Veelkord massiimmigratsioonist, mis ei ole paratamatu

Kaspar Arro.

Uute Uudiste kaasautor Kaspar Arro kirjutab sellest, et migratsioon on tõkestatav terves Euroopas, kui vaid on poliitilist tahet.

“Mitte ainult vasakliberaalid ei kõnele massiimmigratsiooni paratamatusest. Ka täiesti austusväärsed inimesed on võtnud sõna ja kõnelevad massiimmigratsioonist Aafrika riikidest Euroopasse kui “paratamatusest”. Nende “paratamatuse-juttudega” jäetakse mulje nagu oleks aafrika põgenikud mingi prussakate või lutikate armee, milline imbub igalt poolt läbi ja mida kontrollida pole võimalik, kuna loodus mühab meie tahtest hoolimata.

Ometigi on see pilt vildakas. Aafrikast ja Lähis-Idast tulevad immigrandid pole ei prussakad ega lutikad, nad on siiski umbes kahe meetri kõrgused inimesed, kellel enamasti on olemas nimi, identiteet ja kodakondsus. Kui tegemist on inimestega, siis on inimesed juba organiseeritavad ühiskondlike reeglite järele – minnalaskmine ei ole viis, kuidas käsitleda inimesi ja inimühiskonda.

Schengeni viisarežiim nõuab välispiiri

Arenenud ühiskondasid – riike – iseloomustavad sellised nähtused nagu kodakondsus, elamisluba, piirivalve, politsei ja võimekus kurjategijaid (sh. piiririkkujaid) riigist välja saata. Siit väidetakse tihti vastu, et Euroopa Liit moodustab suure Schengeni ala ja piire justkui ei olekski.

See väide on aga oma olemuselt täiesti vigane – Schengeni ala loomiseks saigi kokku lepitud alasse kuuluvate riikide poolne välispiiride senisest tõhusam valvamine! Ka on Euroopa Liit sõnades alustanud ühise välispiiri agentuuri – Frontex – loomist. See tähendab, et isegi Brüssel on mokaotsastki tunnistanud vajadust defineerida välispiir. Seega väide nagu uuenenud olukorras poleks välispiire kaitsta võimalik on väga väär.

Tegelik võitlus käib siiski liberaalse maailmavaate ja rahvusluse (kaasaarvatud kultuuriruumiline pan-euroopa rahvuslus) vahel. Kui me räägime immigrantidest, siis polegi vahet kas liberaalid on “parem-” või “vasak-”. Kui esimesed soovivad lihtsalt odavtööjõudu ebainimlikku kapitalistlikku masinavärki lisada (jättes muidugi immigratsiooniga kaasnevad sotsiaalkulud rõõmuga eurooplasest töölise õlgadele, sel ajal kui kapital puhkab karistamatult Panamas või Kaimani saartel), siis teistele terendub pigem ees nüüdseks juba sajandivanune utoopiline mondialistlik nägemus tulevasest Inimkonna vennastumisest. Taganttõukavad jõud võivad olla erinevad, kuid mõlemat tüüpi liberaalide vabalt märatseda laskmine toob kaasa Euroopa ja Eesti jaoks katastroofilisi tulemusi.

Massiimmigratsiooni peatamiseks on võimalused olemas

Tegelikult on massiimmigratsiooni tõkestamine kordades lihtsam, kui meile peavoolumeedias ja populaarteaduslikkusele pretendeerivates almanahhides paista lastakse. Lahendused algavad seadusandluse muutustest – tuleb uuesti üle vaadata ja kindlalt sätestada kriteeriumid, mille alusel võib Euroopa Liitu väljastpoolt siseneda. Tuleb senisest rangemini piiritleda vahe tõelise sõjapaguluse ning “halli ala” vahel.

Tuleb reaalsuses ja avalikult poliitiliselt väljaöelduna (sõnum kogu maailmale) lähtuda põhimõttest, et Euroopa aitab põgenikke meelsamini nende kodu lähedal, Euroopasse põgenike laskmine on pigem erandlik ja äärmuslik samm. Pigem luuakse kasvõi relvajõul humanitaartsoonid sõdivatesse riikidesse või siis paigutatakse lepingute alusel põgenikud naaberriikidesse, kus siis varustatakse neid esmatarbekaupadega, kuniks sõjaolukord läbi saab. Võib arvata, et priskete preemiate meelitusel on põgenikke võõrustada tahtvaid piirkondi maailmas küll!

Kuid põgenikud, kes on juba Euroopas või kes tuleb lasta Euroopa pinnale saavad siin olla vaid ajutiselt. Tuleb rakendada põhimõtet, et põgenikud ei saa olla ühiskonnas vabakäigu peal – veel enam ei saa hakata neid integreerima! Tegelikult peaksid põgenikud olema ikka kinnisel territooriumil, kus nad ise turvalise valve all ja samuti mistõttu oleks Euroopa kodanikud turvatud. Ja kui kodumaal algab ülesehitusperiood, siis saadetakse põgenikud koheselt tagasi oma kodumaale.

Väidetakse, et Euroopa piire pole võimalik turvata. Kuidas ei ole? Ka vaesematel aegadel on riikidel olnud tõhus piirikontroll. Tänapäeva kompuutrite ajastul ja rikkuse juures pole Euroopale eriline raskus luua tõhus piirikontroll ning kombineeritult mehitatud ning automatiseeritud piirirajatiste süsteem. Ka Vahemerele saab panna seisest rohkem piirivalvekaatreid, helikoptereid ja andureid ning järjekindlalt piiririkkujad Aafrika rannikule tagasi toimetada.

Piirivalvel on oma hind, kuid see ei ole midagi müstilist. Euroopa maksumaksja investeerib sellesse hea meelega, kui ta saab kinnituse, et see ei tööta immigrantide maaleaitamise kasuks vaid justnimelt tõkestab kurjategijatest piiririkkujaid! Elu ja riigieelarve ongi olemuslikult valikud – ka Eesti panustaks reaalselt ja tõhusalt töötavasse Frontexisse hea meelega oma proportsionaalse osa.

Immigratsiooni tõkestav tegevus Euroopas hoogustub

Kui tänaseni töötasid Euroopa piirivalved naljaklounidena – piirivalvekaatrid sõitsid Aafrika rannikule, võtsid islamisõdurite paadid sleppi ja vedasid need turvaliselt Euroopasse, siis täna on olukord muutumas. Salvini on Itaalias selle praktika ära keelanud, Ungari on ehitanud oma piirile reaalsed piirirajatised ja tõkestanud Kalifaadi invansiooni Euroopasse. Paljud riigid, nagu Austria ja Taani on karmistanud asüülisaamise korda ning katsuvad tegeleda ka asüülikorra rikkujate tagasisaatmisega lähteriikidesse.

Kuid ometi on see vaid algus ja neid protsesse takistatakse võimsatest instantsidest. Euroopa Komisjoni kõrgvabamüürlased ründavad Euroopa enesekaitse projekte ning tahavad vastukarva aafriklaste importi Euroopa tööturule kiirendada (Euraafrika projekt). Kahe Euroopa peamise riigi – Saksamaa ja Prantsusmaa – valitsused on domineeritud euroopluse vaenlaste poolt ning toetavad senimaani “Wilkommen-poliitikat”.

Samas kerkivad rohujuure tasandilt võimsad rahvaliikumised, kelle huvi on Euroopa päästa ning taastada Euroopa senine koht maailma ajaloos. Rahvusrinde ja AfD pääsemine vastavalt Prantsusmaa ja Saksamaa valitsusse on vaid aja küsimus, kui demokraatlikku projekti Brüsselist just ei lõpetata.  Euroopa ärkab ning küsitav on ka, kas isegi diktatuuri kehtestamine Brüsseli poolt suudaks põlvkondade lõikes elujanuste ja innovatiivsete eurooplaste vabadusiha lämmatada või oleks diktatuuri kehtestamine vaid võitluse edasiviimine parlamendisaalist tänavatele?

Immigratsiooni takistamine pole tehniline küsimus, immigratsiooni saaks tehniliselt peatada vaid paari aasta jooksul. Samamoodi saab tehniliselt vabaneda mõne aastaga juba siia tulnud illegaalidest, tehes lepinguid arenguriikidega, kust illegaalid pärit on. Küsimus on poliitiline, küsimus on poliitilises tahtes.

Senimaani kuni Euroopat juhivad Merkel, Macron ja Timmermans hoogustub massimigratsioon veelgi ja vastuseisvat Ida-Euroopat hakatakse jõuga maha suruma. Eriti peale seda kui iseseisva poliitika ajamise võimaluse eest seni seisnud Suurbritannia on liidust lahkunud. Seega peame me kõik kaardid panema selle peale, et suurimates Euroopa riikides saavad võimule Euroopa renessansi eest seisvad poliitilised jõud.

Eesti peab olema valmis panustama kompromissprojektidesse

Selle ajani peab Eesti kindlasti senisest tugevamini toetama Visegradi riike, tegema täielikku koostööd Ungari, Poola, Tšehhi valitsustega. Kui me seda ei tee, siis on Euraafrika projekti eestkõnelejatel kerge Ida-Euroopa lõhestada ning diktatuur kehtima panna.

Samuti peab Eesti valmis olla panustamiseks Euroopa Liidu ühiste piirirajatiste loomiseks ning Euroopa piirivalve mehitamiseks. Jah, ka meil on juba ühispiirist suhteliselt suur lõik katta (idapiir), kuid poliitilise tahtena me peame panustama lisaks ka sinna, kust kõige suurem oht tuleb. Ehk Lõuna-Euroopas. Sellega me väldime vajadust mehitada ülikalli raha eest Eesti piiri Soome, Rootsi ja Lätiga, eesti kodanikel ei teki ebamugavusi üle Eesti piiri Euroopasse reisimisel.

Samuti peame olema valmis rahaliselt panustama immigratsiooni lähteriikide abistamisse. Tõenäoliselt tuleb üle-euroopalistel lahendustel selle aspektiga tugevalt arvestada. Liberaalid tahavad kindlasti lihtsalt piire lõhkuda ja rahvaid segada ning luua Euroopasse Ameerika Ühendriikide õnnetu koopia. Kuid samas me saame arvestada, et Euroopas on hulgaliselt mõõdukaid jõudusid, kes on valmis kompromissideks Euroopa tsivilisatsiooni kaitsmise ning üldhumaansete arengumaade abistamise eesmärkide vahel.

Selle asemel, et importida siia mõni miljon õnnelikku seiklejat, saaks sama rahaga (seiklejatele mõeldud sotsiaalabi, uhiuued telefonid, autod, fiktiivsed töökohad, kus riik peale maksab jne.) abistada Aafrikas kohapeal sadu miljoneid hädasolijaid. Euroopasse jõudnud immigrantide (kalifaadi sõdurite) abistamise musta auku kaduva raha saaks suunata koolide, teede, netivõrkude jne. ülesehitamiseks Aafrikas. Mõistlikud jõud Euroopas saavad sellest aru ja on valmis kompromissideks võimsalt esilekerkivate rahvuslastega.

Eesti võiks tegelikult olla ka nende teemade üks eestkõnelejaid, kompromisslahenduste aktiivne väljapakkuja. Loodetavasti jagub ka meie tänasel peaministril selleks julgust, et asuda vahendajarolli Ida-Euroopa murede esindamiseks ühelt poolt ja kokkupuutepunktide otsimiseks nende murede lahendamisel Lääne-Euroopa mõõdukate jõududega. Senine välispoliitika, kus Eesti oli vaid Brüsseli oma arvamust mitte omav kannupoiss, võiks olla lõppenud.

Lahendus on Euroopa päästmise ja Aafrika aitamise sümbioos

Äraspidisel kombel saab olla nõus härra Franz Timmermansiga, kui ta täheldab, et Euroopal on vastutusi Aafrika ees. Kuid selle vastutuse resultaat ei saa olema imperialist Timmermansi unistus Euraafrikast. Siinkohal tuleb eesti rahvuslastel ka enesele üle korrata, et Euroopa piiride sulgemine õnneotsijatele ei tähenda ärapöördumist maailma probleemide eest ja absoluutset egotsentrismi.

Pigem vastupidi – terve ja tugev Euroopa saab olla vaimseks majakaks ja eeskujuks kogu ülejäänud maailmale. Ja enamgi veel – tervel ja tugeval Euroopal on teadmisi, võimekust ja rahalisi vahendeid aitamaks Aafrika ja Lähis-Ida riikide piiride normaalset ja valutut korrigeerimist kolonialistide tõmmatud sirgjoonte asemel rahvuspiiridesse. On võimekus ja tahe kaasa aidata arengumaade teadus-tehnilisele progressile ning infrastruktuuri loomisele.

Selle kõige eelduseks on, et pealevoolavad immigratsioonilained ei pühiks meid ennast kaosesse.

Seega saamegi lõpuks sekundeerida härra Jaak Madissonile, kes toonitas, et immigratsiooniprobleemid Euroopas peavad saama lõpliku lahenduse. Peavadki saama. Ja saavadki. Kuid poliitiline võitlus selle nimel on veel pikk ja raske, liberaalid paremalt ja vasakult sõdivad vastu viimseni. Kuid rahvuslased ja Euroopa renessansi pooldajad pole nõrgemast puust! Lõplik võit jääb ju meile.”

Kommentaarid

Üks kommentaar loole “Veelkord massiimmigratsioonist, mis ei ole paratamatu

  1. Avatar
    Leo Viller kirjutas:

    Lp Mart Ummelas küsib, miks Lääne – Euroopa valitsejatel on tekkinud järsku eriline huvi pagulaste vastuvõtuks. Noh, juba vanad roomlased ütlesid, et igal pajal on olemas oma kaas

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga