Valge lumi ja “black face”

Aastavahetusel rühkis Tallinna Järve keskusest lähedalasuvasse kortermajja seltskond aafriklasi, kelle näod ei väljendanud mingit rõõmu ei sadava lume ega sellega kaasneva tuisu üle. Neid nähes tekkis mõte – mida teie, lõunamaalased, siin külmas talves teete, kui isegi meie, põlisrahvas, kirume madalat temperatuuri, lumehangesid ja soolasegust sodi pealinna tänavatel, rääkimata suvedest, mida oleme iseloomustanud kui kehva suusailma?

Tegelikult me teame, mida nad siin teevad. Mustanahalised ja tõmmud, kelle paksude jopekraede ja mütside varjust välja paistev näonahk on lumele teravaks kontrastiks, tulevad siia vaestest maadest, kus on küll koduselt soe, aga sõditakse või siis ollakse arengus nii maha jäänud, et vaesus on igapäevane külaline. Põhjamaises kliimas asuv arenenud maailm meelitab neid siia tarbima.

Lääne-Euroopa on väga migrandisõbralik, erinedes seega täiesti ühest suurest migratsioonimaast Venemaast, kuhu voolavad kokku kaukaaslased ja kesk-aasialased, aga ka afgaanid, iraaklased, neegrid, vietnamlased ja paljud teised. Aga Venemaal pole neil mingeid privileege, nad on nagu omal ajal Ameerikasse läinud emigrandid, kes pidid Metsikus Läänes ise indiaanlastega sõdides oma elu üles ehitama. Sealsed migrandid kas võitlevad oma koha eest elus või siis lähevad edasi Läände, kus kõik kätte kantakse.

Läänemaailm poputab ja nunnutab sisserändajaid, viimasel ajal küll vähem, sest raha on otsa saamas. Aga seal saab iga migrant ennast sisse seada, sest neile makstakse toetusi, aidatakse igasuguste programmidega, tagatakse elamispind ja isegi seaduserikkujate väljasaatmine on ülikeerukas. Rääkimata eriti privilegeeritud staatusest, sest nemad on “õnnetud”, kellele on vaja tagasi maksta “kolonialismiaja ülekohus”.

Seega ei loe enam seegi, kas Aafrika või Lähis-Ida migrant saabub sooja Itaaliasse või külma Rootsi ja Soome, kus talvekraadid on alati alla nulli. Migrandid asuvad elama kivisesse linnakeskkonda, keskköetavatesse kortermajadesse, kus kõik eluks vajalik alates kaubanduskeskustest kuni teenindusasutusteni on kiviga visata, ka kõige kehvemad sotsiaaltoetused ületavad mitmekordselt kodumaal teenitavat – elada saab ka Põhjamaal, sest ei pea ju ronima Lapimaale, aitab Helsingi korterist. Tallinnas saab hästi hakkama Mustamäel.

Migrandid pole uue asukohamaa lapsed, nad on kivilinnade anonüümsed asukad. Maal nad ei saaks hakkama – Võrumaa taluniku Niilo omaaegne lootus, et ta võtaks enda juurde tööle Süüria pere, kusjuures mees läheks talus traktoristiks ja naine lüpsjaks, ning elaksid nad maakodus, on utoopia. Isegi Eesti suur venekeelne kogukond on eestlaste maal linnadesse koondunud – venestunud Ida-Virumaal on valdade maaelanikud endiselt valdavalt eestlased.

Hiljuti kirjutas etnoloog ja antropoloog Aimar Ventsel sellest, kuidas Lääs on loonud tarbimisühiskonna ja kavatseb nüüd rohepöördega tagasi metsa minna, kuid seda ei tee nad kuidagi enam selgeks Kolmandast maailmast jõukasse Läände valguvale migrandimassile, kes tulevad siia tarbima. Jah, nad võivad ka tööd teha, aga Läände tulevad nad maja, auto ja kopsaka pangaarve pärast. Ja nii see ka jääb. Kliimakasinus pole nende jaoks – mida nad siin külmas kliimas teeksid, kui poleks head elu, millest kliimahüsteeriline liberaalne Euroopa loobuda tahab?

Aafriklased, araablased ja teised mustad-tõmmud asukad pole põhjamaalased, millele viitab nende pigmenteerunud nahavärvgi. Suurem osa mustanahalisest migratsioonist toimus sunniviisiliselt, orjakaubanduse kaudu, muidu aga pole lõunamaalased eriti Põhja rännanud, sest seal on olelusvõitlus karmim kui Lõunas, kus on vähemalt soe ja ei pea varuma ei tagavarasid ega soojustama maju. Keskajal polnud ju mingit aafriklaste Euroopasse rännet, sest neil polnud seal midagi teha. Nüüd on liberaalne Lääs neile selle tarbimisühiskonna ja linnaelukeskkonnaga sobivaks muutnud. Ainult et rohepöörde kitsendused ja tarbimise vähendamine hakkavad ka migratsiooni mõjutama.

Üks Rootsi plaanidest on rajada riiki nn tulevikulinnad, kiviasumid umbes 50 000 elanikuga, kus hakkaksidki elama migrandid, kelle jaoks luuakse mikrokliima, tarbimiskeskkond, ka töökohad ja nii saab ka araablane ehk Kirunas hakkama. Ainult et kui tuleb mistahes katastroof, olgu see poliitiline, sõjaline, majanduslik või klimaatiline, siis mis saab neist lume keskele kolinud mustanahalistest? See ei ole nende maa ega kliima – võta ära meeletud soodustused ja neil pole siin enam midagi teha.

Rääkides mustanahalistest meenub uus Netflixi sari “Nõidur” (The Witcher), kus tegevus toimub lumisel maal, aga sõdalased, nõidurid, naisvõlurid ja paljud teised on mustanahalised. Poliitkorrektsusest on mustadele mingid rollid korraldatud, millest enamus on mõttetud, sest paljud neist ei pilla ühtegi fraasi, küll aga mõjuvad naljakalt külmas ja lumises Põhjas.

Meenub ka lugu 2016. aasta Soomest, kus ühes pagulaskeskuses kurtis iraaklane pideva külmatunde üle. Talle tehti põhjalik arstlik kontroll, kahtlustati isegi malaariat. Lõpuks aga selgus, et lõunamaa mehel oli… lihtsalt külm. Jahe Põhjala suvi polnud võrreldav Bagdadi 40-50-kraadilise suvepalavusega, millega too harjunud oli.

Musta Mandri rahvas, mida te siin külmas Eestis teete? Aafrika vajab teid tolle kandi ülesehitamiseks, meie saame siin karmis kliimas ka ise ilma teieta hakkama.

Jüri Kukk