Urmas Reitelmann: sissetungijad Euroopas ehk „olukord on suurepärane, kuid mitte lootusetu“

Urmas Reitelmann

Poliitikud üritavad kuulajaile murelikul ilmel, pea viltu ja häälevärinal selgeks teha maailma asjade keerukust ning lihtsate lahenduste puudumist elus ning eriti ühiskonnas. Oraatoritele on see üksiti viis eksponeerida end, kui mitmetahulises maailmas orienteeruvate ja allhoovusi mõistvate ning muuta suutvate väljavalitutena, kelle suunas tuleks kui mitte alandlikult kummardada, siis vähemasti lugupidavalt alt üles vaadata. Kõigile, kes väidavad, et eksisteerivad ka lihtsad lahendused ja järgimisväärsed õppetunnid tsivilisatsiooni ajaloost, lüüakse otsa ette tempel kirjaga „populist“.

Vähesegi elukogemusega inimene võis ette ennustada Itaalia uue valitsuse mugavussissetungijaid peletavate meetmete tõhususes. Aasta tagasi ulatus oktoobrikuuks Itaaliasse imbunud sissetungijate arv 110 000-ni, tänavu on saldo 21 000 ja ei näita suurenemise märke, samas ei seila Liibüa rannikul enam ainsatki inimkaubitsejatega koostööd tegevate nn abiorganisatsioonide laeva. Kui suvel lubas siseminister Salvini, et sissetungijad näevad Itaaliat tulevikus ainult postkaartidelt, siis nüüd on see reaalsus.

Samasugune reaalsus on Lega ja M5S valitsuse sammudest tingitud meeolud. Alates maikuust on valitsuse populaarsus tõusnud 33%-ni, rahvuslikult meelestatud valitsuse immigratsioonipoliitikat toetab koguni 80% rahvast. „Molto bene!“ nagu öeldakse nii Venezias kui Napolis ja ei midagi keerulist. Hispaania uus sotsialistlik feministide valitsus, kes samuti tegi lihtsa lahenduse, ulatas inimsmugeldajatele abikäe ja on tänaseks riiki lasknud juba 45 000 uut musta. Sedagi nägid isegi vähese elukogemuse ja esmase üldistusvõimega inimesed ette. Hämmingus hispaanlane aga küsib: “Que pasa?“.

Viimastel kuudel korduvalt fotodel mustade kurjategijatega poseerinud Prantsusmaa president Macron rääkis suvel ühes teleusutluses Euroopat tabavast ennenägematust rahvarändest Aafrikast, viidates Stephen Smithi raamatule, milles autor ennustab, kuidas arenguabi turvil paisuv Aafrika rahvaarv kasvab plahvatuslikult ning selle tulemusel tõuseb Euroopas elavate neegrite arv järgmise 30 aasta jooksul praeguselt 9-lt miljonilt 150-200 –le miljonile. Macroni sõnul ei ole Euroopa saar ja meie saatus on seotud Aafrikaga. Smith ennustab erinevaid tulevikustsenaariume, milledest kõige optimistlikum ajalehe Le Figaro arvates on „Euafrica“, mis aktsepteerib täielikult rahvasterännet ja rasside segunemist.

Rahvaste rännet on viimastel aastatel jõuliselt tagant õhutanud ootuspäraselt ka globaliseerumise eestkõnelejad ning odava tööjõu järele igatsevad rahvusvahelised suurkorporatsioonid. Igal aastal Davoses kogunevad maailma „liidrid“ on detsembris Marokos allkirjastatava ÜRO „GLOBAL COMPACT FOR SAFE, ORDERLY AND REGULAR MIGRATION“ lepingu poole liikunud salamisi juba 2011. aastast alates.

