Urmas Espenberg: viha rahvuskonservatiivide vastu sunnib peavoolu kasutama räpaseid trikke

Urmas Espenberg

Pärast paradigmamuutust poliitikas parem-vasak skaalalt väärtuspõhisele skaalale on peavool kandnud kibedaid kaotusi. Meenutagem Brexitit, Trumpi võitu ja väärtuskonservatiivsete erakondade olulist populaarsuse kasvu valijate seas nii Euroopas kui ka Eestis.

Nii globaalsete transnatsionaalsete korporatsioonide toapoisid, soroslased, kõikvõimalikke ilgusi tolereerivad neoliberaalid kui ka läbi homoagenda ja sooneutraalsuse ühiskonda lammutavad ning seeläbi igavest õnne jutlustavad uuspunased selles mõttes väga üksteisest ei erine. Viimased on hakanud isegi uskuma, et on olemas „head kapitalistid“, kes jagavad oma rikkust vaeste ja pagulastega ning lasevad homodel ning feminatsidel omasoodu toimetada.

Peavoolupoliitika ja seda tagantkiitev peavoolumeedia, kes ennast järjekindlalt objektiivseks „tõe eest seisjaks“ tituleerib, on omavahel tihedasti põimunud. Üks annab suuna ja teine viib seda vankumatult ellu, ja seda nii Eestis kui ka teistes Euroopa riikides.

Võtted väärtuskonservatiivide ja rahvuslaste materdamisel on ju teada ja pikalt praktiseeritud. Siltide kleepimisele ja libasüüdistusetele rassimis, ebatolerantsuses seksuaalvähemuste suhtes või siis suhetes Putiniga, on lisandunud ka otsene valetamine. Nii nimetas Ahto Lobjakas 25. märtsi raadiosaates „Olukorrast riigis“ rahvuskonservatiive avalikult rassistlikuks, rahvustevahelist vaenu külvavaks, parketikõlbamatuks ja euroopalikke väärtusi eiravaks seltskonnaks, kelle ridades ei ole ühtegi salongikõlbulikku intellektuaali, jne.

Henn Põlluaas sai aga külge lausa natsisimisüüdistuse, kuna olevat Lobjaka väitel kunagi mingis postituses Hitlerit ülistanud. Kuna Põlluaas seda teinud ei ole, siis on tegu otsese valetamisega, nii et silmgi ei pilgu, ja seda maksumaksja raha eest ülalpeetavas rahvusringhäälingu raadiojaama eetris. Samas kui vasakliberaalne võimuseltskond üritab teisitimõtlejate mahasurumise eesmärgil vihakõnet kriminaliseerida, ründab just sellesama ideoloogia esindaja Lobjakas räiges vihavormis üht parlamendierakonda ja selle liiget – vähemagi kahtluseta on tegu rünnakuga kogu demokraatia vastu!

Teiseks levinud võtteks kujunenud mahavaikimine. Nii on rahvuskonservatism ja EKRE saanud ulatusliku boikoti Lauri Hussari poolt juhitud Postimehelt, samas kui isegi sotsiaaldemokraate toetavad EPL ja Delfi, mis siis et väga selektiivselt, aga ikkagi meist aeg-ajalt kirjutavad. ERR ei kipu samuti rahvusmeelsetele eetrit andma ja kui, siis äärmiselt kallutatud vormis. Kokkuvõttes peab tõdema, et Eesti stabiilselt kolmanda ja suure toetajaskonnaga erakonnast kirjutatakse häbematult vähe, meie inimesi eiratakse sageli ja nende artikleid ei võeta avaldamisele.

Lisanduvad aina uued/uuesti leitud vanad võtted ja teemad, millega uusparempoolseid üritatakse demoniseerida. Ameerikas on levinud trikiks peavoolu poolt vihatud poliitikute kunagiste armusuhete ülessoojendamine, nagu praegu Trumpi puhul tehakse. Hoopis uuema asjana on viimasel ajal esile kerkinud sotsiaalmeedia ja eriti Facebooki materdamine. Sellekohaseid halvustavaid artikleid tuleb nüüd nagu seeni peale vihma. Materdajad unustavad paraku, et ajalooratast ei ole võimalik tagasi pöörata ning miljonite poolt armastatud Facebooki ei saa enam kinni panna. Vastasel korral hakkaks inimesed lihtsalt mässama.

Kõik see on sundinud rahvus- ja väärtuskonservatiive üle kogu ilma, kusjuures ka Eesti pole siin erand, kasutama oma pooldjate ja valijateni jõudmisel alternatiivseid meediakanaleid, mis levivad Facebooki toel. Ning pole siis vaja ka imestada, miks vihkab peavoolumeedia alternatiiv- ja sotsiaalmeediat niiväga. Sest viimased on talle tõsised konkurendid ja seda nii lugejate arvu kui ka tõemonopoli osas.

Kommentaarid