19.02.2018
EKRE valimisnänn
Viimastel päevadel on liikvele läinud jutt, et kuskil käivat koos üks seltskond inimesi, kellelt oodatakse uue erakonna teket.
Maha on hõigatud Margus Tsahkna nimi, kes IRL-i juhtfiguuri rollis põrumise järel vist küll üheski praegustes poliitilistes jõududes pettunus erilist optimismi ei tekita. Isamaalisusest taganenud IRL ei suuda lihtsalt enam toota häid poliitikuid ei oma erakonna jaoks ega ka sellest lahkulöönute kaudu uue partei tarvis – neil pole enam midagi uut ja põhjapanevat öelda.
Huvitav on ka keskerakondlase Lauri Laatsi sõnum: uus erakond on teretulnud, sest aitab äärmuslasi vaos hoida. Tahaks väga loota, et ta peab silmas äärmuslusse kalduvaid sotse, kuid reaalsustunne ütleb, et vasakpoliitik ütleb seda ikka paremäärmuslasteks tembeldatud EKRE kohta.
Kohe tuleb meelde Mart Helme hoiatus, et enne järgmise aasta Riigikogu valimisi on oodata uue erakonna esilekerkimist, kes peaks üritama EKRE-lt võimalikult palju hääli ära võtta. Vahepeal tundus, et süvariik saab selle ürituse mõttetusest aru ja suunab jõupingutused hoopiski Kaja Kallase ülesupitamisele ning Reformierakonna võimule tagasitoomisele. Aga üks ei välista teist, miks mitte ka uue erakonnaga proovida!
Siit aga tekib üks põnev küsimus: millist ideoloogiat peaks uus erakond kandma, et EKRE-le ära teha? Siinkohal peab tunnistama, et sellist ideoloogiat polegi, kui just rahvuskonservatiivide põhimõtetele copy-paste ei tehta, kuid sellise sõnumiga välja tulev erakond ei sobiks enam kuidagi süvariigi ja globalistide mustrisse.
EKRE on edasi kandnud ja muutumatult elus hoidnud konservatiivseid väärtusi ja selle eest pälvinud vähemalt viiendiku või veerandi eestlaste toetuse. Kas uus rahvuskonservatiivide hääli püüdma asuv erakond on valmis deklareerima, et meie pagulaskvoot on null; et me oleme vastu geiagendale ja kooseluseadusele; et me ei toeta föderatiivset Euroopat, vaid Visegradi nelikut ja nende liitlasi; et me tahame lõpetada kohtu, kapo ja prokuratuuri omavoli: et me ei vaja raiskavat ja raha neelavat Rail Balticut, ja nii edasi?
Just selliseid põhimõtteid kannab EKRE, ta on need ka igas olukorras välja öelnud, endale kindlaks jäänud ning selle eest inimeste austuse pälvinud. Nii ei mõtle ega ütle mitte ükski teine parlamendierakondadest. IRL on juba ammu minetanud igasuguse isamaalisuse ega naase ilmselt enam kunagi selle juurde.
Seega siis jäävad eelpool nimetatud põhimõtted ilmselt EKRE ainumonopoliks selle sõna positiivses mõttes, sest süvariigi kokku klopsitud alternatiiverakond ei saa lihtsalt EKRE loosungitega välja tulla. See oleks vastu sellele orjalikult Brüsseli-meelsele suunale, mida kannavad kõik ülejäänud parlamendierakonnad. Siinkohal Petsebuli Petsebuli abiga välja ajada pole lihtsalt võimalik.
Sirge seljaga EKRE-l on oma koht Eesti poliitikamaastikul olemas ja seda positsiooni ei kõiguta keegi, eriti mitte süvariigi libarahvuslik ja libakonservatiivne käkerdis. Osa hääli saab EKRE-lt nendelt varastatud ideesid vasakliberaalidele vastuvõetavamaks kohendades kahtlemata ära tõmmata, kuid see poleks väga suur võit.
Seega võib eeldada, et valimiste eel asutakse EKRE-t hoopiski maruliselt tõrvama, kandideerijate kapid puistatakse luukeresid otsides viimase kui tolmukübemeni läbi, iga nende idee naeruvääristatakse hüsteerilise naeruni ehk siis poliitmänge mängitakse räpasuse kõrgtasemel, kuid vaevalt suudab see rahvuskonservatiivse mõttelaadi edukäiku nurjata.