Vahur Kivistik: miks keskkonnaamet tahab seisata Linnamäe hüdroelektrijaama?

Arvamus,
©UU
Linnamäe pais.

Postimees käsitles põhjalikult RMK hallatavaid arvukaid mälestisi, mille hooldamiseks viimasel väidetavalt raha ja tahtmist ei ole. Mälestised mitte ainult ei lagune, vaid hävinevad. RMK pole ainus, Eestist võib leida sadu näiteid, kus omanikuta või rahalise toeta mälestis jääb lagunema, kirjutab Wooluvabrik OÜ juhatuse liige ja vandeadvokaat Vahur Kivistik.

Linnamäe pais kui Eesti kauneimaks ennesõjaaegseks tööstusehitiseks tunnistatud mälestis võib sattuda täiendama lagunevate mälestiste rida. Selleks piisab, kui paisu hooldav elektrijaam sunnitakse seiskama, sest ilma elektrijaamata pole ka raha, et mälestist korras hoida. Keskkonnaministrit tasub tunnustada möödunud nädala lõpul kõlanud selge seisukohavõtu eest, et ta küsib Linnamäe paisule valitsuselt erandit. Meenutame, et valitsus tegi juba möödunud aasta oktoobris protokollilise otsuse, et Linnamäel ei prevaleeri kalakaitselised huvid muinsuskaitseliste ja sotsiaal-majanduslike üle.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Keskkonnaamet (KeA) on püüdnud Wooluvabrik OÜ opereeritavat Linnamäe jaama seisma panna 2018. aasta jaanuaris ja 2019. aasta septembris, mõlemal juhul kuni tänaseni jäi jaam tööle tänu halduskohtusse pöördumisele. Juuli viimastel päevadel tehtud otsuses taunib halduskohus KeA õigusvastast tegevust jaama tegevusloa menetlemisel ja nimetab seda silmakirjalikuks.

Täna valmistab KeA ette õiguslikku pinda, et teha järgmine katse jaam seisma panna. Selleks on juba viis korda tagastatud väidetavatele puudustele viidates keskkonnamõjude hindamise aruande projekt. Keskkonnaamet on käitunud vastuoluliselt ja sõnamurdlikult Hüdroelektrijaama (HEJ) taastamist toetas 2002. aastal rahaliselt mitusada eraisikut ja firmat, kelle nimed on jäädvustatud Linnamäele paigaldatud mälestustahvlile. 2002. aastal lõpule viidud Linnamäe jaama taastamisele andis oma heakskiidu mõistagi ka Keskkonnaamet, kinnitades keskkonnamõjude hindamise ja väljastades kõik vajalikud load.

On selge, et hüdroelektrijaama ei ehitata kümneks aastaks, taolised ehitised rajatakse aastasadadeks. Keskkonnaminister arvas 2004. aasta määrusega lõhejõgede nimistusse teiste hulgas Jägala jõe Linnamäe paisjärve alla jääva ala. Samas sisaldub määruse seletuskirjas tolleaegse keskkonnaministri Villu Reiljani allkirjaga lubadus, et olemasolevaid vee-ehitisi, järelikult ka Linnamäe elektrijaama, määrus ei mõjuta. Eeltoodu ei takistanud keskkonnaametnikke kaks aastat pärast jaama taastamist kanda Linnamäe paisjärv Natura alade nimekirja, mille eesmärk oli lõheliste elupaiga taastamine. Kohalikku omavalitsust sellesse protsessi ei kaasatud.

