11.07.2020
Toidukuller polegi Bolti töötaja?
Neile, kes pole elanud karmil nõukogude ajal või uurinud NLKP ajalugu ei ütle nimed nagu Trotski ja Buhharin suurt midagi. Tegelikult olid nad ehk veelgi suuremad marksistid kui enamikele tuntud Lenin ja Stalin. Hämmastav on aga see, et nende kuritegelikud ideed ja õpetused elavad tänapäevalgi visalt edasi ning hullutavad endiselt masse.
Lev Davidovitš Trotski oli juudi päritolu Vene bolševistlik revolutsionäär ja marksismi teoreetik. Pseudonüümi “Trotski” võttis ta endale 1902. aastal, ajal kui ta kasutas reisimiseks leitud või varastatud passi Trotski nimele. Trotski oli hingeline marksist, kes kuulutas puhtakujulist marksistlikku sotsialismi ehk kasarmusotsialismi. Trotski nõudis, et toimitaks täpselt nõnda, nagu oli kirjas Marxi “Kommunistliku partei manifestis”.
Tulevat luua tööarmeed ning kogu tööalane tegevus militariseerida. Töö peab muutuma sunniviisiliseks, selle peamisteks hoobadeks ja stiimuliteks on käsud ja karistused. Inimesed tuleb aga jaotada klassidesse: käskijateks, keda mitte keegi ei vali (ilmselt parteiladvik) ja rõhututeks. Trotski soovis seega juskui avalikku orjust: teie hakkate tööle, mina aga juhin.
Need ideed olid väga hingelähedased Hiina KP pikaegsele juhile Mao´le. Trotski teine fundamentaalne idee oli mõte permanentsest maailmarevolutsioonist, mis saab alguse Venemaalt ja võidab hiljem kogu maailmas.
Tema usin liitlane, eriti maailmarevoutsiooni küsimustes oli Nikolai Buhharin, veendunud bolševik, Oktoobrirevolutsiooni üks juhte ja Nõukogude Liidu riigitegelane, aastail 1924–1929 ÜKP KK Poliitbüroo liige ning 1926–1929 Kominterni juht. Hiljem Buhharin küll taganes maailmarevolutsiooni ideest ja leppis „paradiisi“ ehitamisega Venemaal.
Oma ustava parteikaaslase Stalini eest ei pääsenud aga kumbki. Buhharin represseeriti. Trotski küll põgenes, aga leidis oma otsa Mehhikos, kus teda tabas nõukogude salaagendi kirkalöök pähe.
Kuid üks usin Trotski, aga ka esimees Mao õpilasi, on paraku praegune ÜRO peasekretär Antonio Guiterres. Ta astus pärast 1974 Nelgirevolutsiooni ning valitsuse kukutamist Sotsialistlikusse Parteisse, lõpetas akadeemilise karjääri ning hakkas elukutseliseks poliitikuks. Pärast 1992. aasta Portugali parlamendivalimisi sai Sotsialistlik Partei võimule ning Guiterresist 28. oktoobril 1995 Portugali peaminister. Lisaks oli ta aastatel 1999–2005 Sotsialistliku Internatsionaali president.
15. juunist 2005 kuni 31. detsembrini 2015 oli ta ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ülemkomissar ja 2017 aastast ÜRO peasekretär. Ta innustus omal ajal nii Trotskist kui ka Maost, näib ja paljudele näib, et nüüd on aeg tegudeni jõuda.
Antonio Guiterres nimelt arvab, et maailmale oleks vaja ühtset valitsust, mis suudaks kõrvale heita problemaatilised rahvuslikud huvid. Ühtse maailmavalitsuse (overarching level of multilateral governance) mõtte esitas Guterres juba 25. juunil peetud kõnes. Peasekretär kurtis, et ÜRO Julgeolekunõukogul on küll hambad, kuid sellel on kas vähe või pole üldse isu kedagi hammustada.
Maailmavalitsuse vajaduse põhjenduseks tõi Guterres COVID-19 pandeemia: “Me ei saa tagasi pöörduda endise olukorra juurde ja lihtsalt luua uuesti süsteemid, mis on põhjustanud käesoleva kriisi. Me peame ühiskonnad ja majandused uuesti üles ehitama ja seda palju jätkusuutlikumal, kaasavamal ning sooliselt võrdemal viisil.”
Oma loo teise pooles jõuan taas majandusteemadeni. Huvi pakub ehk fakt, et Nikolai Buhharin oli kunagi lõpetanud Moskva Ülikooli majandusteaduskonna ja toetas erinevalt Trotskist, kes armastas sunnitööd, NEPi ehk uut majanduspoliitikat, kus teatud määral lubati ka väikeettevõtlust ja majandusvabadusi.
Kuid tahaksin juhtida tähelepanu tänapäeva buhharinlastele, kelleks võib julgelt pidada rahakogumisplatvorme Wolt ja Bolt. Kes oleks võinud arvata, et investorid tahavad nii tugevasti panustada sellistesse tobedustesse nagu jalgratastega kast seljas toidu laiali tassimine, tööjõuks peamiselt Nigeeriast ja Bangladeshist pärit tulevased ajukirurgid ja IT-kõrgspetsialistid.
Kui vanasti jagati Nobeli preemiaid ikka suurte asjade nagu dünamiit, sisepõlemismootor või radioaktiivsed isotoobid avastamise eest, siis tänapäeval võiks selle anda, ja seda just raha kokkuajamise nutikuse eest, Woltile ja Boltile. Teenuse füüsiline pool jääb küll 19. sajandi lõpu tasemele (jalgratas pluss kast pluss kolmandate riikide üliõpilastest orjatööjõud), aga innovatiivsus on tohutu.
Kastid seljas tihedalt ringivuravaid tumedanahalisi noormehi vaadates tekib mul alati küsimus, mis jääb järgi toidust, mida sedaviisi seljas veetakse ning klopitakse? Kas ta on ikka soe ja hea väljanägemisega? Aga seda teavad ilmselt vist need, kes seda tellivad, ning neid paistab ilmselgelt jaguvat. Mina nende hulka ei kuulu, sest eelistan toitu valmistada kas ise või käia söögikohas, äärmisel juhul võin mõnikord tellida pitsa. Aga maitse asi, nagu öeldakse.
Urmas Espenberg, Riigikogu saadik
