Ülo Palmet: mõtisklusi rahvusriigist

Lugeja Ülo Palmet kirjutab sellest, kui oluline ja möödapääsmatu on järgida Eesti rahvusriigi kurssi, sest kõik teised teed viivad tupikusse.

“Käesoleval aastal sai meie väike Eesti Vabariik 100-aastaseks. Saja-aastase rahvusriigi kohale on tõusnud aga taas murepilved. Kahtluse alla on seatud nii meie iseolemine kui ka riik. Meie vabariiki on nimetatud lausa „ebainimlikuks düstoopiaks“ ja rahvuslust halvustavalt natsismiks. Oma kirjutisega tahan lugejatega jagada oma mõtteid ja nägemust meie riigi minevikust, olevikust ja tulevikust. Sest kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta.

Minu lapsepõlves oli rahvuslus ja rahvusriik au sees. Koolis räägiti isamaast ja isamaaarmastusest ning õpetati austama isamaad ja isakodu. Minu jaoks on olnud ja on rahvuslus ehk etniline identiteet väga oluline.

Ma arvan, et igal etnosel peab olema õigus oma keele- ja kultuurikeskkonna säilimisele ja arendamisele traditsioonilisel asualal ehk oma kodumaal, sest rahvusriik on minu arvates parim garant rahvuse ja sotsiaalkultuuriliste ühishuvide realiseerumisele, pidades seejuures lugu ka teiste rahvaste kultuurilisest autonoomiast. Nii nagu on Eesti riik eesti rahvale rahvuslike huvide privilegeeritud territoorium, on soomlastele Soome, venelastele Venemaa j.n.e.

Inimkonna ajalooga tutvudes peab nentima, et stabiilsed st. õitsvad riigid on minevikus alati olnud rahvusriigid. Ebastabiilsus algab siis, kui rahvusriiki hakkab sisse imbuma agressiivne multikultuur(itus). Ilma rahvusliku kultuuri omapärata pole etnosed järjepidevad. Oma rahvuslikku omapära peaksime mõistma, seda mitte häbenema, selle üle uhkust tundma ja sellele rajama oma edasise eksistentsi. Teistest kultuuridest, et mitte oma konnatiiki jääda, peaksime üle võtma selle progressiivne osa, mis ei lämmata kohalikku kultuuri, emakeelt ega iseolemist, ja mis oleks kooskõlas igavikuliste loodusseadustega.

Selleks, et meie riik ja rahvas jääks püsima ka edaspidi, peaksime riigi minevikust esile tõstma selle ajaloo osa, mis kannab rahvuse au ja väärikuse aadet koos kõige selle heaga, mis järgimist väärib, ja mitte kordama tehtud vigu, sest alati pole kõik uus kiiduväärt ega vana halb, mida tuleks tingimata hävitada. Aga me ei tohiks unustada ka kannatusi, mida Eesti rahvas oma lähiajaloo jooksul on üle elanud. Meie ise ja meie noor põlvkond peaks siiski teadma „kurjuse impeeriumist“ ilustamata tõde, sellest kõigest oma järeldused tegema ja väärikalt elus edasi minema.

Lugupidamist väärib julgus ajaloolist tõde tunnistada ja selle tõega edasi elada. Enese- ja teiste pettus ning tõe varjamine ei vääri muud kui põlgust. See oli 1940. aasta. Vaevalt 20 aastat oma rahvusriiki nautinud eestlased olid sunnitud alluma N.Liidu rahvusi hävitavale poliitikale, mil vastuhakuta lubati Eesti rahvas võõra võimu vägivalla alla ja tunnistati võõra ülemuslikkust. Vastuhakuta lasti võõras oma kotta. Oma naised, lapsed ja vara jäeti võõra meelevalda. Algasid jõhkrad massirepressioonid, mille eesmärgiks oli Eesti rahva poolsurnuks hirmutamine, rahvusliku eliidi hävitamine, Eestimaa ümberrahvastamine ja Eesti rahvusriigi fataalselt likvideerimine.

Eesti noor rahvuslik iseteadvus murti ning valede abil püüti eestlasi võõrutada oma rahvuslikust iseolemisest, sunniti kohanema kafkalikult skisofreense mõttelaadiga, oma tõde varjama, isegi vale üle uhkust tundma ning ennast kõverpeeglist imetlema. Eestlasi harjutati oma riiklust, oma ajalugu, oma Vabadussõjas langenuid kangelasi maha salgama. Stalin kandis Venemaal juba tavaks saanud massirepressioonid üle okupeeritud Balti riikidesse.

Kallis lugeja! Nüüd küsid Sa minult kindlasti, et milleks vanu asju meelde tuletada? Elu läheb ju edasi ja minevik ei tohiks varjutada ei olevikku ega tulevikku. Aga sellepärast, et meie suure naaberriigi valitsejad pole Stalini kuritegusid hukka mõistnud, oma suurriiklike ambitsioone unustanud ning püüavad varjatult ja varjamatult oma mõjuvõimu endiste liiduvabariikide üle taas kehtestada. 50 okupatsiooniaasta dogmad hõõguvad nagu tuli tuha all ja võivad fööniksina uuesti põlema süttida. 1940. aasta sündmused ei tohiks enam kunagi korduda.

Meie väikerahva iseolemine, keel ja kultuur on sattunud ohtu nii idast pealetungiva venestamise kui ka läänest pealesurutava kõikelubatavuse ehk null-tolerantsi nõude „erinevused rikastavad“ propaganda tõttu. Mitte kõik erinevused ei rikasta – osa neist on amoraalsed ja lausa hukatuslikud. Üheks „uueks Euroopa normaalsuseks“ on loomuvastase homoseksuaalsuse propageerimine. Loomuvastasus pole kunagi kedagi rikastanud. „Multi-kulti“ hävitab rahvusluse.

Kõikelubatavuse printsiibi pooldajad Euroopas on rahvusriikide rahvusliku au ja väärikuse kahtluse alla seadnud ning avanud tee kurjuse levikule. Et kurjus saaks eksisteerida ja levida vajab ta väärastunud headust. Vabadus, mida tõlgendatakse kõikelubatavusega, on kurjusele rikkalikuks pidulauaks. Peale selle, kui sallivuslaste maski taha varjunud tülgastavaks lõustaks muteerunud kurjus on väärastunud headuse pidulaual oma kõhu pilgeni täis söönud, ronib ta tõsimeelse headuse ja hoolivuse altarile, hakkab seal tantsu lööma ja oma soosijaid mõnitama.

Meie mitmeti tõlgendatavad keerulised seadused süvendavad kurjuse ja kuritegevuse vohamist lubades kohtunikel JOKK skeeme kasutades kurjategijatele põhjendamatult leebeid karistusi määrata. Kurjategijate kuritegude suurusele mittevastavad leebed karistused riivavad käesoleval ajal sügavalt kodanikuühiskonna õigus- ja õiglustunnet. Üha suurenevat raha võimu ära kasutades võivad suured sulid sõita tõllas, väikesed vargad aga kõlkuda võllas.

Minu arvates on need hälbed tingitud siiski meie rahvusriigi kasvuraskustest ja neist on võimalik välja kasvada. Eestlastel peab siiski oma põlisel kodumaal olema õigus end peremehena tunda  ja oma kainele talupojamõistusele toetudes õigeid otsuseid vastu võtta, järgides seejuures kuldset reeglit, et „vabadus on ka vastutus“.

Kui meie, eestlased, ei taha aga enam oma kodumaal peremehed olla, siis pole meil ka tulevikus õigust oma rahvuse, keele ja kultuuri hävingus kedagi süüdistada. Ja rahvast – kes siin tuulisel Maarjamaa paerannikul oma vere hinnaga on suutnud purustada orjaahelad, vabaduses õitsele puhkenud, kuid oma õite viljade seemned lasknud tuultel mööda maailma laiali kanda – võib jääda vaid kurb mälestus. Ja hiljem, kui maailmarändurid otsustavad oma juurte juurde tagasi pöörduda – võib rong juba läinud olla.

Elu karm reaalsus on mulle õpetanud, et õnn ei peitu asjades, välises hiilguses ega mammona kogumises. Et elu ei vii edasi vihkamine, vaid oluliste väärtuste hindamine ja et oma riigist ja rahvast tuleb lugu pidada. Olen kogenud, kuidas karmides ekstreemsetes oludes on võimalik piskuga ellu jääda. Olen näinud kuidas hääbuvad Siberi põlisrahvad on hakanud oma keelt ja kultuuri häbenema ning oma muresid viinapudelisse uputama. Ei tahaks, et selline saatus ka Eesti rahvast tabaks. Austagem oma rahvusriiki, vabadust ja iseolemist – sest tegelikult pole eestlastel oma kodumaal halb elada.”