Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Vihakõneseadus tuleb kõne alla ainult siis, kui otsuseid langetavad poliitiliselt ja ideoloogiliselt täiesti sõltumatud inimesed

-
07.10.2020
Üks väike rahvas ei tohiks omavahel pureleda, aga seda ei saa ka ainult seadustega ära keelata.
© Uued Uudised

„Näeme praktiliselt igapäevaselt, kuidas erinevatel sotsiaalmeediaplatvormidel, mitmetes ajakirjandusväljaannetes ning ka idee poolest soliidsetes kõnepultides agiteeritakse vennatapule, õhutatakse madalaid kirgi, külvatakse vihaseemet ja lõhestatakse niigi tibatillukest rahvast.

Olen täiel rinnal nõus, et sellised kodukootud gööbelsid tuleks oma kahjuliku tegevuse eest reaalselt vastutusele võtta.

Seega olen ka südamest ja põhimõtteliselt vihakõne kriminaliseerimise poolt. Aga …

Sellele peab eelnema väga, VÄGA põhjalik ja detailne analüüs ning määratlus, mida täpselt, millises täpses kontekstis saab ja tohib kvalifitseerida vihakõnena.

Kui asjakohane seadus määratleb konkreetselt küll karistused, kuid jätab süülise teo olemuse üle otsustamise aktuaalsel hetkel asjaomastes ametites (politseinikud, prokurörid, kohtunikud) olevatele isikutele, siis on täiesti kindel, et ees ootab „võnkuv terror“.

Võnkuv seepärast, et vastavate ametkondade isikkoosseis on ajas muutuv ning uutel isikutel on uued ettekujutused vihakõnest. Või lihtsustatult – neid ajavad vihaseks erinevad asjad. Seega tekib täiesti reaalne situatsioon, et see, mille eest täna plaksutati, toob homme kaasa trellid.

Võiks kujutleda sellist olukorda, et liiklusseaduses on küll sätestatud karistused piirkiiruse ületamise eest, kuid ei ole sätestatud, kuidas piirkiirustest liiklejatele teada antakse. Ehk – kui inspektorile tundub, et masin liigub liiga kiiresti, siis ta ka vastava nätaka annab. Ei oleks vaja ka radareid ega kiiruskaameraid, kuna pole sätestatud, kus ja kui kiiresti sõita tohib.

Sisuliselt sama „asjalik“ oleks ka vihakõneseadus, kui ENNE karistuste sätestamist ei määratletaks ühemõtteliselt süüteo olemus.

Ja selline määratlemine peab olema absoluutselt vaba mistahes poliitilisest või maailmavaatelisest rakursist.

See on igal juhul temaatika, millele tuleb läheneda ja mida tuleb defineerida täiesti üldinimlikust vaatevinklist. Tegelikult peaks sellise seaduse koostamisest eemale hoidma KÕIK poliitikud, olenemata parteilisest kuuluvusest.

Ühiskonda rebestav viha on absoluutselt apoliitiline oma toimelt ja tagajärgedelt. Kui kaks naabrimeest teineteist kaigastega poolsurnuks peksavad, siis kiirabis diagnoosi panekul ja intensiivis ravi määramisel või kriitilist operatsiooni sooritades ei huvita mitte kedagi, kumb kahest kannatanust oli sots ja kumb oli rahvuskonservatiiv.

Vihakõne peab olema defineeritud nii, et kui seadus jõustub ja poole aasta pärast vahetub valitsus ning vahetub kogu õiguskaitsesüsteemi isikkoosseis diametraalselt teistsuguste maailmavaadetega kodanike vastu, siis ei oleks võimalik vihakõneseadust mitte kuidagi teisiti kohaldada.

Just nõnda, nagu piirkiiruse 90 km/h ületamine 20% võrra jääb täpselt samaks sõltumata politseiniku, kohtuniku või siseministri isikust.

Ennekõike peab see temaatika olema absoluutselt sõltumatu isiku(te)st, kellele on raev suunatud. Just nagu varguse, mõrva, pettuse, vägistamise või mistahes muu kuriteo eest karistuse määramisel isegi ei arutata ohvri rahvuse, parteilise kuuluvuse, usutunnistuse või muu sarnase üle – ka „kõnekuriteo“ korral ei tohi olla mingit vahet, kas inetut juttu räägiti musta või valge, hetero või gei, naise või mehe, kommunisti või rahvuslase, enamuse või vähemuse jne kohta.

Kui suudetakse selline ühemõtteline, kõigile arusaadav, üldinimlikult aktsepteeritav, võrdselt kohaldatav viha ja vihakõne määratlus paika panna – siis on ka seda kriminaliseeriv seadus igati teretulnud. Kuni sõnad „viha“ ja „kõne“ jäetakse lõdvalt ükskõik kelle tõlgendada, seni ei tohiks ka kriminaliseerimisest isegi mõtiskleda.“

Priit Tali, kolumnist