Ühe maasikakasvataja mõttemaailma mahub Eesti maasikas, mitte aga eestluse ellujäämine

Arvamus,
- Updated
©Uued Uudised
Paljud kohad Eestis meenutavad, et okupatsioon kestab edasi, seda nii võõraste rohkuse kui ka orjalikkusega paljude eestlaste südametes. Pilt on illustratiivne.

Elke Lillemetsa arvamuslugu Postimehes paljastab ühe ettevõtja arusaama sellest, nagu oleks riigi kohustuseks vaid talle võõrtöölisi tuua – justkui poleks riigil Põhiseaduse preambuli järgi kohustust tagada seda, et tuleviku rahvastikuaruannetes poleks märget: 2011. aastal oli eestlaste osakaal 69, 72%, 2021. aastal näiteks 59%.

Kogu arvamusest jookseb punase niidina läbi arusaam: andke meile ukrainlasi, lahendate probleemi. Täiesti mängus väljas on kõik see, mida võõraste tööjõu sissevedu tervele ühiskonnale probleemidena tekitab – tähtsad oleme ainult meie, maasikakasvatajad!

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Lillemets põrutab oma loos kohe metsa, väites, et käib maasikakasvatajate vastane sõda – ei, sõda käib rahvusriiki ohustava massimigratsiooni vastu, ja antud ettevõtjad on üks seltskond, kellega on selles osas probleeme.

Naine väidab, et eesti ettevõtjad ei ole orjapidajad ja et nad maksavad tublile maasikakorjajale 1000-1200 eurot kätte. Kas Lillemets saab vastutada kõigi ukrainlasi kasutavate ettevõtjate eest? Ukraina tööjõu kasutamisega ei ole ei Eestis ega Soomes sugugi kõik korras.

Väga meelevaldne on seostada maasikakorjajaid väidetavalt sama palka saavate haridustöötajatega, leides, et sel juhul on ka viimased orjatööjõud. Hariduses on riik taganud tugevad sotsiaalsed garantiid, mida ukrainlastel pole.

Lillemets tunnistab kohe Henn Põlluaasa sõnade õigsust valiku kohta “kas hakkame “normaalset” palka maksma või paneme uksed kinni”, lisades, et sel juhul tõuseks maasikate omahind ja kasvatajad läheksid pankrotti. Ehk siis möönab ta, et “normaalset” töötasu siiski ei maksta. Sama suusoojaga tuleb jutt, et see väga raske töö, mida eestlane ei teeks mingil juhul, ja siis kohe otsa, et see ei ole orjatöö.

Maasikakasvataja nendib, et “orjatööd” tegevat Eestis sajad tuhanded inimesed, palgad on siin kehvemad kui Saksas ja Soomes, mistõttu meie inimesed lähevad ära, ukrainlased aga olevat veelgi kehvemas seisus ja töö meie juures aitavat seda leevendada. Ta viitab sellele, et ka eestlased käivad Soomes tööl, ja seda peetakse normaalseks, kuid ukrainlaste siiatulekut mitte. Ta küsib, et miks valitsus ei sõdi eestlaste eest Soomes, kes teevad ju sama “orjatööd” sealsete palganumbrite järgi.

Lillemets ei saa aru lihtsast asjast: tema tahab jätkata mudelit, kus see ongi normaalne, et meilt minnakse suurema palga eest mujale tegema töid, mida sealne rahvas teha ei taha, siia aga tulevad võõrad, kes nende jaoks hea palga eest teevad ära siinse musta töö.

EKRE tahab vastupidiselt selle mudeli ära lõpetada ja luua kodumaist tootmist, mis tugineb peamiselt oma inimestele. Lillemetsa soositav mudel on kogu maailmas näidanud, et see toob kaasa ainult probleemide süvenemise – omad lahkuvad, võõrad tulevad, kasvavad sotsiaalsed, poliitilised ja demograafilised pinged ning tootjate edu ja kasumi tagajärjeks on see, et riik maksab teises kohas sisserändekuludena tohutud summad tagasi, ennekõike turvalisusele. Ka eestlasi vastu võtnud Soome on ju tegelikult demograafilise kollapsi lävel, just soomlaste endi arvelt.