2014. aastal, pärast vastasseisu Jõelähtme vallaga, kes kindlalt seisab paisjärve ja hüdrojaama säilitamise eest, muutis Keskkonnaamet korraks meelt ja saatis keskkonnaministrile kirja, kus tehti ettepanek paisjärve alune lõik lõhejõgede nimistust välja arvata. See tähendanuks ka jaama ja paisjärve säilimist. Millal jälle ümber mõeldi ja võeti suund jaama ja paisjärve likvideerimisele, polegi selge. Kultuuriminister tunnistas 2016. aasta lõpus Linnamäe HEJ paisu kultuurimälestiseks ja määras sellele kaitsevööndi, kuhu kuulub täna ka osa paisjärve, sealhulgas HEJ paisuga piirnev osa. Kogu õiguslikku poolt kõrvale jättes tuleb küsida, kas sotsiaalsest või majanduslikust aspektist saab lugeda mõistlikuks tegevust, kus KeA 2002. aastal annab rohelise tule miljoneid maksva hüdrojaama rajamiseks ning 2004. aastal alustab tegevusi selle mahalõhkumiseks, 2014. aastal leiab, et jaam peaks alles jääma ja siis mõtleb jälle ümber?

Eeltoodust mitteammendavast loetelust näeme, et kogu sasipuntra on paisu ümber kokku keeranud keskkonnaametnike vastuoluline tegevus, seda lahendama peaksid aga kõik teised – valitsus, vallavalitsus, muinsukaitseamet, kohalikud elanikud ja ettevõtjad.

Keskkonnamõjude hindamine ja suur pilt KeA juhtivspetsialist Maret Vildak selgitas pärast halduskohtu poolset ameti tegevust taunivat ja silmakirjalikuks nimetavat otsust 31. augustil ERR-le ja Postimehele: „Seega ei saa me olla kindlad, et Wooluvabrik OÜ kavandataval tegevusel puudub negatiivne mõju Natura võrgustiku ala terviklikkusele ja kaitse-eesmärgile. Linnamäe pais asub NATURA alal, ja tarvis on, et kalad pääseksid paisust mööda. Kuidas seda korraldada, pole aruandes kirjeldatud. Niisiis plaanibki amet keskkonnaloa andmata jätta.“

Ametniku poolt pressile esitatud kommentaar on paraku eksitav, aruandes ei saagi olla kirjeldatud kalade möödapääsu paisust või muud kõiki huvisid ühevõrra järgivat lahendust, sest sellist võimatut ülesannet poleks saanud isegi püstitada. Keskkonnamõjude hindamise (KMH) programmis, mis annab hindamisprotsessile raamid, on välja toodud kaks keskkonnaameti enda poolt kinnitatud alternatiivi, milleks esiteks on paisu ja jaama säilitamine ja teiseks, paisu avamine.

Hindamise lähtepunktiks oligi selgelt teadvustatud olukord, et valik tuleb teha ühelt poolt kalakaitseliste ja teisalt muinsuskaitseliste ning sotsiaalmajanduslike huvide vahel. Nüüd üllatuda, et kalad ei pääsegi läbi ja jätame seetõttu aruande kinnitamata, kuulub jälle kohtu poolt taunitud silmakirjalikkuse valdkonda. KeA püüab täna loa andmist siduda KMH-ga, mida tal on voli kinnitada või jätta kinnitamata. KMH ei ole raketiteadus, vaid vajaliku teabe kogumine otsustamiseks programmi raames kahe KeA enda poolt kinnitatud alternatiivi vahel, kas jaam ja paisjärv jäävad või kaovad.

Selleks vajalikuks teabeks on seaduse tähenduses tähtsust omavad asjaolud, väärtused ja huvid. Juba 2014. aastal eelmainitud kirjas kinnitas KeA keskkonnaministeeriumile, et kogu teave, mida on vaja otsuse vastuvõtmiseks, on kogutud. Juba siis oli selge, et valikuks on paisu allesjäämine või lõhkumine.

Esimesele juhul kalad läbi ei pääse, aga säilib väärtuslik pais ja järv. Kuhu see teave ja teadmine tänaseks on jäänud? Asjaolu, et juhul, kui jaam ja paisjärv alles jäävad, ei pääse kalad üles, oli üheselt teada juba 2014. aastal. Sõltumatu juhtekspert, kes hindamist läbi viib, on andnud seisukoha, et paisu allesjäämist pooldavad muinsuskaitselised ja sotsiaalmajanduslikud argumendid on kaalukamad, kui selle lõhkumist toetavad kalakaitselised kaalutlused ning teeb ettepaneku järv ja elektrijaam säilitada. Täpselt samale seisukohale jõudis pärast kaalumist valitsus.

Millegipärast ignoreerib KeA valitsuse seisukohta, kuigi just valitsusel on seadusest tulenevalt pädevus võtta seisukoht ametkondade üleses konfliktiolukorras. Minister võib samal päeval kindlas kõneviisi korrata, et jaam ja järv jäävad alles, aga ministrile alluv ametkond väidab õhtul vastupidist. KeA on toonud mõjude hindamise menetlusse teemana sisse ka hüvitusmeetmed, mida programmis kui raamdokumendis pole käsitletud. Wooluvabrik OÜ on tellinud Allar Jõksilt ekspertiisi, mille kohaselt hüvitusmeetmed kohanduvad vaid uue projekti puhul, jaam töötas aga enne kui jõelõik määrati Natura alasse. Järelikult pole tegu uue projektiga ei õiguslikult ega tavatähenduses ning hüvitusmeetmeteks alust pole. Ettepanekut, et otsustame esmalt ära alternatiivide vahel ja jätkame siis õiguslikku diskussiooni, kas tegu on uue või vana projektiga ning kas hüvitusmeetmeid nõuda on õiguspärane, ei ole KeA aktsepteerinud.

Sisuliselt püüab ametkond sõltumatule eksperdile, kes hindamist läbi viib, ette kirjutada, mida ja kuidas ekspert peab arvama. Miks on vaja Linnamäe jaama otsekohe seisata?

On siililegi selge, et jaama seiskamine ei leevenda kuidagi kalade olukorda, sest paisust ei pääse kalad ikkagi läbi. Kalade olukorra lahendaks ainult paisu lõhkumine ja paisjärve likvideerimine, pärast mida võib-olla tekiks kaladele soodne kudeala.

Kasutan siin keelendit „võib-olla“, sest Valgejõel pole pärast paisu purunemist avanenud kalateed erinevalt kalateadlaste prognoositust kolme aasta jooksul lõhelisi kudema toonud. Kuna paisu lammutamist ega paisjärve likvideerimist ei luba ei Muinsuskaitseamet ega vald, on elektrijaama seiskamine üksinda täiesti ainetu ülemäärase jõu demonstratsioon. Kalade ülespääsu ei takista mitte töötav elektrijaam, vaid mälestisena kaitse all olev pais. Isegi kui korraks oletada, et pais tõesti avatakse, mille tänaseks keskkonnaminister välistab, oleks heaperemehelik elektrijaama käitada kuni viimase päevani enne lammutustööde algust.

Teades ministri ja valitsuse seisukohta, et jaam ja järv jäävad, tekib küsimus ametnike vastutöötamisest oma ministrile. Huvitav küll, miks võtab valitsus üldse seisukoha ametkondade üleses konfliktis, kui see seisukoht ametnikele midagi ei loe?

Arvestades, et jaama seiskamine ei aita kalu üles, on KeA vastavad aktsioonid suunatud eelkõige oma oponendi Wooluvabrik OÜ majanduslikule kurnamisele, et mitte öelda hävitamisele. Ja kui vastasel enam vaidlemiseks raha ei ole, jaam seisab ja mälestis laguneb, on ametnikel ühel päeval hea öelda, et näete, laguneb, tõmbame parem maha… ja veel, kui ametil tõesti õnnestub jaam seisma panna, muutub jutt, et jaama käivitamisel oleks tegu uue projektiga, tõsiseltvõetavamaks. Ilmselgelt ei ole aga selline tegevus kuidagi kooskõlas halduse hea tavaga, mida maksumaksjal on õigust oodata riigiasutuselt. Kas ametkond, kes on aastaid avalikult seisnud paisu lõhkumise eest, saab üldse olla KMH menetluses erapooletu? Ei saa.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused