15.07.2021
Vaktsineerijad vajavad ajupesijaid. Pilt on illustratiivne.
„Inimene on ajupestav olend. Seda on ajalugu korduvalt tõestanud. Sageli on ajupesu rahva kallal jõhker ja rahvale tegelikkuses kahjulik vägivald. Kuid võimalik on ka teistpidi.
Üks võikamaid ajupesu näiteid toimus kahe ilmasõja vahelisel Saksamaal. Tohutu kultuuritraditsiooniga, haritud ja intelligentne Saksa rahvas (jah, mitte terve rahvas, kuid piisav enamus) pandi sügavuti uskuma, et mistahes jamades ongi süüdi juudid. Ja mitte lihtsalt süüdi, vaid lisaks on nad alaväärtuslikud ja tegelikult mitteinimlikud ning täiesti õigustatud ja vajalik on nad maha lüüa.
Kes vähegi sai, see ka juute nottis. Kes ise ei saanud, see aitas kaasa. Kellel polnud võimalik ka aidata, see kiitis heaks ja noogutas rahulolevalt.
Ei, Goebbels ei ähvardanud, et kes juute ei lintši, see ei pääse kohvikusse ega loomaaeda. Inimesed pandi uskuma, et nii on hea, tore ja vajalik.
Muidugi ei ole sellisele vaimsele manipulatsioonile ühtegi moraalset õigustust, kuid see annab siiski ühemõttelise järelduse – nii on võimalik!
Ja kui suurte rahvamassidega on võimalik selliselt manipuleerida ning panna neid vabatahtlikult tegema totaalseid õudusi, siis päris kindlasti on võimalik ka vastupidine – veenda kriitilist hulka inimestest milleski positiivses ja reaalselt vajalikus.
Hulk lapsi peseb regulaarselt ja täiesti vabatahtlikult hambaid ja käsi. Ise, iga päev ja hea meelega. Sest laps teab ja usub, et nii on õige, nii on talle endale hea ja tarvilik. Selle taga on aga lapsevanemate ja pedagoogide tehtud kõige ehtsam ajupesu. Sellises kontekstis igati eetiline, õigustatud ja kasulik ajupesu, kuid SIISKI AJUPESU.
Aeg-ajalt toovad meilgi suurtesse saalidesse tohutuid rahvahulki kokku igasugused „õnne ja edu“ koolitajad. Tuhanded inimesed maksavad mõnetunnise loengu eest üle mõistuse summasid, et saada „targaks, ilusaks ja jõukaks“. Sellised koolitused tuginevad vaid ühele – esineja üüratule karismale ja veenmisvõimele. Seega on ka meil omad (vabandan) goebbelsid, kes suudavad praktikas inimeste mõttemaailmaga mängida.
Miks mitte mõni selline kutsuda kaheks-kolmeks kuuks riigi teenistusse, et ta ilma ähvarduste, hirmutamiste, hoiatuste ja noomimisteta paneks rahva (või vähemalt kriitiliselt olulise hulga) vabatahtlikult, aktiivselt ja rõõmuga ennast vaktsineerima?
Sellisele mehele/naisele võib täiesti rahumeeli maksta tulemustasu 50, 70, kasvõi 100 tuhat eurot. Võib ka 200 000 – igal juhul oleks see kulu kümneid (sadu?) kordi väiksem, kui majanduse kollapsist tekkivad kahjud.
Isegi pealiskaudsel pilgul on absoluutselt ilmselge, et praegustel „tegijatel“ puudub selliseks ülesandeks vajalik karisma, veenvus, positiivne manipuleerimisvõime. Meile pakutavad kallaste-ansipite ähvardused tekitavad vaid trotsi, mis hullemal juhul võib võtta vägivaldse vastuhaku kuju.
Minuvanune põlvkond mäletab veel Eestimaa Laulu 88. aastal. Põhimõtteliselt oleks näiteks Heinz Valk võinud saata selle sajatuhandelise massi tegema ükskõik mida. Ilma sunnita, ilma ähvardusteta. Lihtsalt kanaliseerides juba loodud ühesuunalise ühise meele ja mõtte.
Midagi sellelaadset on meil vaja, et ühiskond vaktsineeritud saaks. Mitte kohmetute või ülbete ametnike ja poliitikute hirmujutte või hoiatusi või ahistavaid plaane.“
Priit Tali, kolumnist