Urmas Espenberg: uussotside põrumine ja „lumehelbekeste“ krokodillipisarad

Riigikogu liikme Urmas Espenbergi sõnul oli opositsiooni ükskõiksus eesti rahva tuleviku vastu selgelt ära märgatav.

Nii putinism kui radikaalislam vaid ootavad sobivat hetke, et kõik oma tähtsamad põhiväärtused (kreeka kultuur, rooma õigus ja kristlus) hüljanud ja lõplikult mandunud Euroopa üle võtta.

Kas pole mitte liiga palju öeldud? Sugugi mitte, sest väärtused ja pidepunktid kaotanud inimesed ei suuda kellegi eest enam seista või millegi ohtliku vastu võidelda. Nad üksnes alistuvad, nagu on romaanis „Soumission“ väga ilmekalt kirjeldanud Houellebecq. Suured „teened“ Euroopa vaimse allakäigu ees on ka kaasaegsel sotsiaaldemokraatial ja nende poolt produtseeritud lumehelbekeste põlvkonnal.

Seda enam panevad mind hämmastama sotside kõrged reitingud kõikvõimalikes küsitlustes. Ei tahaks kahtluse alla seada uuringufirmade usaldusväärsust, kuid midagi on siin kahtlemata viltu, olgu siis valimi või metoodika osas. Ei saa välistada ka Läänes aastakümneid kultiveeritud viljade ülikiiret eksporti Eestisse ja inimeste mõistmatust selle kohta, mis ja kes peidavad end sotsiaaldemokraatia „maheda“ maski taha. Alles me väljusime ühest „sotsialistlikust õudusest“ nimega Nõukogude Liit ja juba ihaleme uue keskuse järele, kes meie tegusid, mõtlemist ning riiki juhiks, sest on kindlasti targem kui eestlased ise. Genofondi rike, väga võimalik, orjapõli oli üsna pikk. Samas on Eestis piisavalt  konservatiivseid ja isamaalisi inimesi, nii et mine võta kinni milles asi, kuid punaroosakaid siiski jagub ja neil on jätkuvalt mingi mõju.

Tsiteerides Vladimir Bukovskit, on sotsialismiidee üks kolmest suurest maailma ajalugu läbivast vaalast – teised kaks on olnud tarkade kivi leidmine ja surematuse saavutamine. Tänaseks pole ükski neist unistustest täitunud.

Ideaalse ühiskonna loomine on painanud nii mõtlejaid kui ka tavainimesi juba aastatuhandeid alates Platonist lõpetades kaasaegsete neomarksistidega.

Üks asi on ilus teooria, teine aga selle realiseerimine praktikas. Tegelikkuses on kõik ideaalse või sotsialistliku ühiskonna ehitamise mudelid äpardunud. Ja see käib ühteviisi nii nõukogude mudeli kui ka lääne ehk skandinaavia heaolumudeli kohta. Nõukogude mudel kukkus lihtsalt suure pauguga kokku ja NSV Liit koos oma sotsialismileeriga lagunes koost. Lääne heaolumudel õilmitses aastaid, aga lõpuks jõudis seegi ummikusse, kuna elati üle oma võimete. Näilise õitsengu kattevarjus tuli välja, et vaesuse ja kuritegevuse tase polnud oluliselt langenud, rääkimata nende pahede väljajuurimisest. Meditsiiniabi, toit ja peavari pole enam paljudele kättesaadav ning miljonid inimesed, isegi sellessamas Euroopa Liidus, elavad aastate kaupa sotsiaalabist. Suured varanduslikud lõhed haigutavad vana jõuka ja vaesema uue idapoolse Euroopa vahel. Tööjõud liigub viimastest välja, mis halvendab olukorda veelgi ja lõhe ei kahane vaid aina kasvab. Olgugi, et kaubad liiguvad meile sisse, pole piisavalt raha, et neid tarbida. Sisseimbuv kvalifitseerimata tööjõud pole samuti lahendus, sest viib alla palgad ja tekitab tõsised sotsiaalprobleemid.

2008-2012 majandus- ja võlakriis oli niivõrd tõsine, et ületas kõik kardetud piirid. See hakkas oluliselt piirama tarbimist, kapitalistliku ühiskonna arengu peamist arengumootorit. Ja ega see kriis viimaseks jää. Massiimmigratsioon tekitas uued probleemid, mida püüti küll alguses kujutada positiivseina, ent ilmnenud kuritegevuse ja sotsiaalprobleemide taustal on kõik väga teravalt esile tulnud. Kas Euroopa peab vastu? Sotside juhtimisel kindlasti enam mitte.

