19.12.2018
Urmas Reitelmann oli seekord nii saatejuht kui ka -teema.
Välisminister Sven Mikseri korraldusel kirjutab suursaadik ÜRO juures Sven Jürgenson täna alla ÜRO rändeleppele, mille teksti Jüri Ratase valitsus üritas iga hinna eest esmalt varjata, seejärel aga tõlkes pehmendada ning vaat et ristil vandudes kinnitas, et mingeid kohustusi sellega Eestile ei kaasne. Kohustustevaba leping on riikidevahelistes suhetes üpris tavatu, eriti juhul, kui lepingu tekstis sisaldub väljend „kohustub“ enam kui kaheksakümnel korral (ühel hetkel läks loendamine sassi).
Euroopa Liidu seadustes on praegu teadaolevalt seitse punkti, mis uue rändekava liitumisel muutmisele lähevad. Sotsialistist välisminister Sven Mikser ega valitsus ei ole neist avalikult veel silpigi poetanud, kuid nagu väidab komissar Dimitris Avramopoulos tuleb muudatustes kokkulepe saavutada juba veebruari lõpuks, et valimiste tulekuks nendega ühele poole jõuda.
Euroopa komisjon kiirustab tagant, Eestis valitseb vaikus, justnagu ei puudutaks see kõike meid ligilähedaseltki. Väidetavasti on seitsmest punktist viie puhul saavutatud üksmeel, kuid kahe juures käivad läbirääkimised ning üks neist on Dublini leping ehk siis sissetungijate vastuvõtu kohalt ülioluline ja kõiki EL-i liikmeid otseselt puudutav reeglistik.
Komissar Avramopoulos ütles väljaandele Die Welt, et EL peab üles ehitama üle-euroopalise nn pagulassüsteemi, eesmärgiga jagada rahvasterändega seonduv koorem Euroopa sees solidaarselt. Kui see mõistukõne eesti keelde tõlkida, tekib põhjendatud kahtlus Euroopasse valguvate sissetungijate jagamiskvootide kehtestamises kõikide immigratsiooni inimõiguseks kuulutanud riikide vahel. Avramopoulos poetas lisaks veel ühe tähendusrikka lause öeldes, et juhul kui Euroopas ei jõuta üksmeelele, petame ja alandame sellega oma koostööpartnereid Aafrikas.
Jutt käib niisiis miljonitest, globalistide Euafrica projektist, mille tuline pooldaja on ka Prantsusmaa president Macron ning mille üle on juba aastaid arutlenud demograafid ja majandusteadlased, kuid millest Eestis justnagu keegi kuulnud pole.
Rahvaste rändest on tehtud hulganisti mitmesuguseid uuringuid. Ühes neist on prof. Stephen Smith ennustanud, et maailma riikide arenguabi Aafrika riikidele kasvatab sealset sündimust niivõrd, et Euroopas elavate neegrite arv kasvab järgmise 30 aastaga 150-200 miljonini ning massiimmigratsioon loob multikultuurse ja segarassilise Euroopa. On iseasi, kuivõrd elujõuliseks taoline populatsioon osutub, sest Kolmandast Maailmast pärit inimestega kaasnevad otsekohe Kolmanda Maailma probleemid. Karm statistika ütleb, et Vahemere ületanud inimestest kannab mõnd ohtlikku nakkushaigust (ajukelme põletikku, tuberkuloosi, süüfilist, AIDS-i vms) iga neljas. Alates 2014. aastast Europasse jõudnud ligi 1 800 000-st immigrandist on nakkushaigeid seega ligi 450 000.
On selge, et saabuva aasta jaanuaris ei kogune immigrantide hordid Eesti piiridele sissepääsu nõudma, kuid ÜRO rändepaktiga ühinedes muudame oma riigi saatust vääramatult. Leping näeb ette 137 konkreetset meedet, mida iga riik peab hakkama tulevikus ellu viima. Ehkki rändelepingu võrdlemine baaside lepinguga ajab maavillased kultuurimarksistid raevu, on ajaloost teada, et sõjad ning okupatsioonid on alati mööduvad nähtused, rahvaste ränded aga pöördumatute, sageli fataalsete mõjudega.
Eesti ühineb täna lepinguga, mis ei pruugi, aga võib totaalselt muuta meie 10 000 aastast ajalugu Läänemere ääres.
Ja pange tähele – Eesti ühineb lepinguga, ilma et selle oleks selgelt ja ühemõtteliselt heaks kiitnud valitsus ja parlament, rahvast rääkimata. Kas pole mitte maailma kavalaim moodus vastutusest pääsemiseks?
Urmas Reitelmann,
Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsiooni esimees