17.01.2019
Vasakliberaalne peavoolumeedia võtab üha rohkem üle natside “Völkischer Beobachteri” põhimõtteid.
Uute Uudiste kaasautor Ülo Palmet kirjutab sellest, kuidas ajalehtede toimetajad ei avalda arvamuslugusid, mis pole ideoloogiliselt meelepärased.
“Miks meie peavoolumeedia eelistab avaldada nende arvamusliidrite artikleid, kes ründavad erakonda, kes kaitseb Eesti rahva traditsioonilisi püsiväärtusi ja elutervet eluviisi? Kas üle 20 aasta nn „euroopalike väärtusi“ on teinud puhtama töö kui 50 aastat nõukogudeaegset propagandat? Peaks ju olema kõigile selge, et kõige kindlam tee oma rahvuslust hävitada on oma rahva kultuuri ja ühiselu reeglite järk-järguline nihutamine kombelõtvuse ja väärituse suunas, mis lõppkokkuvõttes viib rahvuse ja omariikluse kindlasse hävingusse.
Eesti keelde on tulnud uus termin nn „vihakõne“, mida soovitatakse kasutada peavoolumeediale ebasobivate eriarvamuste ja väljendite mahasurumiseks, nende arvamuste esitajate alavääristamiseks, tagakiusamiseks ja miks mitte ka karistamiseks. Juba paar aastat tagasi kirjutas lugupeetud Tartu Ülikooli professor Tõnu Lehtsaar inimõiguste loosungi varjus tegutseva peavoolumeedia kohta järgmist.
„Olen viimasel ajal tabanud end mõttelt, et liigume Eestis millegi diktatuurisarnasuse poole. [—] Diktatuuri olemus on kindla mõtte- käitumisviisi ainuõigeks pidamine, selle sundkehtestamine ning teisitimõtlemise mahasurumine. [—] Kui püüda toimuvat kokku võtta, siis minu arvates on tegu liberaalsete väärtuste sundkehtestamisega. See toimub sammhaaval ja mitmes valdkonnas. Diktatuuri ajal on õnnelikud need, kes pooldavad pealiini mõtteviisi. Tuntakse ennast hästi ja sageli tekib joovastav entusiasm kuulutada, jagada ja kehtestada oma ilmavaadet ka teistele. Jagub ka raha ja meediaruumi.“
Mida terve mõistuse ja loomuseaduse vastasem on meedia pealiini pooldava autori lugu, seda meelsamini meie „sõltumatu“ ajakirjanduse toimetajad tema lugusid ajaleheveergudel avaldavad. Ajaloost õppust võttes peaksime siiski tõdema, et loomuvastased perverssed ideoloogiad, mis lähevad vastuollu inimeste terve mõistuse, inimloomuse ja reaalsustajuga, ei pea vastu üle paari inimpõlve. Häda on aga selles, et nad jõuavad enne kokkukukkumist põhjustada rahvastele palju kannatusi ja ebameeldivusi.
Edasi tsiteerin Tõnu Lehtsaart: „Diktatuuri juurde kuulub ka kius. Meil levib retsept, mis probleemide lahendusena näeb ette ärakeelamist ja kohtusse andmist. Kavandatav karistusseaduse muutmine, mida rahvasuus on hakatud nimetama vihakõne seaduseks, paneb sõna- ja südametunnistuse vabadusele liberaalsed päitsed. Kui asju ei saa nimetada õigete nimedega, muutub ühiskond kaitsetuks ogaruse ja isegi perverssuste eest. Pluss haiglane hirmuõhkkond, kus keegi on pidevalt solvunud ja keegi teine on selles väga süüdi.“
Kui külvad tuult, siis lõikad tormi. Lubades oma sootsiumis külvata loomuvastast ja inimvaenulikku neomarksistlikku ideoloogiat, peame olema valmis elama inimvaenulikus ühiskonnas, kus juba praegusel ajal üleskasvaval põlvkonnal, keda varasest east püütakse vaimselt ja psüühiliselt traumeerida, kaob tulevikus võimalus ja tahtmine hüvelise perekonna loomiseks. See ei ole mitte ainult inimeste isiklik tragöödia – see on kogu meie riigi ja rahva tragöödia.
Tahaksin pöörata tähelepanu sellele, et pederastia propaganda ja multikultuuri maaletoomise ülistamisega tegelemine ja kristliku maailmavaate mahategemine on meie ajakirjandusele lausa moeasjaks saanud. Ja seda ei nimetata miskipärast mitte „vihakõneks“ ega „vaenu õhutamiseks“…
Kui aga keegi ütleb välja oma südametunnistuse järgi midagi, mis ei ühti peavoolumeedia arvamusega – siis tembeldatakse väljaütlejad kohe vaenu õhutajateks, natsideks, kremlimeelseteks, foobiate õhutajateks ja ei tea veel millisteks sulepeast välja imetud värdjateks… Kui see pole veel meie meedia kallutatus – mis see siis veel on?
