18.09.2021
Migrandid kasutavad alati ära segaseid olukordi. Pilt on illustratiivne.
„Viimaste aastate sündmuste valguses tekib paratamatult küsimus: kas sallivus on absoluutne või teisiti öeldes – kui liberaalne saab kaasaegne (lääne) ühiskond üldse olla?
Ühelt poolt justkui ei tohiks piiranguid olla. Teiselt poolt näitab nendesamade ultraliberaalide palavikuline iha nn. “vihakõne” kriminaliseerimise järele ning iseendiga mittenõustujate valimatu sildistamine selgelt ära, et tegu on vasturääkivusega. Ikka see vana tuttav “kummist joonlaua” ehk topeltstandardite teema.
Kõikvõimalikud “lapiku maa” teooria promojad ning kuulus väljend “alternatiivsed faktid” kuuluvad samuti siia juurde. Kõige taga ongi uskumatu väide, et absoluutselt kõik on suhteline (tundub, et isegi loodusseadused!) ja kõik seisukohad olevat võrdse (tõe)väärtusega. Ja muidugi tuleb kõiki võrdselt kohelda!
Kui vabadus on absoluutne, siis peaks see kehtima kõige suhtes ning isegi vaenulike ideoloogiatega seotud propaganda ja sümboolika suhtes. Ent teame ju, et tegelikkus on teistsugune. Natsidega seotu suhtes tõuseb otsekohe hädakisa, ehkki pärast II maailmasõda pole kuskil Läänes olnud enam ainsatki parteid, mis seaks oma eesmärgiks kellegi füüsilise hävitamise.
Samal ajal ollaks nii kommunistide, putinlaste kui ka islamistide vastu miskipärast hämmastavalt sallivad. Formaalselt mõistetakse küll hukka nende vägivald, ent see on vaid tühine retoorika. Sest sisulist hukkamõistu ju endiselt pole.
Nii saavadki üsna takistamatult oma lippe lehvitada ja sisuliselt barbaarsust ülistavaid loosungeid karjuda nii endised ja praegused kommunistid-putinlased kui ka islamistid (Euroopas on isegi ISIS-e lippudega ringi käidud ja mitte keegi ei tee väljagi!). Kui küsida valitsevate liberaalsete tegelaste käest, miks see nii on, siis tuleb vastuseks midagi taolist, mis sisaldab väljendeid “arvamusvabadus”, “vähemuste kaitse” jne. Kui aga keegi ütleb, et riik peaks oma rahvast just nende barbaarsuseülistajate eest kaitsma, joonistavad needsamad ultraliberaalid talle silmapilkselt haakristi otsaette.
Kahjuks elavad väga visalt edasi ka kommunistide loodud müüdid. Ikka käib see tuntud õigustamine edasi, et “kommunism polnud nii halb kui natsism, sest”… ja järgnevad veelgi räigemad valed. Kuigi nüüd peaksid juba kõik teadma, et ilma kommunismita poleks olnud ei natsismi ega II maailmasõda.
Ekslikult peetakse ka sõja käigus natside tehtud operatiivtaktikalisi plaane ikka veel “maailmavallutusplaanideks”. Küll aga olid maailmavallutusplaanid olemas kommunistidel ja juba algusest peale. Lenin unistas II maailmasõjast juba 1916. aastal.
Ka väga kurikaval plaan, mille järgi peaks enne kommunistide võidukäiku Läänes tulema võimule mingi diktaator, oli olemas juba enne Stalini ainuvõimu perioodi, Kes ei usu, võiks lugeda Aleksei Tolstoi ulmeromaani “Insener Garini hüperboloid”, kus sama teema kesksel kohal on. II MS saigi alguse tänu MRP-le ning kui Oudekki Loone ikka veel räägib mingist “liitlaste võidust”, siis sõja esimestel aastatel toetas N. Liit nii poliitiliselt kui majanduslikult hitlerlikku Saksamaad, nagu vähegi suutis (liitlased ju!). Muidugi mitte selleks, et lasta selle abi najal iseendale kallale tungida.
Toetuse mõte oli selles, et Hitler pidi hävitama Euroopa riigid ning mida rohkem kuritegusid selle käigus toime paneb, seda kasulikum kommunistidele. See kõik pidi andma ka lääneliitlaste ja Lääne avalikkuse jaoks igati legaalse õigustuse rünnata ise Saksamaad ja “vabastada” kogu mandri-Euroopa. Stalini õnnetuseks (ja ilmselt kogu maailma õnneks!) aimas Hitler selle plaani ära ja jõudis kaks nädalat ette (on ka andmeid, mis viitavad vaid ÜHEPÄEVASELE ettejõudmisele).
Seetõttu lükkus “vabastamine” mitu aastat edasi ja piirdus poole Euroopaga. Samuti läks Saksamaa stööstus sõjaaja režiimile üle alles 1942. aastal, N. Liit oli samale teele asunud juba 1927. aastal (viisaastakud!), mil Hitler oli veel eikeegi.
Järgmine vale on, nagu olnuks N. Liit olnud “rahuarmastav”. Kallaletungimine kõigile oma läänepoolsetele naabritele 1939-40 näitab küll midagi muud. Soome ründamise eest (“Kägistame puruks valgesoome mao”…) visati punaimpeerium ju Rahvasteliidustki välja. Kõik see oligi osa Euroopa vallutamise plaanist ning meie Eesti oli üks esimestest, mis sellel teel jalgu jäi.
NB! Mingit Nõukogude-Saksa sõda poleks saanud puhkedagi, kui vaenupoolte vahel oleksid olnud iseseisvad Poola, Baltimaad ja Soomegi (üks Viktor Suvorovi põhilisi ja absoluutselt õigeid teese). Ent MRP tulemusena hävitati vahepealt kõik peale Soome ära. See oligi Stalini eesmärk. Hitlerit huvitas sel ajal üksnes Poola ning idast saadav tooraine, et läänes sõda pidada.
Kommunistide sõda inimkonna vastu jätkus ka II MS järel. Kui natsid Euroopast ja Põhja-Aafrikast kaugemale ei jõudnudki, siis kommunistlik barbaarsus levis praktiliselt igale mandrile ja maailmajaole. Ning kui keegi ikka veel väidab, et kommunism on “vähem kurjem” ideoloogia kui natsism, siis kumma ohvreid rohkem on? Kommunismi ohvreid pole seniajani isegi KÜMNE miljoni täpsusega kindlalt suudetud kokku lugeda. Sellele lisaks on eranditult kõik maad, mis kommunismi all on kannatanud, jäänud majanduslikult teistest kaugele maha. Sellepärast ongi meie palgad-pensionid 3x väiksemad kui põhjamaades.
Soome on saanud ju vabalt areneda praeguseks 76 aastat, Eesti vaid 30 aastat, Poola, Ungari jt. vaid 2 aastat meist kauem. Siinkohal peab märkima, et Eesti areng on saanud väga tugeva tõuke edasi just siis, kui valitsuses on tooni andnud antikommunistlikud erakonnad. Ehk siis esmalt Mart Laari valitsuste ajal ning eriti tugevalt EKRE osalusel tegutsenud Jüri Ratase teise valitsuse ajal. Reformierakonna, Keskerakonna, Koonderakonna, Rahvaliidu ja sotside laiutamisel on areng seevastu pidurdunud. Nemad arendavad riigi asemel vaid omaenda toiduahelaid.
Niisamamoodi on lood ka islamistidega. Sarnaselt kommunistidele on neilgi oma maailmavallutamisplaan olemas ning nad viivad seda ka terrori ja räige propaganda abil ellu. Sealjuures kasutavad nad jultunult ära just Lääne ultraliberaalsust. Kuidas siis ikka saab ISIS-e kõrilõikajaid Euroopast välja saata kuhugi, kus neid ootaks surmanuhtlus? Pealegi on islamistid omavahelgi tihti sõjajalal, näiteks seesama ISIS ja Afganistani äsja vallutanud Taliban. Tagatipuks ei tähenda isegi korduv Süürias, Iraagis või mujal sõdimas käimine isegi sotsiaalabist ilmajätmist. Ei tohi ju “puudustkannatavaid sõjapõgenikke” ilma jätta… Äärmuslust propageerivad vaimulikud saavad samuti takistamatult oma “missiooni” jätkata – täpselt, nagu kommunistide mõjuagendidki.
Topeltstandardid tuleb ära lõpetada. Ei saa igatahes olla nii, et ühed äärmuslased on paariad ning teised mitte, sest nende teod on ju kõik väga ilged. Selles valguses saab olla vaid kaks arengusuunda:
1) minna ultraliberaalsuses edasi ja hakata “sallima” ka natsipropagandat või
2) olla kõigi äärmuslaste vastu ühtviisi sallimatu.
Esimene lahendus vaevalt et toimib, see süvendab üksnes praegust ideoloogilist anarhiat. Nii et nulltolerants tuleb kehtestada ka puna- ja islamistliku propaganda ning nende sümbolite avaliku kasutamise suhtes propagandistlikel eesmärkidel, välisriikidest pärit vaenuõhutajad tuleb samuti maalt välja saata ja võimalikult pikaks ajaks.
Me ei tohi lubada karistamatult laiutada säärastel tegelastel, kes õigustavad ja vahel isegi varjamatult propageerivad barbaarsust ning koguni nimetavad seda “progressiks” või “inimkonna õnneks”. Samuti tuleb hoida ära lauslolluste muutumine riiklikuks poliitikaks ja nende tungimine näiteks haridussüsteemi (näiteks “lapiku Maa” teooria).
Kui me seda ei tee ja jätkame senist sallivust kurjuse käsilaste suhtes, siis ootab vältimatult ees esmalt anarhia, siis õigusemõistmise suundumine “tänavale” ja kõige lõpuks just nimelt see kardetud “uue Hitleri” esiletõus. Ainult et see uus tuleb arvatavasti palju hullem kui see eelmine ning teda ei suuda ohjata isegi mitte EKRE, Trump, Le Pen ega keegi muu. Mina küll sellist arengut ei taha. Selle vältimiseks tuleb minna seda teed, mida juba ammu alustas George W. Bush ja mida veelgi julgemalt jätkas Donald Trump (ja mille eest just kurjategijate kaitsjatest ultraliberaalid on mõlemat sõimanud).“
Taavi Pärtel