Toomas Hendrik Ilves eksib – peaminister Kaja Kallas on välispoliitikas ääretult ebakompetentne

Poliitikas, sealhulgas välispoliitikas, ei tähenda kompetentsus mitte üldlevinud loosungite pidevat kordamist, vaid oskust näha tegelikku pilti, sealhulgas ka ebameeldivat.

20. jaanuaril kirjutas Postimees: “President Toomas-Hendrik Ilves ei olnud ühismeedias valitsusjuht Kaja Kallase (RE) kiitmisega kitsi, pidades teda välispoliitikas “parimaks ja osavaimaks peaministriks, kes on üldse seda ametit pidanud”.

Ka Toomas Hendrik Ilves ise on “loosungite mees” – ehk siis kordab ta rahvusvahelises poliitikas kasutatavaid stampväljendeid ja -arvamusi, süüvimata tegelikusesse. Sellest tulevad ka tema kiidusõnad Kaja Kallasele, kes järgib sama joont.

Näitena saab võtta Barkhane missiooni, milles osaleb ka Malis teeniv Eesti üksus. Selle missiooni ja piirkonna kohta kirjutab Vikipeedia: The operation is led in co-operation with five countries, all of which are former French colonies that span the Sahel: Burkina Faso, Chad, Mali, Mauritania and Niger. Ehk siis toimumispiirkonnaks on Sahel ehk Sahara-tagune Aafrika ning riikideks, mille pinnal see toimub, eelnimetatud maad.

19. jaanuaril küsis EKRE saadik Henn Põlluaas peaminister Kaja Kallaselt Mali missiooni kohta. Too vastas ülbelt:

“Te ei mõista, kuidas on Euroopa julgeolek seotud sellega, mis toimub Malis. Väga lihtsalt, teie enda erakond on väga mures migratsioonisurve pärast, mis tuleb Aafrikast, ja kui Aafrika riikides on siis, kui need riigid ei toimi, kui inimesed seal elada ei saa, kui on pidev sõjaolukord, siis on selge see, et inimesed sellises kohas elada ei taha ja see migratsioonisurve kasvab. Nii et meie huvi on tegelikult see, et ka Aafrika riikides toimiks kord ja seda survet Euroopale ei tekiks, seda esiteks.” (Riigikogu stenogramm)

Hiljem küsis samal teemal küsimuse teine EKRE saadik Ruuben Kaalep ja sai peaministrilt vastuseks:

“Ma küsin, et kas teie siis ei ole huvitatud sellest, et tegelikult mingi stabiilsus seal oleks. Nüüd Eesti sõdurid on seal nendel missioonidel väga hinnatud olnud ja tegelikult ka mingit stabiilsust suutnud seal tagada.”

Siit selgubki Kaja Kallase täielik ebakompetentsus toimuva osas, sest mingit stabiilsust pole Barkhane piirkonnas suudetud tagada, vaid asi on läinud üha hullemaks, muuhulgas on kasvanud ka migratsioon ehk põgenemine ägenenud sõja eest – enamikku lugusid migrantide päästmisest või hukkumisest Vahemerel saadab selgitus “Migrandid olid pärit Sahara-tagusest Aafrikast”.

Kui Eesti kaitsevägi läks Malisse missioonile, oli seal tsiviilvalitsus – nüüd on seal võimul sõjaväehunta, kes on toonud riiki venelaste erasõjaväe ehk Wagneri ja riigis toimuvad välismissiooni-vastased meeleavaldused (“Malis tulid reedel tänavale tuhanded inimesed, kui sõjaväehunta tegi üleskutse avaldada meelt Lääne-Aafrika Riikide Majandusühenduse (ECOWAS) sanktsioonide vastu, mis kehtestati valimistega venitamise eest,” AFP-BNS, 15. jaanuar).

Lisaks tõrjub Mali hunta missiooniriike, millest annavad teada värsked uudised: “2020. aasta augustis riigipöördega võimule tulnud Mali hunta nõudis esmaspäeva õhtul Taani vägede viivitamatut lahkumist. Hunta teatas riigitelevisioonis ja sotsiaalmeedias tehtud avalduses, et umbes 90 Taani sõduri “lähetamine viidi läbi ilma nõusolekuta”. Taani saatis eriväed Malisse sealse režiimi selgel kutsel ja soovib nüüd välja selgitada, miks neil äkki lahkuda kästakse, ütles välisminister Jeppe Kofod teisipäeval.” (AFP-BNS)

Malist lahkub ka Rootsi ja kuigi Kaja Kallas väitis Riigikogu ees, et “Rootslaste lahkumine oli ette planeeritud ja ette teada, see oli juba varasemalt meile teada, see ei olnud mingi uudis”, oli ka Rootsi tagasitõmbumine tingitud arusaamast, et Barkhane missioon on kokku jooksnud.