Meile propageeritakse uksest ja aknast liberalismi, multikultuursust ja erinevuste rikastavat toimet, sest Euroopast tulev on ju kõik uus, huvitav ja taunimist mittevääriv. Mis sellest, et paljud nn „rikastavad“ erinevused meie rahvale pahatihti sobimatud ja lausa ohtlikud on. Kas meie inimesed on nõus neid loomuvastaseid väärtusi enda peal testima? Ja kas kõik erinevused siiski rikastavad?
Ning kõige võikam ja küünilisem on see, et homoapologeedid ja nendele kaasajooksikud, surudes meie rahvale toore jõuga ja vahendeid valimata peale loomuvastaseid väärtusi ning tehes seda kõiki demokraatia reegleid ning sajandeid kestnud moraali ja kõlblusnorme eirates, ehivad seejuures ennast veel uhkusega „sallivuse, tolerantsuse ja empaatia“ võltssulgedega… devalveerides ja häbistades täielikult nende sõnade TEGELIKKU tähendust.
Liberalism eeldab väärtuste paljusust. Konservatiivsus ja alalhoidlikkus käesoleval ajal olevat vanamoeline ja juba ammu aegunud nähtus. Väärtuste paljusus soodustab aga väärtuste hägustumist, mis omakorda seab rahvuste püsiväärtused ja traditsioonid küsimärgi alla. Sest kui paljude tõdede hulgast valitakse välja kehtivale neomarksistlikule ideoloogiale sobivad tõed, mida me kõik vastuvaidlematult peame aktsepteerima, siis järjelikult TÕDE, kui sellist, enam ei eksisteeri.
Paduliberalismi orjalik pooldamine hävitab meie rahvuslikke traditsioone ja rahvusriigi järjepidevust. Sellele lisatud multikultuususe ideoloogia omaksvõtmine võib olla Eesti rahva säilimise seisukohalt juba kogu rahvuse, emakeele ja kultuurilise järjepidevuse hävinemine, sest eestlastele omased väärtussüsteemid ja kultuuri alustoed lõhutakse importogaruste mõjul.
Kas meie peavoolumeedia kujundajad kardavad teisitimõtlejaid (Sic! – erinevused pidid ju rikastama!), et piiravad nende mõtete avaldamist ajakirjanduses? Sellega tunnistavad nad endale, et teevad midagi valesti ja nendele tegudele ei tohi rahva tähelepanu juhtida. Nad kuritarvitavad oma võimu selleks, et rahvale peale sundida OMA tahet ja oma eelistusi, mille põhjendamiseks neil puuduvad tõsiseltvõetavad argumendid. Sest mitte kõik Euroopast tulevad uuendused ei ole heas mõttes progressiivsed ega sobi meie rahva traditsiooniliste väärtustega.
Igal inimesel peaks olema vääramatu õigus elada omal maal oma rahva reegleid ja traditsioone järgides ning vabalt ja karistamatult hirmu tundmata oma südametunnistuse järgi arvamusi ka meedias avaldada, sest arvamuste paljusus ja arvamuste vaba arutelu võimaldab terade hulgast aganad ja sõklad välja sõeluda.
Saksa riigitegelane Joseph Goebbels on kunagi soovitanud, et rahvale tuleb niikaua valetada, kuni inimesed hakkavad valet sulatõena võtma. Ja mida suurem ja räigem olevat vale, seda tõepärasemalt see rahvale mõjuvat. Ehk teisisõnu: niikaua on vaja inimestele ühte teemat pähe tampida, kuni nad selle teema omaks võtavad ja kui ikkagi ei taha asjast aru saada, siis lastakse lihtsalt teerulliga asjad siledaks. Kas meie meedia ja osa ajakirjanikest on omaks võtnud Goebbelsi argumendid? Tõsistest asjadest möödarääkimine ja vale tekitavad inimeste hulgas ainult segadust, vihkamist ja trotsi.
Praeguses ametlikus ideoloogias, mida külvab rahva hulka ja võimendab meie „kallutamatu“ ajakirjandus, on vale ja tõde omavahel läbi põimunud George Orwelli raamatu tasemel. Pidevalt muutuv tõde, mis räägib iseendale vastu, mida ei usu ei kuulajad ega rääkijadki ise, õõnestab inimeste usaldust nii oma riigi kui ka loomupäraste moraalsete kõlbeliste väärtuste vastu. Sellist Eestit me ju ei tahtnud, kui me ennast vabaks laulsime. Ma siiski loodan, et tulevikus loomutruu TÕDE võidab loomuvastase VALE.”