelastele Toila sõjaväekalmistul mälestuskivi ja keda tuleks selle eest tänada? Sama küsimus ka kapten Oskar Ruudu mälestuskivi kohta. Kui täpne on kivisse graveeritud tekst: „Siia on maetud ligi kuussada 1944. aastal Narva rindel idavaenlase vastu võideldes langenud eesti sõjameest.”?
Kui ca 2000 sakslase ja nende seas väikese arvu eestlasest (ca 15–20) langenute nimed on graveeritud memoriaali graniittahvlitele, siis miks pole kõiki eestlastest langenute nimesid (ligi 600) jäädvustatud graniittahvlitel, kus domineerivad saksa nimed? Kas langenud eestlaste nimesid erinevalt sakslastest pole teada ja miks ei ole infot langenud eestlaste kohta, sest tegemist oli ju laiemas plaanis ühe ja sama Saksa armee sõduritega?
Toilas asus Saksa sõjaväehospidal. See paiknes endise Jelissejevi lossi (Oru lossi) teenijate majas (hilisemas koolimajas), mis asub Toila orust ida pool. Toila sõjaväekalmistule maetutest moodustasid suure osa hospidalis haavadesse surnud sõjamehed. Sõjaväekalmistu asub laiast Toila orust hoopiski lääne pool mere ääres kõrgel kaldal. Miks valiti kalmistu asukohaks Toila oru lääne- ja mitte idapoolne osa?
Kõigi sedalaadi mälestuskohtade ja -märkide juures peaksid asuma nutitelefonide ajastul lisaks korralikele infotahvlitele ka viited e-aadressidele, mille järgi oleks võimalik leida mälestusmärki tutvustavat piisava infoga artiklit ja viiteid, mis puudutavad teemat laiemalt. Kui eestlased ei julge ja häbenevad oma langenute nimesid graniitkividele graveerida, siis võiks sarnane memoriaal, mis on sakslastel oma langenute jaoks kivisse raiutuna eksisteerida eestlastest langenute jaoks virtuaalsel kujul n-ö mälupilvedel.
Ärgem kartkem ja häbenegem arutleda ka suurte kaotuste põhjuste üle.
Märkus: Meeldiv on tõdeda, et pärast säärase üleskutse laialisaatmist juulis 2017 e-kirjana paljudele adressaatidele ja artiklina ilmumist ajakirjas Kultuur ja Elu 3/2017 lk 20-23 on nüüd internetist guugeldamisega võimalik leida pilte ka eestlastest langenute mälestuskivi kohta Toila sõjaväekalmistul mitmest kohast.”