Naastes Kaja Kallase jutu juurde, et missioon on “tegelikult ka mingit stabiilsust suutnud seal tagada”, siis see on ebakompetentne jura, mida tõestavad taas uudised: “Sõjaväelised riigipöörded on vastuvõetamatud, ütles teisipäeval ÜRO peasekretär António Guterres, reageerides päev varem Burkina Fasos aset leidnud putšile.” (AFP-BNS)

Burkina Faso on samuti üks Barkhane missiooni toimumisriike, mis heitis endalt demokraatia. “Lääne-Aafrika riikide ühendus ECOWAS teatas teisipäeval, et mõistab sõjaväelise riigipöörde Burkina Fasos kindlalt hukka. “Olukorda Burkina Fasos saab iseloomustada sõjaväelise riigipöördena,” ütles ühendus pärast erakorralist tippkohtumist avalduses. “See saavutati pärast kaks päeva kestnud sõjaväelaste mässu, president Roch Marc Christian Kabore tagasiastumist, ähvardusi, hirmutamisi ja surveavaldusi,” märgiti avalduses.” (AFP-BNS)

Sama on juhtunud ka veel ühes Barkhane missiooniriigis, Tšaadis – taas värske uudis: “Tšaadi hunta teatas neljapäeval, et rahvuslik foorum, mille eesmärk on kaardistada riigi tulevik pärast sõjaväelist riigipööret 2021. aastal, lükatakse ligi kolme kuu võrra edasi. “Kõiki hõlmav riiklik dialoog”, mille putšistid kuulutasid välja uue aasta öösel, pidi algama 15. veebruaril, kuid see lükatakse edasi 10. maile, teatas presidendi kantselei Facebookis muid üksikasju jagamata. Mullu aprillis hukkus Tšaadi president Idriss Déby Itno lahingutes mässulistega riigi põhjaosas. Tema 37-aastane poeg, kindralleitnant Mahamat Idriss Déby Itno võttis võimu üle hunta eesotsas, mida nimetatakse Sõjaväe Ülemineku Nõukoguks (TMC).” (AFP-BNS)

Kõige värskem uudis: “Prantsusmaa ja tema Euroopa partnerid ei saa tekkinud olukorras Malisse, kuna hunta saatis äsja välja Taani sõdurid, ütles välisminister Jean-Yves Le Drian reedel. “Arvestades seda olukorda, poliitilise ja sõjalise raamistiku lõhkumist, ei saa me jääda, kui asjad on nii nagu nad on,” ütles Le Drian raadiojaamale RTL. Ta kurtis, et Euroopa, Prantsusmaa ja rahvusvahelistele vägedele, kes on tulnud Malisse džihadistidega võitlema, pillutakse ühe enam kaikaid kodaratesse. Minister ei öelnud siiski, kas Prantsusmaa kaalub Barkhane missiooni äratoomist.”

Kõik need uudised näitavad, et Barkhane missioonipiirkonnas olukord üha halveneb, Prantsusmaa algatatud sõjaline missioon on kokku jooksnud, piirkonna riigid hülgavad lääneliku demokraatia ja pöörduvad autoritaarsuse poole (mis üldjuhul tähendab konfliktide sõjalist lahendust, seda ka Wagneri toel), kõik see kokku aga tähendab mitte massimigratsiooni vaibumist, vaid selle kasvu. Mitte miski Barkhane missiooni eesmärkidest pole saavutatud.

Kaja Kallasele piisaks vaid pilgu ülelibistamisest uudistest ja ta näeks, et sündmused maailmas ei toimu nii, nagu räägivad loosungid ja nagu tema sellest lähtuvalt arenguid näeb. Kui võtta aluseks Delfi naljanumber ehk nende “faktikontroll”, siis Toomas-Hendrik Ilvese väite kohta, et Kaja Kallas on välispoliitikas “parim ja osavaim peaminister, kes on üldse seda ametit pidanud”, võib julgelt öelda: VALE.

UU