2013. aastal kaasati protsessi Euroopa komisjon ning jõuti dokumendini kurjakuulutava pealkirjaga „The Business Case of Migration“, millest osad põhimõtted on sõna-sõnalt ja justkui imeväel jõudnud ka ÜRO dokumenti, sisaldades humanistliku ilukõne kõrval põhimõtet, et immigratsiooni ei peaks käsitlema mitte üksikisiku ja riigi, vaid üksikisiku ja tööandja vahelisena, riigi ja erasektori koostöös loodava „tere-tulemast-kultuuri“ vajalikkust. Mõistagi ei jäänud selles kajastamata oht, mida kujutavat endast poliitilised liikumised ja erakonnad, kes taotlevad immigratsiooni piiramist ja pärsivad sellega majandust. Sõnapaar „regular migration“ viitab justnagu vääramatule ja pöördumatule protsessile, mida Sven „Brüsseli majaneeger“ Mikser kiitis Riigikogu väliskomisjonis taevani, kuid millele millegipärast on keeldunud oma allkirja andmast juba USA, Austraalia, Ungari, Poola ja Austria.

Globaalse, turvalise, regulaarse ja korraldatud rahvasterände ametliku ja kauaoodatud allkirjastamiseni, kuhu ei pea kuulu järgi paljuks kohale sõita Eesti president, on loetud päevad, millede jooksu tegeleb EL senikaua Brexitiks valmistuva Suurbritannia kollektiivse represseerimisega, näägeldes seda mõru pilli seedides samal ajal oma naabritega.

Itaalia uue valitsuse vaenamisele pühendunud president Macron ja Prantsusmaa uus siseminister Christophe Castaner on olnud sunnitud oma gallia kisakoori veidi vaigistama pärast häbiväärset vahelejäämist Alpides, kus turvakaamerad salvestasid Itaalia piiri ületanud prantsuse sandarmite auto, millest pakiti välja Prantsusmaal kinni nabitud illegaalid, „unustades“ sealjuures teavitada Itaalia võime.

Lisades siia Euroopa Komisjoni pretsedenditu sammu Itaalia riigieelarve tagasilükkamisel ning Prantsusmaa värske ähvarduse sulgeda „hard Brexiti“ teostumisel Calais sadam liikluseks Suurbritanniaga, võime tõdeda, et rahvuslikke huve eelistavate Visegradi riikide vaenamise foonil ei ole Euroopa kaugeltki üksmeelne nagu peavoolumeedia ja ERR-i poliitagitaatorid seda pilti maalida üritavad. Jutud Euroopa idenditeedist on osutunud illusiooniks, endiselt elavad kõrvuti katalaanid, flaamid, eestlased, ungarlased ja poolakad, kel kõigil omad huvid ning eesmärgid, rääkimata suurtest rahvustest nagu prantslased ja itaallased.

Tagasi tulles veel Duke’i ülikooli professor Stephen Smithi kirjeldatud tulevikustsenaariumide juurde, näeb Smith ühe alternatiivina „Euroopa kindluse“ realiseerumist. Globalistid ja kõikvõimalikke vikerkaarevärve esindavad vasakpoolsed peavad seda võimalust häbiväärseks ja teostamatuks, kuid Smithi hinnangul on sellel tugevad eeldused ja võimalused olla edukad ehk nagu irvitati vene okupatsiooni ajal: „Olukord on suurepärane, kuid mitte lootusetu“. Lihtne, seltsimehed!

UU

 

LOE LISAKS

Hoiatus: aafriklaste hiigelränne Euroopasse hävitab heaoluühiskonna igaveseks

Keeldujate hulk kasvab: Austria ei allkirjasta ÜRO ülemaailmset migratsioonilepet

Arutelu Marrakechis leppe üle: Jüri Ratase valitsust ei huvita see, millele alla kirjutatakse

Marrakechi migratsioonilepe: hukatuslik Trooja hobune Eesti ja kogu Euroopa jaoks

Välisminister Sven Mikser nimetas Marrakechi lepet mittesiduvaks – EKRE võtab seda võimule tulles arvesse

 

Kommentaarid