Ühiskonna kitsaskohtadele osutamist ei saa ega tohi usaldada proletkulti agitaatoritele

Arvamus,
- Updated
©Erki Evestus
Sellist kontrasti ei tohiks ühiskondlikus tunnustuses enam korrata.

Ajakirjandusuurija Marju Himma väidab ERR-is, et praeguses Eestis püüavad inimesed tõstatada ühiskonnas olulisi teemasid provokatsiooni kaudu, kuna puudub avatud, mõistev ja argumenteeriv arutelukoht -sellist arutelukohta pole tõesti olnud, sest pikka aega on valitsenud liberaalne ühe tõe ülimuslikkus, ja nüüd, kus see on rahvuskonservatiivide poolt murtud, on probleem hoopiski selles, et kultuurimarksistide “tõde” ei pääse hästi löögile – selleks on vaja provokatsioone.

“Eesti on tõmblustega ühiskond, kus kangas on nii pingule venitatud, et iga nõelatorge tekitab konflikti. Ja selleks nõelatorkeks on ühiskonnas järjest sagedamini mõni provokatiivne väljaütlemine või tegu. Aga mõtleme hetkeks, miks valitakse oma sõnumi edastamiseks just provokatsioon?” ütleb Himma.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Ta toob näitena selle, et Mikk Pärnitsa kleidišõu oli provokatsioon, mille varju jäi vägivallaennetus ise, kuid tegu ise oli tehtud selleks, et probleemile tähelepanu juhtida. “Paraku läks “See pole okei” algatuse sisuline pool kaduma, sest kõik hakkasid rääkima Pärnitsa roosast kleidist ja tema varasematest labastest sõnavõttudest,” ütleb ta.

“Roosa kleidi provokatsioonist vaid kaks ööpäeva hiljem kõlas Kadrioru roosiaias luuletaja ja kultuuritegelase Sveta Grigorjeva kõne. Paljud pidasid sedagi provokatsiooniks – kuidas siis nüüd üks segaperekonnast tüdruk tuleb pidupäeval rääkima probleemidest naiseks, Eesti kodanikuks ja vähemuseks olemisest?” arvab Himma, lisades: “Aga vahest oligi see ainus võimalus püüda algatada arutelu nende probleemide üle? /…/  Või oli provokatsioon viimane võimalus saada tähelepanu tõsisele probleemile ühiskonnas?”

Himma jutt võiks olla õige, kuid paraku tuleb kohe küsimus: miks esitavad valulisi küsimusi läbi provokatsioonide provokatiivsed inimesed?

Mikk Pärnits võis luua “imelise” äpi, aga tema taust on masendav – lugegu Himma kasvõi Pärnits mõnitavat lugu “Malle Pärn: Correcting”, mis ilmus mullu detsembris. Sellist selget paska kokku kirjutav inimene ei sobi mitte kunagi vägivallaennetajaks – ta varjutab selle vajaliku ürituse rohkemgi kui see oli enne Roosiaeda. Vägivallaennetus hakkab inimestele edaspidi seostuma mingite roppröökuritega ja vanadele inimestele surma soovijatega.

Ka Sveta Grigorjeva ei ole inimene, kes sobiks edasi andma “naiseks, Eesti kodanikuks ja vähemuseks olemise” probleeme. Kui ta loeb Facebookis videos otse ette, mitme neegriga lapsi saab, siis pole tal enesekehtestamisega mingeid probleeme. Kui Vikipeedias kirjutatakse tema kohta “eesti koreograaf, tantsija ja luuletaja”, siis on ta väga palju edasi jõudnud. Kui ta ütleb oma luules et “tõmbab siit naahui”, siis ei saagi ta vähemuse esindajana kellelegi armsaks saada.

“Äkki arutaksime selle üle sisuliselt, miks pärast pea 30 aastat kestnud vabadust tunneb siinne noor põlvkond end välja- ja ilmajäetuna? Miks elab kultuuritegelane karistamise hirmus, kui julgeb midagi välja öelda?” soovitab Himma.

Ilmselt ei usu keegi, et Grigorjevat keegi nende sõnade pärast karistama hakkab, pigem vastupidi – temasuguseid ümbritseb tugev ringkaitse, alates presidendist, kes sellist sõnavõttu võimaldas. Kõik provokaatorid, alates Indrek Tarandist ja Mary Krossist kuni Pärnitsa ja Grigorjevani maanduvad pärast nende tekitatud tormi alati sujuvalt jalgadele.

Kuidas on Pärnits ja Grigorjeva välja- ja ilmajäetud? Kui vaadata Vikipeediat, on Mikk Pärnits välja andnud üheksa raamatut ja teinud neli tõlget. Lavastaja- koreograaf Sveta Grigorjeva on samuti palju loomingut avaldanud ning lisaks on ta end täiendanud Prantsusmaal Nice’is (Université Nice-Sophia-Antipolis, 2011) ning lavastanud EMCDA Network’i programmi raames Gröönimaal (“Welcome to the Jungle”, 2012).

Küsiks Marju Himmalt – kui paljud Eesti noored on millegagi nii kaugele jõudnud? Need kaks on tegelikult elus palju saavutanud ja on hetkel hoopis proletkulti agitaatorid poliitilistes heitlustes.

“Ühiskond, mida president Kersti Kaljulaid on soovinud arendada õmblusteta ühiskonnaks, meenutab praegu rohkem tõmblustega ühiskonda,” ütleb Himma, kelle kogu jutt viitab sellele, nagu oleks kõik hakanud halva poole minema just praeguse valitsuse ajal. “Vahest osutavad provokatsioonid tõsistele probleemidele, mille üle aruteluks pole ühiskonnas kohta olnudki?” küsib ta.

Tegelikult vajus igasugune ühiskondlik debatt ära Reformierakonna valitsemise ajal – mingit seinast-seina diskussiooni ja asjade selgeks rääkimist ei toimunud ei kooseluseaduse vastuvõtmise eel ega ka rändekriisi saabudes. Poliitkorrektsusest vaba EKRE tulek poliitilisele areenile on hoopis arutelud vallandanud, kuigi suhteliselt räiges vormis – ja seda seetõttu, et liberaalne leer pole harjunud vasturääkimisega ja üritab seda summutada.

Nõustuda tuleb vaid Himma seisukohaga: “Üks selline arutelukoht peaks olema ajakirjandus. Paraku lähevad Eesti väljaanded enamasti kaasa poliitiliste provokatsioonidega ning nende kõrval ei jää aega asjade sisulise analüüsi ja erinevate osapoolte arutelude jaoks.”

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused