Tõnu Kalvet: Mängureeglimuutusest võimurite ja vastupanuliikumise vahel

Rahvuslaste klubi üks vedajaid Tõnu Kalvet

Jüri Kuke mälestuskonverentsi korraldustoimkonna üks võtmeisikuid, kõigi aegade tuntuim eesti vabadusvõitleja Mart Niklus on viimase paarikümne aasta jooksul korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et nüüdis-Eestis räägitakse liiga palju kannatustest ja kannatajatest ning liiga vähe vastupanuliikumisest.

Niklusel on õigus. Paljuski just seetõttu otsustasingi pühendada oma tänase ettekande nimelt vastupanuliikumisele. Tõsi küll, ühe erinevusega: kui Niklus pidas silmas eeskätt nõukogudeaegset vastupanuliikumist, siis minu tänane ettekanne käsitleb nüüdisaegset vastupanuliikumist. Seda eeskätt Eestis.

Esmapilgul võib tunduda kummaline, et räägin vastupanuliikumisest meie aja Eestis. Võib kergesti tekkida küsimus: kelle või mille vastu see vastupanuliikumine peaks siis olema suunatud, kui ometi on teada, et Eesti Vabariik on juba peaaegu veerand sajandit uuesti iseseisev?

See küsimus oleks õigustatud siis, kui Eesti Vabariik tõepoolest oleks iseseisev. Kui vaadelda aga tegelikku olukorda, siis selgub, et iseseisvusest, suveräänsusest on Eesti riigi puhul praegusajal asi ikka väga kaugel. Sest kuidas saab olla iseseisev selline riik, mida juhitakse välismaalt ning mille territooriumil viibivad võõrväed?

Mäletatavasti sai Eestist 1. mail 2004 Euroopa Liidu liikmesriik. Sellest hetkest alates on Eesti Vabariigis ülimuslik juba Euroopa Liidu õigus, mitte enam Eesti riigi enese seadused. Kui tekib vastuolu Eesti seaduste ja Euroopa Liidu õigusaktide vahel, siis jäävad peale Euroopa Liidu õigusaktid. Tõsi küll, see vastuolu väheneb iga aastaga üha enam, sest Eestis vastuvõetavad seadused koostatakse Euroopa Liidu ametkondades, Eesti Vabariigi parlamendi ülesandeks jääb need vaid heaks kiita. Mitugi endist või praegust riigikogulast on tunnistanud avalikult, et lõviosa Eesti seaduseelnõudest saabub Brüsselist, tõlgitakse eesti keelde ja Riigikogul tuleb need siis vastu võtta.

Kas sääraste seaduste osakaal ulatub seitsmekümne viie, kaheksakümne või üheksakümne protsendini kõigist Riigikogus vastuvõetud seadustest, pole mulle täpselt teada. Aga see polegi oluline. Tähtis on see, et tõeliselt iseseisva, suveräänse riigi puhul on säärane olukord mõeldamatu.

Teiseks, Eesti Vabariigi territooriumil viibivad juba üle aasta ühe teise riigi, täpsemalt Ameerika Ühendriikide väed. Ja seda olukorras, kus Eesti ei ole sõjas! Kui Eesti oleks kellegagi sõjas, siis oleks teiste NATO riikide väeüksuste siinviibimine täiesti põhjendatud. Tõsi küll, seda vaid kuni sõja lõpuni. Kui sõda läbi, siis tuleb võõrvägedel lahkuda. Muidu juhtub sama lugu, mis juhtus Eestis 1944. aasta sügisel, kus Nõukogude armee küll vabastas Eesti territooriumi Saksa vägedest, kuid ei vabastanud seejärel iseendast, vaid jäi siia veel pooleks sajandiks.

Oluline on meeles pidada sedagi, et neis Eesti piirkondades, kus viibivad võõrväed, on ülimuslik asjaomase võõrriigi, antud juhul siis USA õigus, mitte aga Eesti õigus. Teisisõnu: kui Eestis viibivate võõrvägede tegevus satub vastuollu Eesti seadustega, siis ei loe see mitte midagi, vaid võõrvägede juhtkond võib Eesti seadusi karistamatult eirata. Otsesõnu öeldes: Eesti Vabariigi võimud ei kontrolli võõrvägede tugipunktide all olevat Eesti Vabariigi territooriumi.

Kõike seda teades on täiesti loomulik, et isamaaliselt meelestatud eestlased ja teised eestimeelsed Eesti Vabariigi elanikud ei saa sellise olukorraga leppida, vaid otsivad võimalusi Eesti iseseisvuse taastamiseks. Ärksamad neist moodustavad ühendusi, tegutsevad enam või vähem kooskõlastatult. Seega võib nende tegevust julgesti nimetada vastupanuliikumiseks. Seda sellele vaatamata, et mingit keskorganisatsiooni ega ühtset väejuhatust sel liikumisel pole.

Millised on siis olnud nüüdis-Eesti vastupanuliikumise võitlusviisid?

Nendeks on olnud eranditult pehmed vastupanuviisid. Laias laastus võib need jagada kaheks: koolitusteks ja meeleavaldusteks.

Koolituste all pean silmas seminare, konverentse, näitusi, kirjastamist, rahvuslaste kevadkoole, suvekoole, sügiskoole ja talvekoole. Samuti selgitustöö tegemist oma massiteabevahendite, peamiselt internetiväljaannete kaudu. Vastupanuliikumise massiteabekanalite hulka võib julgesti arvata ka Nõmme Raadio ning Tallinna Televisiooni. Kõigi nende abil on eestimeelseid inimesi haritud, nende võitlusvaimu kõrgel hoitud.

Meeleavalduste all pean silmas pikette, kõnekoosolekuid, rongkäike ja muid sedalaadi väliüritusi.

Koolituste ja meeleavalduste abil on vastupanuliikumine suutnud – kujundlikult öeldes – rinnet hoida ja ellu jääda, kuid mitte oma eesmärke saavutada. Seda peamiselt kahel põhjusel. Üheks põhjuseks on rahanappus ja teiseks vähene võimalus levitada oma vaateid tõeliselt ulatusliku leviga massiteabekanalites. Õigupoolest ongi teine põhjus tingitud esimesest, s.t. rahanappusest.

Sellest tulenevalt valitses nüüdis-Eestis pikka aega olukord, kus vastupanuliikujate mängumaa oli väga ahtake, mõju väike ning võimulolijad ei pidanudki vastupanuliikumisega arvestama. Selle olukorra tingis asjaolu, et peaaegu kakskümmend aastat kestnud ajuloputuse tulemusena ning ebakindla majandusseisu mõjul oli suurem osa Eesti elanikkonnast muudetud ühiskondlikult passiivseks. Säärased inimesed ei tundnud huvi riigi tipptasemel tehtavate muudatuste vastu, mis nende elu küll halvendasid, kuid mille seost elu halvenemisega ei suutnud nad märgata. Toon siinkohal kolm näidet.

Näiteks ei hoolinud ühiskondlikult uimased Eesti elanikud sellest, et Euroopa Stabiilsusmehhanismiga liitudes kohustusid Eesti juhid loovutama sinna vähemalt kaks miljardit eurot Eesti maksumaksja raha. Sealjuures aidati selle sammuga tegelikult hoopis Saksa ja Prantsuse panku – erapanku! – , kes olid heauskselt laenanud raha kreeklastele ja jäänud sellest rahast ilma.

Ühiskondlikult uimastele Eesti elanikele ei läinud korda ka see, et Eesti võimud raiskasid mitusada miljonit eurot maksumaksja raha täiesti perspektiivitutele investeeringutele nii Jordaanias kui ka Ameerika Ühendriikides, täpsemalt Utah’ osariigis. Ja seda olukorras, kus päästetöötajaid ja politseinikke rahapuudusel koondatakse ega suudeta – samuti väidetava rahanappuse tõttu – tõsta õpetajate ja tervishoiutöötajate palka! Lisaks ei suudeta tagada tasuta koolitoitu kõigile.

Kolmas oluline asi, mis jättis ühiskondlikult uimased Eesti elanikud täiesti ükskõikseks, oli Eesti juhtkonna kavatsus sõlmida piirilepe, millega kingitaks Eestiga kaugeltki mitte sõbrasuhetes olevale naaberriigile umbes viis protsenti Eesti seaduslikust territooriumist. Selle nii-öelda kinkelepinguga rikutakse mitmeski punktis Eesti põhiseadust, samuti loobutakse väärtuslikest maavaradest, mis ärakingitavatel aladel leiduvad ja mille ligikaudne väärtus ulatub ka kõige tagasihoidlikumate arvestuste kohaselt mitmesaja miljoni euroni.

Äsjamainitud kolm muudatust ei läinud Eesti elanikkonna ühiskondlikult uimasele ja taipamatule osale niisiis korda, mis sest, et kõik kolm kahjustasid kõigi elanike huve tunduvalt. See ühiskonnaosa lihtsalt ei märganud kõnealuste muudatuste kahjulikkust nii-öelda harju keskmise eestlase eluolule. Ja kuna ühiskondlikult passiivsed moodustasid ühiskonnas enamuse, siis võisidki võimulolijad jätkata vastupanuliikumise nõuete eiramist ning vajadusel ka vastupanuliikujate võtmekujude survestamist.

Täpsuse huvides lisan siinkohal kohe, et tugevat ehk siis tõelist survestamist polnudki vastupanuliikumise ohjeldamiseks reeglina vaja. Piisas sellestki, et võimulolijate suhtes kriitilistel üksikisikutel ja organisatsioonidel keerati rahakraanid kinni (õigemini: enamasti neid ei lastudki rahakraanide juurde) ning neil ei lastud oma seisukohti avaldada peavooluajakirjanduses.

Tundus niisiis, et mängureeglid ja jõujooned olid loksunud paika ja neid riigisiseselt muuta käib vastupanuliikumisel ülejõu.

Jah, kõik tõepoolest oli nõnda, nagu äsja kirjeldasin. Enam ei ole. Nüüdseks juba vähemalt aasta otsa ei ole.
Põhjalik muutus mängureeglites ja jõujoonte paiknemises toimus pärast seda, kui 2014. aasta lõpul ja 2015. aasta alguses sai hoo sisse rahvasterändamine Euroopasse. Jaanalinnupoliitika pooldajad nimetavad seda küll hellitavalt rändekriisiks, kuid nähtuse tegelikku olemust eufemismide taha pugemine ei muuda.

Miks see muutus siis aset leidis?

Vastus on lihtne: sellepärast, et massilise sisserände ohtlikkust oma elatustasemele, üldse elutingimustele tajus juba ka ühiskondlikult uimane elanikkonnaosa. Enam ei olnud säärastel ühiskonnaliikmetel võimalik teha nägu, et neid see muutus ei puuduta. Taibati, et kui siia saabub hulgaliselt isikuid, kes on palju agressiivsema käitumisega kui praegused elanikud ega kavatsegi oma asukohamaal kohaneda, ja keda siinsed juhid ei luba korrale kutsuda, siis muutub elukeskkond kiiresti väga ebameeldivaks, lausa talumatuks.

Kerge oli tulla ka selle peale, et kui uusasukad saavad siinse eluga kohanemiseks endale elutingimused, millest põliselanikud võivad vaid unistada, siis raha nende tingimuste tagamiseks võetakse maksumaksja taskust. S.t. selliste elanike taskust, kel endal nii häid elutingimusi reeglina pole ega tulegi. Ja kui arvestada veel sedagi, et enamus nüüdisaegse rahvasterändamise käigus Euroopasse saabujatest on kõike muud kui kõrgeltkvalifitseeritud tööjõud ning jääb seetõttu maksumaksjale koormaks alatiseks, siis on selge, miks aktiveerus ka seni uimane olnud ühiskonnaosa.

Paljud väljapaistvad mõtlejad ja ühiskonnauurijad on juhtinud tähelepanu asjaolule, et inimühiskond on nagu organism ja seal toimivad loodusseaduste vääramatusega oma seadused. Kui organism tunneb, et ta tervis või koguni olemasolu on ohus, siis käitub ta teisiti kui ohutus olukorras. Nüüdseks on ohtu tunnetanud juba kõik rahvad, kelle asualale Aafrikast ja Aasiast tulvavad rahvamassid on jõudnud või ähvardavad jõuda.

Ohutunne on toonud vastupanuliikumisse isikuid, keda veel mõni aeg tagasi keegi sinna ei osanud oodata. Uutel vastupanuliikujatel on tihtilugu juba hoopis teine taust kui senistel. Nemad tegutsevad juba teiste mängureeglite järgi. Nad ei oota pikalt, millal võimulolijad nende nõuded rahuldavad. Selle tagajärjel pinged kogu ühiskonnas muudkui suurenevad. Kui pingetel lastakse koguneda, siis lõpuks lendabki katlal kaas pealt. Ja seda suure pauguga.

Võimulolijatel on igal juhul kasulikum anda sõna vastupanuliikumise senistele võtmeisikutele, kes on pea eranditult intellektuaalid, mitte aga oodata, kuni asuvad tegutsema vastupanuliikumise need liikmed, kes ei ole intellektuaalid ja kes kasutavad seetõttu hoopis teisi võitlusvõtteid. Kui see jõud – vastupanuliikujate uus laine – on kord valla päästetud, siis tagasi seda enam ei suru. Nagu pudelist väljasaanud džinnigi.

Kui võimulolijad tahavad suurt, aina kasvavat rahulolematuselainet natukenegi ohjata (NB! just ohjata, s.t. suunata, kuna ohjeldada, s.t. tagasi hoida pole seda enam võimalik), siis on neil viimane aeg lõpetada vanade, juba tuttavate vastupanuliikujate survestamine ja kõrvalesurumine.

Kui võimulolijad seda ei tee, siis vastutavad tagajärgede eest juba ise. Vastupanuliikujate uuelt lainelt neil midagi head oodata igatahes pole.

Kõige naljakam on asja juures see, et uue laine juhte ega teisi võtmekujusid meie kui senised vastupanuliikujad tegelikult ei tunnegi. Seega ei annaks meie järel nuhkimise intensiivistamine võimuolijatele mitte midagi. Meie ei ole need, kes organiseerivad juba jõulisemat vastupanu. Meie sidemete nuhkimine ei annaks nuhkijatele mingit vajalikku teavet.

Sestap ongi võimulolijate ainus pääsetee kaotada kõik senised tõkked vastupanuliikumise seniste võtmekujude teelt, lubada viimatimainituid peavooluajakirjandusse, kujundlikult öeldes: neid üle kullata. (Näiteks igasugu auhindade, stipendiumide ja muu sellisega.) Sel moel säilitaks võimulolijad väiksema hulga loovutamise abil suurema. Jätkuv ahnitsemine põhimõttel „mulle kõik, teile mitte midagi!” oleks võimulolijatele aga hukutav.

Esimeseks pääsukeseks mängureeglite ja jõujoonte muutumisest nüüdis-Eestis oli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna parlamentipääs viimatistel Riigikogu valimistel. Võimulolijate helgemad pead on nüüdseks loodetavasti tajunud, et see järeleandmine ei saa jääda kaugeltki viimaseks.

Vastasel korral asub ühiskond kui organism puhastama end ise. See aga ei pruugi seltskonnale, kes oma tegevusega on muutunud organismile kahjulikuks ja sealt seetõttu väljaheitmise abil eemaldatakse, olla kaugeltki meeldiv.

Tõnu Kalvet

XX Langenud vabadusvõitleja päeva konverentsil 27. märtsil 2016 Tartu Ülikooli aulas peetud ettekanne.
Videosalvestus: http://www.uttv.ee/naita?id=23755 Täpne asukoht: 02:56:30 – 03:13:45 (vt. parempoolne veerg).
Autor on ajakirjanik ja tõlkija, Rahvuslaste Tallinna Klubi liige.

Kommentaarid

Üks kommentaar loole “Tõnu Kalvet: Mängureeglimuutusest võimurite ja vastupanuliikumise vahel

  1. Leo Viller kirjutas:

    Okupatsioon on teadagi paha. Umbes pool sajandit tagasi, nn külma sõja ajal mainis saksa filosoof Karl Jaspers, et Euroopas pole iseseisvaid riike – Saksa Liitvabariigis asusid USA väed koos taktikalise ja operatiivtaktikalise tuumarelvaga. Jaapanlastele tehti nende põhiseadus peale II maailmasõda jällegi valmis USA okupatsioonivägede staabis. Aga kui nüüd peaks okupatsioone valima – Venemaal oli mediaanpalk enne seda sanktsioonide jama alla 300 euro ja tubli pension on praegu seal nii 100 eurot. Pool läheb elamuasemekuludeks. Nii et okupatsioonidesse suhtumisel on väga lihtsad kriteeriumid

Kommenteerimine on suletud