Umbkeelne teenindus tähendab vilistamist praktiliselt kõigele

Kirjutan repliigi korras ühest juhtumist, kuid seda veidi laiemas kontekstis kui rahvusriigi võtmes.

Käisin Tallinna Ülikooli lähedal asuvas Comarketi kaupluses. Kuna rahvast oli palju, toodi ühte kassasse teenindama välismaist päritolu umbkeelne töötaja, välimuse järgi otsustades hindulanna.

Ütlen kohe ette ära, et ma ei hakka peedistama üldsegi mitte seda naist, vaid vastupidi, ma kiidan teda, sest ta üritas igati eesti keelt kasutada, kuigi suutis vaid teretada ja tänada. Olen kindel, et paari kuu pärast saab ta eesti keelega normaalselt hakkama. Hindud, hiinlased ja teised idapoolse Aasia rahvad on erinevalt araablastest ja aafriklastest kiired kohanejad ja keele äraõppijad.

Asi on hoopiski selles, et kauplus ei tohi teenindama panna umbkeelseid inimesi, sest tundus, et ega naine inglise keeltki väga hästi rääkinud. Minu süü oli see, et üks kaup jäi ostukorvi ja kui ma seda märgates kassa juurde tagasi läksin ja selle eest tasuda tahtsin, sattus müüja segadusse, sest ei saanud aru, milles on asi. Õnneks tasus sel hetkel just inimene, kellega koos olin poodi tulnud, ja tema maksis kinni ka minu eksimusega tasumata jäänud kauba.

Olukord lahenes igati normaalselt ja tundub, nagu ma teeksin tühjast tüli, seda enam, et olukorra tekitasin mina. Häiremoment aga on selles, et umbkeelne teenindaja ei suuda lahendada võimalikke probleeme ja süüdi on ettevõtja, kes teda palgates sellise olukorra loob. Minu lugu ongi suunatud mitte migrantide, vaid meie ettevõtjate pihta, kes toovad siia odavat tööjõudu, kuid ei taha isegi nende keeleõpet korraldada.

Comarketi kodulehel on kirjas, et see olevat 100% Eesti ettevõte. Ometigi sülitasid nad mulle tervelt kolmel korral näkku. Esimesel korral siis, kui ma eestlasena ei saanud oma kodumaal emakeelega hakkama. Teisel korral siis, kui ma Eesti kodanikuna ei saanud riigikeeles asju ajada. Ja kolmandal korral taas Eesti kodanikuna, sest Comarket tõestas, et Eesti riigis ei pea seadusi järgima. Muide, kauplus sülitas näkku ka riigile, kelle seadust, et teeninduses on riigikeele oskamine kohustuslik, ta teadlikult eiras. Mis aga puutub Eesti riiki, siis tema lasebki ennast täis tatistada, sest keelenõuded ja eesti keele kaitsmine on ikka ülimadalale lastud.

Siit koorubki välja fakt, et Eestis ei kaitse eesti keelt enam keegi. Riigi poliitikasse murrab üha enam sisse arvamus, mille järgi Eesti on paljurahvuseline, ja üha enam ka jutud multikultuursusest. Eesti keelt kaitstakse ainult sõnades ja konverentside kõnepuldist. Eesti ettevõtjad on muutunud üliülbeks, nad eiravad täiesti teadlikult ja jultunult riigi seadusi, vedades sisse umbkeelseid võõrtöölisi ja lammutades seega rahvusriiki – ja kõik seda oma kasumi nimel.

Lisaks on see ka lugupidamatus kõigi klientide vastu, kes peavad mõne arusaamatuse korral otsima ise võimalusi teenindajaga suhtlemiseks ja lahenduse leidmiseks, sest ettevõte ei taga oma ostjatele võimalust riigikeelega hakkama saada. Et kogu probleem rahvusriigi konteksist välja viia, siis kujutagem ette Ameerika Ühendriike, mis on küll migrantide ühiskond, kuid suhtluskeel on ikkagi inglise keel – mis saaks siis, kui ettevõtja paneks Manhattanil poekassasse äsja Botswanast või Nepalist saabunud umbkeelse teenindaja? Vastikusse olukorda seatakse isegi see õnnetu umbkeelne müüja, kelle vastu kliendi pahameel pöördub (sealt saab ka rassismisüüdistusi valla päästa).

Kõige olulisem probleem kogu loo juures on seaduste eiramine ettevõtete poolt. Eestis lihtsalt ei täideta seadusi, neid eiratakse ülbelt, nendega mängitakse, neid väänatakse ja neid tõlgendatakse oma suva järgi. Riik vaatab, kõrvad lontis pealt ning suunab ametnikud nende hajameelsete kallale, kes on mingi pisiasja märkamata jätnud. Kui seadusi ei täideta ja suurrikkujaid ei karistata, kaob ka lihtkodaniku usaldus võimu vastu.

Suuremastaabiline seaduste eiramine on eriti teravaks tõusnud seoses massiimmigratsiooniga – kui üks Eritrea inimene astub koduuksest välja, siis alustab ta praktiliselt kohe massilise seaduste rikkumisega, algul kodumaal, siis teekonnale jäävates riikides ja lõpuks eriti räigelt Euroopasse jõudes, kus liberaalne ühiskond ei nõua talt mingitest seadusepügalatest kinni pidamist, vaid annab talle kõikelubatavuse tunde. Omad seaduskuulekad inimesed saavad iga rikkumise korral kaela täieliku repressioonidelaine pluss veel süüdistused rassismis, kui nad satuvad ebaõiglusele tähelepanu juhtima.

Läänelik ühiskond loob inimestele üha enam piiramatuid vabadusi ja sellega seoses võimalusi seadustele ja teiste inimeste arvamusele vilistada, kusjuures erilise karmusega karistatakse neid, kelle arvates võiks miski ka püha olla.

Milleks on Eestiski vaja 101-liikmelist Riigikogu, kui nende poolt tehtavaid seadusi nagunii ei täideta? Tõsi küll, eurodirektiivid on juba Tõeline Jumalasõna, Põhiseadusest aga kõlbab võimupoliitikutele vaid see osa, mis kinnitab kõikide võrdsust, rahvusriigi osa lihtsalt “unustatakse.”