Ülo Palmet: mõeldes peatsele Eesti Vabariigi sünnipäevale

Eesti rahvas saab edasi liikuda vaid sinimustvalge lipu all.

Uute Uudiste kaasautor Ülo Palmet soovitab Tartu rahu aastapäeva järel ja Vabariigi aastapäeva eel mõelda sellele, kuidas ja miks me oma riigi saime, ning sellest ka noortele veel kord rääkida.

“Nagu igal inimesel, nii on ka igal riigil ja rahval oma tähtpäevad, mis tõusevad kõrgemale igapäevaelu rutiinist – need päevad on iseseisvate rahvusriikide sünnipäevad. Eesti Vabariigil on selleks päevaks 24. veebruar.

See oli 101 aastat tagasi kui kangelasliku vabadusvõitluse keerises avaldati Pärnu linnas „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“, millega kuulutati välja sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik. Eesti Vabariik saab selle aasta 24. veebruaril 101-aastaseks.

Aastasadu võõraste ikke all ägav Eesti rahvas ei kaotanud soovi iseolemise järele. Sisemiselt jäid eestlased uhkeks rahvaks, kes ei võtnud omaks rõhujaid, vaid põlgas ja vihkas neid. Põlvest põlve lootsid eestlased, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste vägivallast tuleb aeg, mil „kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama“ ja et „kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma“.

Nüüd – peale pool sajandit kestnud valedele ja vägivallale rajatud süsteemi ja savijalgadele ülesehitatud kurjuse impeeriumi kokkuvarisemist – on vabaduse aeg Eestis pea kolmkümmend aastat taas kestnud. Kas oleme osanud aga oma kättevõidetud vabadust väärikalt hinnata ja hoida?

Teine maailmasõda ja sellele järgnenud okupatsiooni aastad tõid väikesele Eesti rahvale omariikluse hävimise ja inimestele kohutavaid kannatusi. Pea viiendikule Eesti elanikkonnast tähendas see surma ja oma kodumaast ilmajäämist.

Eesti noort rahvuslikku iseteadvust püüti valede abil murda ning võõrutada rahvast oma rahvusriigist. Sunniti kohanema absurdsusele ülesehitatud mõttelaadiga, oma tõekspidamisi varjama, isegi võõrideoloogia üle uhkust tundma ja ennast kõverpeeglist imetlema. Seistes silmitsi vägivalla ja koletu kurjusega suutis suur osa Eesti rahvast siiski ennast kokku hoida ega murdunud vägivalla all. Võõra ideoloogia ja natsiooni pealesurumine ainult tugevdas eestlaste ühtekuuluvustunnet ja isamaa-armastust.

Kuidas on aga nüüd – peale pea kolmekümmet aastat Eesti Vabariigi taasiseseisvumist – lood eestlaste ühtekuuluvustunde ja isamaa-armastusega? Ma arvan, et need inimesed, kes seisid Balti ketis laulva revolutsiooni ajal sinimustvalgete lippude all, kes lauluväljakul pisarad silmis kuulasid Alo Mattiiseni isamaalisi laule ja Heinz Valgu sütitavaid kõnesid, pole oma südames kaotanud isamaa-armastust ega Eesti rahva ühtekuuluvustunnet.

Kas oleme aga neid aateid osanud edasi anda ka oma lastele? Tänapäevane noorus ei ole käsu korras pidanud vanduma truudust võõrale rahvale ega pea oma tõekspidamisi Eesti Vabariigis varjama. Noorte tulevikunägemust on hakanud suunama Euroopa sündroom: „kõik uus on hea ja kiiduväärne, kõik vana aga laitust vääriv ning tuleb unustada“.

Sellest teesist lähtudes on hea ja kasulik kõikelubatavus, igasugused piirangud ja tabud aga taunitavad. Moodi läinud kaasaegsed progressi oreooliga pärjatud (import)ogaruse pseudoprobleemid on hakanud varjutama tegelikke probleeme ka siin Eestis. Eriti vastuvõtlikud nn „euroopalikele väärtustele“ – kus soorollid „vulavad ja virdavad“ – on meie noored, kes tihti elavad virtuaalses maailmas ega oska enam hinnata reaalseid loomulikke objektiivseid argumente.

Et kindlustada oma iseseisvust tulevikus ja mitte langeda uuesti Suure Venna mõjusfääri, otsustas Eesti rahvas ühineda Euroopa Liidu ja NATO-ga ning võttis kasutusele Euroopa ühisraha – euro. Kuna pealekasvav põlvkond tahab head elamisväärset elu nüüd ja kohe, töötasud ja elatustase on aga Eestis palju madalam kui mõnes vanas Euroopa heaoluriigis, piirid Euroopa liikmesriikidega valla –, siis siirdutakse tööle ja elama sinna, kus tehtud töö eest rohkem raha makstakse ja elatustase kõrgem on.

Rahvuslik au, väärikus ja isamaalisus on seoses liberalismi ja materialismi pealetungiga muutunud osale inimestest teisejärguliseks. Iive Eestis on juba aastaid negatiivne olnud ning etniliste eestlaste osakaal oma kodumaa rahva hulgas väheneb drastiliselt.

Maa täidetakse lastega.
Ei tea veel kelle lastega.
Kuid igatahes lastega.
Ükskõik, kus praegu ollakse –
kus tühi, sinna tullakse
ja täidetakse tühi maa,
kui oma lapsi maa ei saa. / Rein Taagepera/

Et mitte lõpetada oma lugu minoorse helireaga, olen siiski sisemiselt optimist ja loodan, et Eesti Vabariik saab üle oma kasvuraskustest ning lihtsad ja ausad Eesti inimesed on piisavalt konservatiivsed väärtustamaks rahvuslikku au ja väärikuse aadet kandvat ajaloomälu, mis meid siiani ellu jääda aidanud on ja et me valiksime end valitsema rahva usalduse ära teeninud tarku, omakasupüüdmatuid empaatiavõimelisi inimesi, kes hoolivad oma riigist ja rahvast.

On ju vana tõde, et valitsus, kes ei hooli oma rahvast ja rahvas, kes ei pea lugu oma valitsejatest, pole elujõuline. Sest kui Eesti kodanikul on oma toimiv riik, töö ja pere, ei kipu ta võõrsile ära minema, vaid tahab eestlane olla siin, oma kodumaal. Samuti loodan, et meie, eestlased, austaksime üksteist, säilitaksime üksmeele ka raskusi läbi elades ja et eestlus õilmitseks iga eestlase südames.

Et me oleksime uhked oma kauni emakeele üle, sest ilma eesti keeleta kaob eestlus kui rahvus. Ja et silmaringi avardanud ja uute kogemustega rikkamaks saanud maailmarändurid oma juured Maarjamaal uuesti üles leiaksid – sest juurteta puu võib esimene tormi-iil võõrsil ümber lükata. Siin Maarjamaal – sellel väikesel maakillul, kus on säilinud nii palju rohelust, jõgesid ja järvi –, pole ju Eesti rahval sugugi nii kohutavalt halb elada, et kodumaa tolmu oma jalgadelt tingimata ära pühkima peaks.

Ma arvan, et Eesti riik on siiski parim koht, kus eestlane saab elada ja tunda end eestlasena. Oma elatustaset oleme võrrelnud Põhjamaa riikidega, ega võrdle arengumaadega, kus elab suurem osa maailma rahvastikust. Oma rahvusriiki hoidma ja kaitsma peame ikka ise. Hüvesid kandikul kätte tooma ei tule meile keegi.”

Kommentaarid