Väikehaiglate hääbumine ja raha liikumine suurtesse — kas see pole mitte teadlik protsess?

Regionaalhaigla

Kas olete tähele pannud, kuidas peavoolumeedia võtab valitsuse ebapopulaarsed sammud kohe oma kaitse alla, olgu tegu siis Rail Balticu, piirikaubanduse või haiglate osakondade sulgemisega?

ERR vahendab Eesti Päevalehe uudist, mille kohaselt näitab 2017. aasta Valga haigla sünnitabel, et suvel oli haiglas sünnitustes 25 päeva pikkune paus, kuna siis viibisid töötajad kollektiivpuhkusel ja sünnitajad pidid lapse mujal ilmale tooma. Kollektiivpuhkus pidavat ilmestama väikehaigla olukorda, kus töötajaid napib, et pidevalt teenust osutada, teenuse vajajaid on aga liiga vähe, et personali arvu saaks suurendada.

Tartu ülikooli kliinikumi statistika näitab tõesti seda, et Valga haiglas on sündide arv kahanenud võrreldes 2013. aastaga peaaegu poole võrra 282 sünnilt 147 sünnile. Põlva haiglas oli viie aasta taguse 281 asemel 245 sünnitust. Arvud on tõepoolest selgitavad ja panevad sünnitusosakondade eksistentsi kahtluse alla, kuid siit kerkib kohe uus küsimus — kas tervishoid peab alati olema turumajanduslikult kasumlik? Kas regionaalpoliitika nimel ehk siis selleks, et ääremaad inimestest tühjaks ei jookseks, ei peaks riik mitte alles hoidma asutusi, mis küll nõuavad rahastust, kuid sisse ei too?

Jah, me kõik loeme maksumaksja raha ja katsume seda hästi paigutada, aga on ka valdkondi, kus võiks elu alles hoida ka siis, kui see tulu ei anna. Nii näiteks oleks vaja riigikaitseliselt hoida piirialade inimesi sealt lahkumast, et piiririkkujad ja “rohelised mehikesed” ei saaks rahulikult mööda inimtühja ala linnade poole jalutada. Nendesse piirkondadesse investeerimine ei hakka kunagi kasumit tooma, aga tagab riigile alalise tegutsemisvalmis elanikkonna kaudu suurema julgeoleku — kas selline mõttekäik mahub üldse võimulolijate mõtetesse? Või on ainult krõbisevad eurod silme ees?

Maapiirkondades ei ole ära tasunud ei kauplused, medpunktid, bussiliinid, postkontorid, päästekomandod ega paljud muudki asutused ja riik on siiani alati käitunud põhimõttel: kui kasumit ei too — maha! Tulemus on igal pool üks — rahvas lahkub tõmbekeskustesse. Eestis pole veel vastu võetud poliitilist otsust selle kohta, kas üldse soovitaksegi elu väljaspool Tallinnat, Harjumaad ja Tartut edendada. Kuni sellist otsust pole, maksavad turumajanduslikud tasuvuse põhimõtted ja ääremaastumise protsess töötab iseeneseslikult.

Mis aga puutub tervishoidu, siis siin tundub toimivat kellegi soov koondada inimeste ravimine, investeeringud ja ehitus paari suurde Tallinna haiglasse ning Tartu Ülikooli Kliinikumi. Suured investeeringud lubavad ka paljudel toitumisahela asjapulkadel servast söönuks saada! Kolm haiglat Võrus, Valgas ja Põlvas on selle poliitika ohvrid ja nende hääbumine pole mitte iseeneseslik olnud, vaid seda on juba aastaid erinevate toimingutega tagant turgutatud. Seega siis võib oodata sünnituste koondumist paari suurde linna ja eks sellest tulenevalt ka kogu pulseeriva elu liikumist regioonidest välja.

Kommentaarid