29.05.2022
Kujutagem ette, et Eesti lippu ühel hetkel seal enam pole. Seda märkaksid rahvuslased, siinsed globalistid peaksid tähelippu piisavaks.
Lääne liberaalses ühiskonnas hakkab kõvasti kinnistuma totalitarism, mis erinevalt Vene või Hiina omast on märgatavalt varjatum ning seda kannavad liberalismi kaaperdanud uusmarksistid.
Totalitarismist rääkides tulevad inimestel tavaliselt silme ette Hitler, Stalin, Mao Zedong jne, tänapäeval Põhja-Korea Kimid, Venemaa Putin, Venetsueela Maduro ja veel mitmed verised tegelased. Aga nemad on totalitarismi avalikum variant.
Läänes juurduv totalitarism ei tule diktaatorite, vaid ühiskonda piiravate reeglite ning neid kinnistavate seaduste kaudu. Hea näide on nn vaenukõneseadused – kuna sõnavabadus on liberaalses ühiskonnas püha, siis üritatakse sellest tiivalt mööda minna, kasutades väidet: me ju piirame ainult halbu vihakõnelejaid, häid inimesi see ei puuduta. Aga keegi saab õiguse otsustada, mis on tema arvates õige ja mis väär, ning varsti on nende suva tõttu ka “head” “halbade” seas.
Totalitarismi näited leiab läänemaades kuhjaga – näiteks kliimahüsteeria, mis Greta Thunbergi läbi maailmas ideoloogiaks muudeti, ei tohi seal enam kuidagi vaidlustatav olla. Ei mingeid diskussioone ühiskonnas, ei mingeid vastuväidete ärakuulamist, rohepööre ja kohustuslikud kliimameetmed on ühtäkki elu norm. Kõike seda varjutatakse Maa päästmisega – no mis selle vastu võiks olla! Õnneks on sellele hullusele vastu astutud ka Eestis – hiljuti teatas põllumajandus-kaubanduskoda, et siinsetele põllumeestele pandud kohustused pole kuidagi realistlikud.
Totalitarism tungib läänelikus ühiskonnas edasi ka läbi massimigratsiooni ülistamise – Marrakechi paktis on lausa kirjas, et ei tohi aktsepteerida negatiivset arvamust rände kohta. Keegi on kusagil otsustanud, et kõik migrandid on õnnetud ja nad tuleb vastu võtta, ning seda surutakse peale riikidele ja ühiskondadele. See, et keegi soovib säilitada traditsioonilist ühiskonda ilma massimigratsiooniga kaasnevate kultuurikonfliktideta, on Läänes “vihaõhutus, rassism ja ksenofoobia” ning selle eest karistab Brüssel rängalt Ungarit ja Poolat.
Eriti tuntavalt aga sai maailm totalitarismi tunda pandeemia kaudu, kus inimesed suleti otseselt majadesse (Hiina), koonduslaagritesse (Austraalia Põhjaterritooriumi aborigeenid), kehtestati laialdased piirangud, sealhulgas sageli ka absurdsed ja valitsuste poolt, või siis lihtsalt anti Kaja Kallase ja Tanel Kiige kombel teada, et kui te ennast ei vaktsineeri, lülitame teid ühiskonnast välja.
Kuigi pandeemiate piirangud näivad vajalikena haiguste leviku peatamisel, on neis suur oht põhjaliku totalitaarse ühiskonna kehtestamiseks, sest siis annab hirmunud ühiskond selleks loa. Ülemaailmne Terviseorganisatsioon WHO taotlebki juba endale vägagi suuri riikideüleseid õigusi.
Eelnimetatud totalitarismiilmingud on vaid suuremad ja tuntavamad, südametunnistuse vabaduse piiramine toimub ka sotsiaalses ruumis, kus ühtäkki on inimõigusteks kuulutatud need nähtused, mida siiani peeti kapriisideks, nõrkusteks, ihadeks ja pahedeks. Individuaalsete vabaduste õitsengu ajal nõuavad paljud endale õigust olla kogu ühiskonnast erinev ja võrdsetest veelgi võrdsem, ning totalitarismi järjekordne ilming on see, et enamust sunnitakse seda aktsepteerima, kuigi paljudele on see moraalselt ja eetiliselt vastumeelne.
Selles osas on silmatorkavam homoseksualismi ja kõigi sellega kaasnevate +nähtuste ülistamine, mis on tekitanud konflikte kristliku maailmavaatega inimestega, kellele need nähtused on vastuvõetamatud. Aga totalitaarne mehhanism sunnib inimesi kasvõi vägisi tunnistama nähtusi, mis neile vastukarva on.
Totalitarism on sealhulgas seegi, et mitmes liberaalses riigis tahetakse seadustada karistused näiteks paksude inimeste solvamise eest – pigem lastakse inimestel üle rasvuda, kui lastakse teha kriitikat, mis paneks ennast kokku võtma. Kogu lumehelbeste solvumismaailm põhineb totalitarismil ehk keelul kritiseerida isegi konstruktiivselt, sest see võib kaasa tuua “hingelise vapustuse”.
Lääne ühiskonnas asendatakse demokraatiat jõuliselt totalitarismiga ja see toimub rahvusvaheliste ühenduste (Euroopa Liit) või riikide enda kaudu, kusjuures ennast ei kehtestata mitte riigipöörete, vaid seaduste kaudu – kõik reguleeritakse täpselt ära, mis tundub demokraatlikuna, kuid surub ühiskonna kitsastesse raamidesse. Kõik kirjutatakse kodanikule ette: millises majas ta elada tohib (nüüd nõutakse keskkonnasõbralikke maju ja nõutakse ahjuküttest loobumist), kuidas lapsi kasvatada (lasteaias toimuv varajane seksualiseerimine), kuidas omavahel suhelda (ei tohi teha märkusi välimuse kohta, viidata rahvusele, usule, seksuaalsele suunitlusele, ei tohi välja näidata kui geiparaad ei meeldi jne). Kui see pole ühesugust mõtlemist, halli massi ja kasarmumentaliteeti tootev totalitarism, siis mis see on?
Eriti totalitaarseks võib pidada Euroopa Liitu, alates sellest, kuidas Brüssel represseerib kahte liikmesriiki, kuni selleni, kuidas eurodirektiividega kehtestatakse olukord, kus ettekirjutatud banaanikõverus on kõige väiksem ja absurdsem mure – vastu peab võtma massiränne ja neomarksistlikke uusväärtusi, kliima nimel majandusi hävitama, biolaborist valla lastud haigustega võitlemise tõttu näod maskide taha peitma ja nii edasi.
Totalitarismi vastu saab võidelda vaid otsese demokraatia juurutamisega, kus vabadusi piiravaid seadusi on võimalikult vähe ja kui need vajaduse tõttu ka kehtestatakse, siis tuleb need esimesel võimalusel tühistada.
UU