Ühest ideoloogiakulturnikust ehk jonnipunn ajab oma õigust taga

Arvamus,
- Updated
©Reuters/Scanpix
Kaarel Tarandi seisukohad meenutavad üha enam bolševismi. Pilt on illustratiivne.

Sotsiaalmeedias ülipopulaarne Roosa Udu kirjutab sellest, kuidas Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand tahab kogu maailma vähemuste diktaadi järgi tantsima panna – nagu 1917. aastal üks “enamlik vähemus” kuuendikuga maakerast tegi.

“On üldteada tõde, et rasked ajad liidavad inimesi. Ometi on ka siin omad erandid. Nimelt leidub igas ühiskonnas selliseidki, kes ei pea end mitte inimesteks (see oleks nende jaoks liiga prosta), vaid isiksusteks. Nii moodustavadki nad „eliidi“, mida eristab ehtsast eliidist see, et neist rääkides tuleb kasutada jutumärke.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Enamasti on need tegelased seotud kultuuriga, esindades sellist nähtust nagu kultuuriaktivistid või poliitilised ideoloogiakulturnikud. Tänu taevale ei hõlma nad kogu meie kultuurimaastikku, sest tublisid ja mõistlikke loomeinimesi on meil alati leidunud.

Täna tahan rääkida ühest kultuuriaktivistist, kes mul tõesti harja punaseks ajas. Kas põhjusega või mitte, see peaks selguma tänase loo käigus. Tegemist ei ole üldse loomeinimesega, küll aga kultuurile lähedalseisva isikuga, nimelt kultuurilehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarandiga, kes esines sel nädalal Vikerraadios päevakommentaariga „Vähemus jääb vabaks“.

Lahmivamat ja demagoogilisemat arvamusavaldust pole ma tükk aega kuulnud. Jääb selgusetuks, mida autor oma jutuga taotleb, milliseid lahendusi kriitikarahe alla sattunud otsuste asemele pakub, millist kahju või kasu võiks neist muutustest sündida. Ei mingeid põhjendusi ega arutluskäike, lihtsalt „kultuurseks“ disainitud räuskamine.

„Anna vabadus tagasi ja kohe!“ nõuab ta peaminister Rataselt, otsekui oleks too mingi orjapidaja, kes inimestelt vabadust röövib. Sisuliselt tähendab see nõudmine aga eriolukorra tühistamist. Millised tagajärjed sellisel sammul aga olla võivad, seda ei vaevu Tarand isegi arutlema. Tahan – ja kõik! Et tema tungival soovil võivad ühiskonna jaoks olla hukatuslikud tagajärjed, selle peale ei vaevu jonnija mõtlemagi.

Kusjuures eriolukord, mille vastu Tarand võitleb, asub tema enda peas ega sarnane millegi poolest sellega, mida meie kogeme. Või arvate tõesti, et valitsus tegutseb loosungite all: „Kes õue läheb, on mõrtsukas!“ ja „Karda surma, aga sigi nagu küülik!“? Nii et lisaks feministide poolt kasutatava „sünnitusmasinale“ toob Tarand mängu uue klišee – ennaktempos sigiva küüliku. See on tema õlgmehike, mille vastu ta vapralt võitlusse astub.

Sama vana viis, ainult sõnad on uued. Sisuliselt tähendab, et noort lapsega ema nähes annab tarandisugune ideoloogiasõdur talle oma hinnangu – sülitab maha ja sisistab: „Kuradi küülik selline, täidad riiklikku tellimust!“

Vikerraadio kuulaja sai teada, et Tarandi peas kehtivas erikolukorras kütab valitsus täie hooga surmahirmu. Vähe sellest, iga eriarvamus loetakse vastutustundetuseks, teisi inimesi, ühiskonda, rahvust ja riiki kahjustavaks ning põlastusväärseks.

Nii et Tarand liigub (uhkelt?) ringi teadmisega, et ta on põlastusväärne ja vastutustundetu. Piisav põhjus, et sisse võtta ohvri poos.

„Siiski ei tohiks unustada,“ kuulutab ta, „et peaaegu kogu heaolu, mida inimkond tänapäeval naudib, on sündinud just vähemuste, teisitimõtlejate ideedest ja seisukohtadest.“

Selle peale tahaks küsida – mis on siis sinu idee, härra peatoimetaja? Peale selle, et nõuad eriolukorra tühistamist? Bolševikud olid 1917. aasta suvel samuti tühine vähemus, nende idee kõik maha kiskuda töötas suurepäraselt, kuid kõiki neid kannatusi, ebaõiglust ja metsikust heaoluks nimetada oleks siiski väär.

Ei tasuks siiski kergekäelisi üldistusi teha, et kui oled vähemus, siis sellega ka inimkonna heategija ja progressi mootor. Vähemusi, nii nagu inimesigi, on nii tarku kui rumalaid, õilsaid ja pahatahtlikke. Igaüks väärib hinnangut oma tegude põhjal, mitte ärgu kippugu end võõraste sulgedega ehtima.

Oma kihutuskõnes läheb Tarand nii kaugele, et leiab – Eesti polegi demokraatlik riik: „Kui vähemusi ei kuulata ega arvestata, siis ei saa ka rääkida inimeste vabadusel rajanevast demokraatlikust ühiskonnast.“

Mida aga tähendab „vähemuste kuulamine ja arvestamine“? Mida muud kui enamuse tahte eiramist ja käputäie aktivistide pilli järgi tantsimist. Kurb tunnistada, aga siiamaani ongi see enamasti just nõnda toimunud. Aga nüüd, kui asi läks surmava nakkusohu tõttu terves maailmas väga tõsiseks, pole lihtsalt enam kohane taolise kirbutsirkusega tegeleda.

Halvima vältimiseks on vaja rahva üksmeelt, et elusalt sellest supist välja tulla. Pole võimalik lähtuda jaburast seisukohast, et kui 37 protsenti elanikest on nõus piirangute karmistamisega, seitse protsenti aga nõuab nende leevendamist, siis variseb kogu demokraatia kokku, kui vähemus oma tahtmist ei saa. Kusjuures mingis mõttes on ka karmistamise pooldajad vähemus, võrreldes 54 protsendiga, kes on hetke olukorraga rahul ega soovi muutusi kummaski suunas.

Tarandi veidra arusaama järgi saab inimeste vabadusest rääkida alles siis, kui sõidetakse üle 93 protsendist, et jonniva ning vastutustundetu vähemuse tahtmist täita. Sellisel diktaadil pole küll vabaduse lõhnagi küljes!”

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused