Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Märkmeid ja küsimusi kummalise pidupäevakõne pidanud Sveta Grigorjevale

-
21.08.2020
Kui lugeda Grigorjeva muinaslugu, oleks need kommunismiohvrite mõnitajad pidanud olema juba üles poodud – aga ei, Eesti riik arvestas riigivastaliste noorusega ja jättis nad sootuks karistuseta. Pilt on illustratiivne.
© Sotsiaalmeedia

“Presidendi kantselei poliitilised vaated on niigi teadaolevalt kaldu ja mingeid üllatusi sealtpoolt enamasti ei oota. Küll aga torkab aastapäeva mõtteavaldustes sedakorda silma üks kõne, mis kergitab küsimuse: millises inforuumis selle autor (või autorid) ikkagi elavad?

Sveta Grigorjeva kirjeldab oma ülesastumises karmi ja kalki aparteidiriiki ja püüab jätta muljet, et see ongi tänapäevane Eesti. On muidugi lihtne oletada, et tegu on hariliku tellimustööga “laim kodumaa vastu 15EUR/tund”, kuid – ehk neiu arvabki seda kõike, mida räägib?

Sveta Grigorjeva: Suurelt unistamist kipume esmalt seostama lapsepõlvega, ehkki ilma selleta poleks siin maal omariiklust ligi 30 aastat tagasi samuti sündinud. Vabariigi lapsena, vaadates tänast Eestit, on mul tunne, et suurelt unistamise ülemeelikust on võimaldatud vaid teatud osale siin elavast rahvast.

Voldemar Võltsi: Niisiis, mingi mehhanismiga on “suurelt unistamise ülemeelikus” mitteteatud osale siin elavast rahvast pidurdatud ja takistatud. Neiu, selle tundega tuleb midagi ette võtta! Kui maha arvata väga huvitavad esoteerilised ja/või ulmekirjanduslikud allikad, on mõttekontroll seni leiutamata ja valitsus, kurjad jõud vms ei suuda kuidagi kedagi unistamast takistada. Igaks juhuks mainin ka, et omariiklus sündis siin maal oluliselt kauem kui 30 aastat tagasi.

Et siin on täna teie ees kõnelemas lihttööliste ja eesti-vene segaperekonnast pärit noor naisterahvas, on juba väikest viisi ime, pigem erand, ja me kõik teame, mida erandid kipuvad kinnitama.

Väga loodan, et peetakse silmas “nii tähtsatele isikutele” või “nii tähtsa sündmuse käigus”, sest sõnaväärtuses jääb mulje, justkui puuduksid enamasti loetletud kriteeriumitele vastavatel isikutel Eestis kommunikatsioonikanalid peaaegu üleüldse. Aga mine sa tea, nii et toon välja: Eestis ilmuvad mitmes keeles ajalehed ja ajakirjad, siin on mitmes keeles televisioon, siin ei ole sotsiaalmeedia piiranguid. Kui kasvõi üksainuski neist arvukatest meediumitest on piiranud väljendusvõimalust lihttöölistele, noortele, naistele ja eesti-vene segaperekonnast pärit olevatele ja nende kombinatsioonidele, oleks seda äärmiselt huvitav teada täpsemalt, kui õhku visatud repliigina.

Sestap olen siin, murdmas vaikust, teades, et mind võib oodata nii poliitiline tagakiusamine, nii tänaste kui tulevate töölepingute ülesütlemised, aga ehk isegi kohtukutse. See on tänapäeva nõudliku ja kohati vihast häält tegeva naise reaalsus.

Siinkohal oleks tõepoolest huvitav teada vähemasti mõnda elulist näidet. Mingist “vaikuse murdmisest” on kaunikesti pretensioonikas rääkida, kui riigi toel või ilma selleta avaldatakse kõigil kõnes käsitletud teemadel mõtteavaldusi täie regulaarsusega. Väited aga poliitilise tagakiusamise ja töölepingute ülesütlemise kohta on tõsised süüdistused ja ehkki “tänapäeva nõudlikke ja vihaseid hääli tegevaid naisi” leiab meedias igapäevaselt, ei meenu kedagi, keda poliitiliselt oleks taga kiusatud? Kuidas selline väidetavalt toimiv ebaõiglane reaalsus suudab mööda hiilida pressist ja ennekõike meie arvukatest võitlejatest a-la Feministeerium, kes sedasorti infost oma olemasolu õigustamiseks väga huvitatud on?

Ometigi ei saa mitte vaiki olla. Üks päev ärkasin riiki, kus sõna oli antud minust paarkümmend aastat vanemate, majanduslikult kindlustatud ja end puhastverd eestlasteks pidavatele meesterahvastele.

Üldiselt on see demokraatia omadus, et sõna antakse kõigile, sealhulgas ka ülaltoodud kirjeldusele vastavatele isikutele. Huvitav, kas see “mitte vaiki olek” väljendab soovi neilt too sõna(õigus) ära võtta?

Ja üks hetk leidsin ma end riigist, mille tänane koalitsioon tegeleb päevast päeva muu hulgas naiste, noorte, vähemuste, välistudengite, võõrtööliste ja kohalike tööandjate alandamisega. Ma leidsin end riigist, mille tänane koalitsioon juurutab jõuliselt arvamust, et vaba riik ja vaba inimeseks olemine on võimalik vaid teatud mõtlemise, rahvuse, rassi, usutunnistuse ja seksuaalse sättumuse arvelt.

Selge see, et kaasajal kollase meedia võidukäigu tingimustes leebed väited ei müü. Kui juba koalitsioon ei meeldi, siis ikka süüdistame täie rauaga. Meenutades viimase aja arutelusid, peetakse siin ilmselt silmas COVID19 piiranguid – lõpuks on ju kohutavalt alandav, kui võõrtöölised ja välistudengid ei saa demokraatlikult nakatada? Ent pole ju lugeja asi autorile sõnu suhu panna – kuidas oleks loeteluga neist seadustest ja eelnõudest (koalitsiooni tegevus päevast päeva), mis nimetatud gruppe alandab? Rääkimata sellest, et neiu vaimusilmas hakkab õigusloome jõuliselt vaba inimeseks olemist piirama (või mida selle juurutamise all silmas peetakse?). Üks eelmine neiu tavatses küsida “mis on pildil valesti” (ja tema eeskuju näiteks antud kõne koostamisel on üsna silmatorkav, ka sõnastuslikus ülesehituses). Ma küsiks siinkohal siira uudishimuga – “Millisest riigist siis ikkagi jutt käib?”

Ometigi ei saa mitte vaiki olla. Ma olen venelane, kes ei hakka kunagi valima erakonda, mis kaasas valitsusse inimesed, kellest nii mõnigi teab väga täpselt, kui palju lapsi peab minuvanusel naisel olema, kellesse ma võin armuda ja kellega tohin abielluda.

Üks teine politiseeritud tütarlaps tavatses ka punaseid jooni tõmmata ja ei saanudki peaministriks. Alati on olemas inimesed, kes teavad asju täpselt, selline on kord juba elu. Kuni need “teadmised” ei muutu seadusega kinnitatud kohustusteks (ja siinkohal – pole veel kuulnud isegi idee tasandil kohustuslikust kehtestavast lastenormist või ammugi armumise kontrollimisest), võib demokraatlikus riigis üldiselt arvata mida tahes.

Koalitsioon valmistab tänasel päeval ette täiesti tarbetut, äärmiselt lühinägelikku ja ühiskonda lõhkuvat abielureferendumit. Samal ajal, kui Eesti päris mure on ligi 300 000 suhtelises vaesuses elavat inimest; samal ajal kui Eesti päris mure on jätkuvalt puudulik integratsioon ja sellest johtuv keelepõhine segregeeritus.

Reaalharidusega on kaasajal kehvad lood, seega toon igaks juhuks välja – abielureferendumi korraldamine maksab hea mitu suurusjärku vähem kui 300 000 inimese rikkamaks tegemine, neiu paistab neid enamvähem võrdsete üritustena käsitlevat. Ka keeleõppe parandamine on oluliselt suurem ja jällegi kallim projekt. Ehkki on arvukalt tegelasi, kes leiavad, et referendumit pole vaja, on jällegi demokraatlik, et rahule jääksid ka need arvukad, kelle arvates on vaja…

Eesti on väga kaugel riigist, kus mõnest lihttööliste üleskasvatatud müüjatüdrukust võib saada peaminister, veel vähem president. Eriti, kui selle müüjatüdruku nimi on näiteks Maša, Vera või Sveta.

Ei tea küll, millise ühiskonnaõpetuse õpetaja tegemata töö antud lõik on, aga see kaugus on väga lähedal, suisa käes, seda käsitleb riigikogu valimisseaduse 5. Peatükk (ja arvatagi, et mingeid vene nimede piiranguid seal pole).

Üleskutse kokku hoidmisele on kahtlemata liigutav lõppsõna, ent kokkuhoidmise soodustamiseks maha pidada kõne, mis kas teadmatusest või kurja tahtega laimab päris mitut Eesti institutsiooni, pole kahjuks just eriti lootustandev.

Kommenteeris tehnokraadist rahvuskonservatiiv Voldemar Võltsi