26.01.2019
Kuigi suitsev ja võõrkeelne, on Ida-Virumaa ikkagi Eestimaa, kus peab kõlama eesti keel.
Ida-Virumaal pärit Ülo Palmet muretseb eesti keele pärast ja konkreetselt ühe sealse kooli, Kohtla-Järve eestikeelse gümnaasiumi sulgemise ja riigikooli kakskeelseks muutmise võtmes.
“Elus kipub tihti nii olema, et me ei oska oma igapäevaseid igiomaseid argiasju tähele panna, väärtustada, ega hoida. Nende argiasjade hulka kuulub ka keel – meie emakeel.
Eesti keel on eestlastele alati väga tähtis ja armas olnud, nagu igale rahvale oma emakeel. Kuna eestlaste antropoloogiliste tunnuste erinevus oma naaberrahvaste omast on pea olematu, siis identifitseerivad nad ennast oma emakeele kaudu. Hirm oma keele kadumise pärast on eestlasi erinevatel aegadel alati liitnud ja nende ühtekuuluvustunnet tugevdanud.
Eesti on ju ainus koht maailmas, kus eestlastel, kui põlisrahval, on õigus ja kohustus luua tingimused oma rahvuse, keele ja kultuuri kestvaks arenguks. Siin, ja ainult siin, oma väikesel kodumaal saavad eestlased omavahel eesti keeles suhelda ja elukorraldust oma tavade ja tõekspidamiste järgi kujundada.
Armastus oma emakeele ja isamaa armastus ei teki niisama – seda annavad vanemad edasi oma lastele, seda annab edasi kool oma õpilastele ja see sõltub täiskasvanute väärtushinnangutest ning üldistest hoiakutest.
Aga hoiakutega (mentaliteediga) on asi nii, et kogu maailmas püütakse pragmaatilistel kaalutlustel juurutada postmodernset maailmavaadet, mille kohaselt pole miski kindel ega püsiv kaasa arvatud rahvaste traditsioonid, püsiväärtused, ajalugu, keeled, moraal ja eetika mille loomiseks on kulunud aastasadu.
„Mis eile tundus olevat õige, on täna vale ja mingit kindlat tõde polevat olemas“ – väidavad postmodernismi propageerijad. Samamoodi üritatakse teha tühjaks ja labaseks kõike seda, mille üle üks väike rahvas uhke võiks olla – sest rahvas, kellel puuduvad omaenda tõekspidamised, allub kergesti manipulatsioonidele.Ebanormaalsust sunnitakse meie rahvale vägisi peale ja normaalsusest rääkimine tahetakse muuta tabuks.
Mõtleme ikka enne järele, kui hakkame vett peale tõmbama kõigele sellele, mis on olnud meile oluline. Kellele sellised asjad kasulikud on? Tänapäeval ei hakka keegi liigutama liigutamise eest kasu saamata.
Eestlastena oleme tundnud ja tunneme ka edaspidi uhkust oma rahvusliku au ja väärikuse üle väärtustades oma emakeelt ja kultuuri – sest rahvas, kes ei austa iseennast, seda ei austa ka keegi teine.
Ja kui meie, eestlased, muutume orjameelseks – hülgame vabatahtlikult oma keele ja kultuuri ja oma-enda kodus küür seljas, külg ees, müts peos mööda seinaääri kõndima hakkame, et mitte jumalapärast võõraid ei solvaks – siis pole hiljem meil ka mõtet imestada ja kurta oma emakeele ja kultuuri kadumise üle.
Üheks orjameelsuse musternäidiseks käesoleval ajal on Eesti Vabariigi haridusministeeriumi poolt planeeritav Ida-Virumaa Kohtla-Järve eestikeelse- ja eestimeelse gümnaasiumi sulgemise otsus. Eestikeelsed lapsed tahetakse panna kokku venekeelsete lastega ehitusel olevasse riigigümnaasiumisse. Kuna loodavas uues riigigümnaasiumis on tulevikus valdav osa õpilastest venekeelsed, siis eestikeelsed lapsed lihtsalt assimileeruvad venekeelsesse kogukonda.
Eestikeelse ja eestimeelse kooli sulgemisega antakse viimane lõplik surmav hoop Kohtla-Järve eestlaste kogukonnale. Kes kaitseb eestlust Ida-Virumaal? Vast ainult EKRE.
Hoiame oma emakeelt – sest kui kaob eesti keel, siis kaob ka Eesti rahvusriik.”