19.01.2019
Eesti oskab veel hinnata “Tõe ja õiguse” aegu.
Käesoleval ajal, kui pürgime heaoluühiskonna poole ja elame kiiresti üleilmastuvas progressiivses maailmas, tahaksin lugejatele tuua oma nägemuse heaoluühiskonna plussidest ja miinustest, kirjutab portaali kaasautor Ülo Palmet.
“Eelmisel sajandil, Eesti Vabariigi iseseisvusaastatel, mil enamik inimesi elas maal ja elatusvahenditeks olid talumajapidamised, sündis igas perekonnas palju lapsi. Lapsi oli vaja selleks, et talus oleks piisavalt tööjõudu töömahukate põllutööde tegemiseks ja et lapsed hoolitseksid oma vanadusest tööjõuetuks jäänud vanemate eest.
Maal kasvanud lapsele sai varakult selgeks töötegemise vajadus, sest ta nägi, et kui kevadel jäi viljaseeme maha külvamata, siis polnud sügisel ka viljasaaki salvedesse panna ja talupere võis nälga jääda. Noored mõistsid, et ilma tööd tegemata on võimatu ära elada ja et töötegemine on auasi.
Esimese Eesti Vabariigi iseseisvusperioodil pidi vähemalt pool elanikkonnast töötama maal, et riigi elanikkonda ära toita. Teaduse ja tehnoloogia areng on käesoleval ajal tõstnud põllumajanduse tööviljakust seitsmepenikoorma sammudega. Põllumajandusega tegeleb käesoleval ajal alla 4% tööjõulisest riigi elanikkonnast.
Töötajäänud maarahvas siirdus tööle linnadesse. Muutus ühiskonna struktuur, inimeste vajadused, väärtushinnangud ja nõudmised. Linnalapsel pole enam maalapsega võrreldavat otsest kogemust ega arusaamist, et tööd tegemata on võimatu ära elada. Kuna vanemad saavad vanaduspensioni, siis pole ka lastel otsest kohustust oma vanuritest vanemate eest hoolitseda.
Uus linnastunud ühiskond vajab pensionäridele pensioni, tervishoiu ja töötuskindlustuse rahastamist. Raha nende programmide realiseerimiseks tuleb aga töötavate tööliste maksude laekumistest, kaubanduse käibe- ja aktsiisimaksudest. Kuna lapsi sünnib vananevates heaoluriikides üha vähem, siis paremate sotsiaalprogrammide rahastamiseks suureneb töötajate maksukoormus.
Heaoluühiskonna plussiks on see, et ta hoolitseb ühiskonna riskigruppide eest. Miinuseks aga see, et suureneb mugavuste tagaajamine ja väheneb indiviidi isiklik vastutustunne oma heaolu eest. Lapsed on muutunud heaolu segavaks faktoriks, mille tõttu on palju lastetuid ja ühelapselisi perekondi. Suure maksukoormuse tõttu peavad mõlemad abielupooled töötama, mis on ka üheks laste vähese arvu põhjuseks. Kuid nii, nagu oli vanasti, on lapsi vaja ka tänapäevases ühiskonnas, sest pealekasvav põlvkond vajab inimesi, kes teeks tööd ja maksaks makse, et heaoluühiskond oleks jätkusuutlik.
Meie – heaoluühiskonda pürgivad Eesti Vabariigi kodanikud – pole veel heast elust aru kaotanud. Me viitsime veel tööd teha, oskame labidat käes hoida, vikatiga niita ega pelga käsi mullaseks teha. Meil on veel meeles talupojatarkus, mis ei lase inimestel arutult käituda ja arulagedust õigustada ka käesoleval moodsal ajal. Me oleme veel võimelised oma vigadest õppima ja neid vigu parandama ning vastutust kandma tehtud vigade eest.
Me oleme veel vajaduse sunnil võimelised leppima vähemaga, ei streigi ega vehi loosungitega. Meil on veel alles palju metsi ja looduskauneid kohti ning säilinud sügav ja ehtne loodusetunnetus koos teesklematu austusega looduse vastu.
Paradoksaalselt on aga Eesti Vabariigis – mida sumbunud konnatiigiks nimetatud on – rohkem vabadust ja värsket õhku, kui mõneski heaoluriigis, kes ägab võõrtööjõu tulva all.
Hoidkem oma riiki, emakeelt ja kultuuri – sest siin Maarjamaal pole ju sugugi halb elada.”