Ettevõtja koputab meie kõigi südametunnistusele, et meie ju saavat võõrsil edukalt tööd otsida, miks me seda teistele keelame. Aga ega meiegi ju võõrsil ainult edukad ole – seda näitab kasvõi Soomes toimuv, kus eestlasi lüpstakse. Eestlased välismaal ei ole ainult edulugu, vaid ka vaevad ja kannatused. Ja kannatab ka kodumaa, kes on sajast tuhandest paarist töökätest ilma.

Lillemets arvab, et nagunii jõutakse ka pärast kriisi tagasi avatud majandusmudeli juurde, aga see ei pruugi nii minna – tarneahelate katkemine pandeemia ajal sunnib just ettevõtlust koju tagasi tooma. Eesti ettevõtlus peab kindlasti võitlema eksporditurgude eest, kuid tulevik ei pruugi enam nii roosiline olla – ehk tuleks valmis olla, et muutused ei tabaks samamoodi kui Ukraina tööjõu ärakukkumine.

Ettevõtja küsib ka seda, et kas kõigil majandusharudel, mida me kohaliku tööjõuga mehitada ei suuda, tuleks lasta Eestis välja surra, ja ta toob näiteks Kreenholmi manufaktuuri ja Viljandi tikuvabriku. Sellest võib järeldada, et Lillemetsa hinnagul võinuks Narva tuua näiteks nepaallannasid ja Viljandisse bengaleid.

Ka nende kahe ettevõtte puhul oli tegu odavtööjõule orienteerumisega. Kuidas olnuks töötud narvalannad rahul sellega, kui Kreenholmis leidnuks nende asemel tööd odavad õmblejannad arengumaadest? Mis aga puutub tikuvabrikusse, siis see läks ise Indiasse odavtööjõu juurde, ja otsib nüüd uut asukohta, sest ka indialased nõuavad juba suuremat palka ja logistiliselt on tehas nüüdseks ebasoodsas kohas.

Arusaamatu on Lillemetsa väide, nagu nõuaks me sisserändajatele vaid piiranguid, enda väljaminejatele aga kõiki võimalikke vabadusi. Millel see põhineb?

Kogu Lillemetsa arvamus on üles ehitatud nõudmisele, et ettevõtjad peaksid saama kõike, mida nad tahavad. Kas neil siis kohustusi polegi? Kasvõi oma rahvuse ees, kes hakkab vaikselt venelaste, ukrainlaste, aafriklaste ja teiste sisserändajate varju jääma, kelle keelt tõrjutakse ülikoolidest võõrkeelte poolt välja ja kes kaotab oma riigi suveräänsust.

Lõpuks tasub ära märkida, et Elke Lillemets osaleb Organic Estonia ekspordiprojektis, mille eesmärgiks on koos mahemajanduse ettevõtetega piloteerida Organic Estonia poolt ellu kutsutud ühisturunduse tegevusi sihtriikides ning seeläbi kasvatada ettevõtete valmisolekut ekspordiks. Projekt loob eeldused väärindatud toodangu ekspordiks, töökohtade loomiseks ja mahetoodete innovatsiooniks Eestis.

Projekti lõppedes on loodud ettevõtete veebipõhine tootekataloog, mis on esmaseks eelduseks ühisturunduseks ja müügitööks sihtriikides. Koostööd on alustatud sihtriigi jaeketiga, loodud on kontaktid sihtriigi jaeketi turukonsultantide või edasimüüjatega. Projekti periood 1.01.2019 – 14.07.2020. Toetuse summa 21 000 eurot ja seda rahastatakse läbi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest.

Tahaks väga, et Lillemägi looks Eesti eksporti edendades töökohti mitte ukrainlastele, vaid eestlastele. Praegu tundub, et ukrainlasi on vaja projekti elus hoidmiseks.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused