10.04.2021
Ajalooline foto: Briti peaminister Edward Heath kirjutab alla ühinemislepingule Euroopa Majandusühendusega. Tänaseks on britid selle järglase Euroopa Liidu hüljanud.
„Kujutage palun ette, et teil on ettevõte A, pisikene firma, võrdlemisi hiljuti loodud ja selles on koos juhatusega kümme töötajat. Kolm juhatuse liiget ja seitse töölist.
Te olite seni hakkama saanud. Alguses oli raske ja palgad olid kehvad, töötajad polnud rahul, aga nad jäid teiega, sest olite neile lubanud, et asi muutub vaid paremuse poole.
Ja läkski. Tasapisi. Palgad hakkasid kasvama, töötajad said järjest rohkem endale lubada ja tundus, et ettevõte oli täiesti õigel kursil.
Siis aga võtab teie juhatusega ühendust korporatsioon B esindaja, kes oma sõnul näeb teis potentsiaali ja soovib teiega koostööd alustada.
Kui vestlused on peetud, kogute te oma töötajad kokku ja esitlete neile korporatsioon B lubadusi, milleks on erinevad toetused ja kõrgemad palgad. Korporatsioon B lubas ehitada teie firmale kasvamiseks uued hooned ja viia see viie aasta jooksul Eesti edukamate ettevõtete sekka.
Loomulikult on töötajad nõus. Paljud neist olid enne teie heaks tööle hakkamist lausa nälginud ja ka isegi esimeste töötamisaastate jooksul puudust kannatanud. Nad tunnevad, et on parema elu ära teeninud ja on nõus kiireima teega, mis seda pakub.
See otsus võetakse praktiliselt ühehäälselt vastu ja teie firma on selle suurkorporatsiooniga osaliselt liidetud.
Esimesed aastad on võrratud. Korporatsioon B ehitab teile terve linnaku, külvab teid rahaga üle, investeerib teisse ja teeb soodsatel tingimustel laenu.
Ühel hetkel aga kirtsutab korporatsioon B esindaja nina ja teeb avalduse, et teie toolid on liiga kõverad. Korporatsioonis peavad kõik olema solidaarsed ja teatud kõverusega toolijalad keelatakse ära. Vastupanu tähendaks sanktsioone.
See on väike hind, mida maksta selle rahavoo eest ja te aktsepteerite seda.
Järgmisel kohtumisel kirtsutab ta jälle nina ja märgib, et teie ettevõttes pole piisavalt vähemusi esindatud. Teile jäetakse valik, kas palgata (eelistatult juhtivatele positsioonidele) tööle vähemusi esindavaid inimesi või leppida sanktsioonidega. Te olete alati nõus olnud võtma tööle kõige pädevama või lootustandvama inimese, sõltumata tema värvist või seksuaalsetest eelistustest, aga mittepädeva inimese tähtsale kohale palkamine on ettevõttele suure riskiga.
Te keeldute ja osa teie töödest jaotatakse ümber teiste ettevõtete vahel, kelle korporatsioon B on samuti endaga liitnud. See tähendab automaatselt vähem toetusi.
Tööliste seas kasvab nurin. On neid, kes kiruvad juhatust ja ka neid, kes kiidavad teie otsuse heaks. Varem nii ühtne sõpruskond tööl on lõhestumas ja korporatsioonile on see vaid kasulik.
Selle aja peale on ettevõte juba korralikult kasvanud ja töötajaid on ligi pooltuhat.
Korporatsioon B esindaja saadab teile ühel päeval e-kirja, ta ei tule enam isegi kohale. Kirjas ütleb ta, et aastaga peab olema 15% protsenti töötajatest värvilised. Mustad või pruunid või kollased, vahet pole. Pädevust ja haridust ei pea neil ka olema, rääkimata keeleoskusest. Peaasi, et kõik valged ei oleks, sest valged ei tohi oma nahavärvi üle uhked olla ja värviliste inimõigus on teiste töövilju nautida.
Lisaks peab olema 30% juhtivatest kohtadest naistele määratud. Teie ettevõttes on mitmeid naisi juhtivatel kohtadel, lisaks olete te jällegi alati andnud võimaluse kõikidele inimestele kandideerimiseks, kuid on kohti, millele lihtsalt ei kandideeri ükski naine ja nii saavad sinna mehed tööle. Aga nende töökohad peavad nüüd saama järgmistele suvalistele naistele, kes uksest sisse astuvad ja tööd nõuavad. Sõltumata haridusest, pädevusest ja motivatsioonist.
Teil on siiber. Te marsite korporatsioon B kontorisse, lööte jalaga ukse lahti ja ütlete juhatusele, et teie ettevõte rahule jäetaks. Te olete aastaid panustanud higi, vaeva ja aeg-ajalt ka oma rahaliste vahenditega. Liiatigi pole lepingu järgi korporatsioonil B õigust teid piirata ja käskida.
Nende esindajad kuulavad teid ära, noogutavad pead ja ütlevad, et kõik on korras ja lubavad asja arutada.
Järgmisel päeval kutsuvad nad teie firma juhatuse kokku ja löövad teile lauale teile uue lepingu.
Selles lepingus on kirjas väga täpselt järgmise 30 aasta plaan. Mitu värvilist, mitu vähemuste esindajat, mitu naist ja meest tööle võtta ja mis ametikohtadele nad tööle panna.
Lisaks on klauslid, mis kohustavad suure osa ettevõtte tulust, mida saaks töötajate boonusteks või ravirahadeks kasutada, annetama teistele firmadele, mis on korporatsioon B poolt kokku ostetud. Osa rahast on määratud veel minema erinevate vähemusgruppide toetuseks.
Korporatsioon B on määranud täpselt plaani, kuidas ehitada ümber teie firma enda ideoloogia toetamiseks ja pole midagi, mida te selle vastu ette võtta saaksite.
Välja arvatud lahkuda.
Te istute kolmekesi juhatusega laua taga ja püüate leida ühist keelt. Teie ise olete rangelt kõige selle vastu ja lööte rusika lauale, öeldes, et tuleb nendest kohe lahku lüüa. Saite varem hakkama, saate ka edaspidi – turg on ka arenenud, firma tulevik on igal juhul helge.
Aga teine juhatuse liige vangutab pead ja ütleb, et temal on töölistest jumala ükskõik, tema kolib niikuinii minema, kui Hispaanias villa valmis saab. Kolmas juhatuse liige on väga vaikne ja tõsine, aga lõpuks mokaotsast suudab välja öelda, et toetab korporatsiooniga kokkujäämist. Kas neil on tema vastu mingit kompromiteerivat materjali, seda teab vaid tema südametunnistus.
Ja kuna vastavalt teie põhikirjale juhatuse enamus otsustab, siis te olete lihtsalt vaikides sunnitud vaatama, kuidas lammutatakse teie poolt üles ehitatud ettevõtet, mille algkapitali eest võitlesid teie esivanemad, valades selle eest verd, higi ja pisaraid.
See on minu tänahommikune unenägu, mis minu hinnangul väga hästi iseloomustab Euroopa Liidu ja paljude liikmesriikide vahelist suhet.
Olgu eraldi välja toodud, et ma ei ole selle vastu, kui keegi „vähemustest” või naistest juhtival positsioonil on. Ma lihtsalt olen soo- ja vähemuskvootide vastu, sest usun, et oma ametikohal peaks töötama kõige pädevam inimene, sõltumata tema soost või seksuaalsetest eelistustest.
Mis puutub Euroopa Liitu, siis see võiks olla meie riigi üks parimaid liitlasi, kui ta vaid loobuks liikmesriikide suveräänsuse lammutamisest ja erinevate absurdsete ideoloogiate peale surumisest ning jääks selleks, millena me ta vastu võtsime – majanduslikuks organisatsiooniks.“
Taavi Järv