04.07.2019
Uute Uudiste kaasautor Ülla Vähk võtab kokku selle, mida Riigikohtu otsusega püütakse Eestis perekonnaga teha.
“Martin Helme ütles Otse Postimehest saates, vastates küsimusele kohtunike peade veeremisest: „Meil on jälle järjekordne riigikohtu otsus, mis sisuliselt kehtestab Eestis homoabielude jõustamiseks seadusandlust. See ei ole isegi mitte kooseluseaduse rakendamine, see on välismaal sõlmitud samasoolise abielu, mis Eesti seaduste järgi on mittekehtiv, tunnustamine, millega riigikohus otsustas nüüd, et meil on samasooliste abielu õigus ka Eestis.
Ja see on poliitika tegemine. Kohtunikud poliitikat tehes selgelt väljuvad oma tööpõllult ja võtavad endale õiguse olla kas parlament või muu riigivalitseja. See õõnestab võimude lahusust ja usku õigusriiki. Selles olukorras ei ole vastust küsimusele «aga kust ma need mehed maha hääletan valimistel?».
Selle peale tuli riigikohtu selgitus 21. juuni välismaalaste seadust puudutanud otsuse kohta. Postimehes avaldatud selgituses heidetakse Martin Helmele ette ekslikke järeldusi:
“Riigikohus tunnistas välismaalaste seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab tähtajalise elamisloa andmise välismaalasele EV kodanikust samast soost registreeritud elukaaslase juurde Eestisse elama asumiseks. Riigikohus asus seisukohale, et samast soost püsivas partnerluses elavad inimesed võivad moodustada perekonna põhiseaduse mõttes.”
Viimane lause on täiesti meelevaldne, samast soost isikud ei loo põhiseaduse mõttes perekonda. Mis on põhiseaduslikult riigi erilise kaitse all olev perekond, selles ongi küsimuse tuum üldse.
Mitte kunagi, mitte kusagil ei ole erilise riikliku kaitse objektiks kvalifitseeritud seksi, s.o. ei ole riiklikult põhiseaduslikult asutud kaitsma seksi (seksivat paari) kui sellist. Eesti põhiseaduse § 27-ga on kaitse alla võetud perekond, vanemad ja lapsed ühiskonna püsimise ja kasvamise alusena. Sama on kõigi teiste riikide põhiseadustega, samuti ÜRO inimõiguste deklaratsiooniga. Nende kirjasõna ei ole muudetud, aga LGBT-ideoloogia survel on vaikivalt TÄHENDUS libisevaks muudetud.
Tõesti on tähendus libistatud seksi (seksiva paari) kui sellise kaitseks, mis on nüüd kvalifitseeritud perekonnaks. Küsisin selle kohta endiselt õiguskantslerilt Allar Jõksilt, ta vastas, et põhiseaduse tähendus muutubki (ujubki?) ajas. Jah, Barack Obama võrdõigusvolinik Th. O. Melia teatas 2011 Eestis: kõigil seksivatel (kooselu)paaridel on perekonnana võrdne sotsiaalne õigus nautida abielu ja lapsi.
Eestis on vaadeldavad praegu:
– perekond, mis LGBT-agenda kohaselt ei ole põhiseaduses defineeritud ja võib seetõttu olla misiganes kooseluvorm, sealhulgas samasoolise seksipõhine;
– abielu, mille puhul on nüüd tekkinud vastuolu, kuna kehtiva perekonnaseaduse järgi saavad abielu sõlmida üksnes naine ja mees, aga perekonna mõiste on juba vaikivalt LGBT-põhiseks muudetud;
– (samasooline) kooselu, mida saab notariaalselt sõlmida, aga mis rakendusaktide puudumise tõttu täiendavat (perekondlikku, abielulist) tähendust ei oma.
Nii et kuigi Eesti seadusandja on kooseluseadust vastu võttes tunnustanud samast soost inimeste õigust sõlmida Eestis kooseluleping (notariaalne leping), ei järgne sellest, et
– Eestis võiks lugeda kehtivaks välismaal sõlmitud samast soost inimeste abielu, mis on sõlmitud vastavalt nn. rahvusvahelise eraõiguse reeglitele;
– ka ei tulene EL õigusest EL kodaniku samast soost perekonnaliikme (partneri, abikaasa) tähtajaline elamisõigus liikmesriigis, kus ei ole perekonnaseadusega samasoolist perekonda põhiseaduslikuna kehtestatud.
Kooseluseadus sellisena ei ole sisuliselt üldse vajalik, sest demokraatlikus ühiskonnas, ka Eestis, ei ole inimeste kooselulised vajadused ja valikud kuidagi pärsitud ega keelatud, põhiseaduse § 26 kehtestab eraelu kaitse. Varaliste ja pärimisküsimuste lahendamiseks on notariaalsete lepingute sõlmimine kõigile avatud.
Ainus põhjus, miks indiviidi inimõiguste kaitse kõrval sätestavad nii Eesti kui kõigi teiste riikide põhiseadused ainsa inimühendusena perekonna kaitse, on juba kolmas faktor – LAPSED, järeltulev põlvkond, kelle võimalus ja õigus inimõigustega inimeseks (sealhulgas võõrandamatu õigusega pärinevusele, s.o. vanematele) kasvada on nii loomulik ja oluline, et vajab tagamist.”