1980ndate aastate lõpuks oli sotsialistlik ideoloogia saanud nii suured tagasilöögid, et oleks pidanud kõigi eelduste kohaselt minema jäädavalt ajaloo prügikasti. Sotsialistliku ideoloogia tuum –eraomandi kaotamine oli põhjalikult diskrediteeritud. Paljud vasak- ja töölisparteid olid sunnitud oma programmidest kõrvaldama laused võitlusest eraomandi vastu, aga ka sõnapaari klassivõitlus ja sotsialism.

Sotsialistlikud parteid olekski nüüd ehk vaikselt hääbunud, kuid nende võimujanused liidrid ei suutnud olukorraga leppida ja asusid seda sotsiaaldemokraatia abil päästma. Palgati kallid suhtekorraldajad, kelle ülesandeks oli võrdsustavat ideoloogiat poliitilisel turul „müüa“.

Esimesena võeti oma PR-arsenali NSV Liidu kui kõikvõimsa impeeriumi idee, vennaliku Euroopa rahvaste pere mudel, kus võrdne tähtsus nii sakslastel, eestlastel, leedukatel, kreeklastel ja poolakatel. Euroopa Liit pidi saama uue õnneliku superimpeeriumi sünonüümiks. Vana Ühisturgu käsitleti kapitalistide vandenõuna ja selle pidi asendama uus võimas kogu kontinenti ühendav unioon.

Teine uussotsialistide alustala oli Herbert Marcuse ning frankfurdi koolkonna poolt propageeritud seksuaalmarksim või kultuurimarksism, mis ei rünnanud enam kapitali, vaid pöördus pehmete väärtuste manu. Marcuse sõnul pidid geidest, lesbidest ja radikaalfeministidest saama uue sotsiaalse revolutsiooni avangard. Need olid kapitali poolt põlatud kihid, kellele teatud hetkel lisandus veel Euroopasse valgunud immigrantide mass ja muud vähemused. Pahadeks kuulutati hoopis valged traditsioonilised heteroseksuaalid. Löögirusikaks, mis vana maailma purustab ja uueks loob, pidid saama üliõpilased, loominguline intelligents ning viimaste poolt üle võetud ühiskond koos konstrueeritud meediapildiga.

Mõistagi „hoolivad“ sotsialistide juhid oma avangardist samapalju kui V.I. Lenin vene proletariaadist, ent ometi sobis see narratiiv hästi, kuna sillutas nende teed liikumisel võimule. Miljonitele läks „vähemuste raske elu ja nende olelusvõitlus hinge“  ning nad andsid oma hääle sotsialistidele. Jutt rõhutud homoseksuaalidest ja nälgivatest paadipõgenikest ei saa ju kedagi külmaks jätta. „Demokraatlik“ ja õilis alternatiiv on andnud suure hulga kaasajooksikuid, kes ei mõtle paraku peaga, vaid südamega, mis inimese puhul täiesti arusaadav. Uutest kilbile tõstetud kihtidelt saadi ka otseselt hääli juurde. Kes siis oma isandaid ei kummardaks?

Kuid siiski ei kestnud taoline vasakjõudude kummardamine Euroopas igavesti. Paarikümne aastaga suutsid sotsiaaldemokraadid oma uute väärunelmatega taas kokku keeta sellise absurdsuse, et vastureaktsioon pidi varem või hiljem saabuma. Paljudes Euroopa riikides, ka Eestis, on valimistel edu saatnud hoopis konservatiivseid ning rahvuslikke jõude, kes nüüd viimaks võimu juurde pääsenud. Aga nagu ilmekalt näeme, on see „endisele eliidile“ väga valulik. Tollesama demokraatia ning sõnavabaduse kohta aga räägitakse isegi Riigikogu saalis vasakliberaalide poolt lausa idiootseid jutte.

Sotsiaaldemokraatide loodud uued narratiivid ja puujumalad nagu naisradikaalid, homod, immigrandid on ellu kutsutud ning ähvardavad nüüd nahka panna kogu ühiskonna koos selle aastatuhandeid kehtinud väärtuste süsteemiga. Neid toetab usinalt nn lumehelbekeste põlvkond, kes on harjunud ainult saama ja nõudma, mitte aga vastutama. Lisaks on ka sotsiaaldemokraadid ise hakanud ära tabama seda, et kui ühiskonnas pole majanduskasvu, pole varsti enam midagi ümber jagada.

Igal juhul on sotsidel käes rasked ajad, sest nende jutt pole enam usutav. Narratiiv jookseb rappa ähvardades ühiskonna püsimist ning julgeolekut. Võimukese ja mõju liigub aga arenenud ühiskondades aina enam rahvuslaste ja konservatiivide poole. Seda isegi USA-s, kes pole kunagi teab mis rahvusriik olnud.

Kommentaarid