11.04.2019
Kohvrite otsas elamine ei tee kedagi õnnelikuks.
Kogu odava välistööjõu taga pole midagi ilusat, on vaid rida inimlikke tragöödiaid.
Tallinna kesklinnaski on mitmeid ehitusi, mille juurde sammuvad hommikuti võõramaalaste väljanägemisega noored mehed, tööriided seljas, ja kogunevad soojaku juurde tööülesandeid saama. Kuna tullakse kambakesi, võib eeldada, et elatakse koos mingis üürikorteris. Keel on ilmselgelt ukraina oma ja mehed näivad ennast võõras keskkonnas võõrastena tundvatki.
Eestlastele pole see ju midagi uut – ka meie Kalevipojad on just samal moel Soomes leiba teenimas. Paljudel on seal nüüd kodu, kuid paljud elavad endiselt mitmekesi ühes Helsingi korteris, ja nii aastaid. Lapsed kasvavad kodus isata ja abikaasa jääb üha võõramaks, sest ühised mälestused tuhmuvad ja uusi peale ei tule.
Raha saab ukrainlane Eestis kõvasti rohkem kui kodumaal – ja eestlane Soomes samamoodi. Samas aga on nad tööandja tõugata-tõmmata. Pole mõtet arvata, et ettevõtjad eriti hoolivad on – kes on sellist tööd teinud, see teab, et just allhankes on probleeme raha kättesaamisega ja hoolimatus peegeldub ka üldises tasustamises. Eestiski on juba paksu pahandust sellega, et ukrainlased pole õiglast tasu saanud.
Palju on ebaausaid tööandjaid, sest ega muidu neid illegaale ehitusplatsidelt nii palju ei leitaks. Ajutine tööjõud on nii või teisiti lüpsilehm – nende puhul ei hakka tööandja vaeva nägema töömehe kinnistamisega.
On väga kummastav, et odavas võõrtööjõus väljapääsu nähakse. Need inimesed tuuakse siia siis, kui kohalikud on niru palga tõttu võõrsile suundunud, see aga tähendab, et sellesama kõhna kopika eest hakkavad tööle võõrad. Odavaid töökäsi otsiv ettevõtja ei hakka investeerima paremasse tehnoloogiasse, vaid säilitab primitiivsema töökeskkonna. Palgad aga jäävadki madalaks ja maa omad lapsed suunduvad võõrsile, jättes kodud.
Ukrainast tulevad ära head töömehed ja maa vaesestub sealgi oma inimestest. Elu paranedes tuuakse nende asemele ehk kasahhid. Ukrainlased sulanduvad Eestis venekeelsesse keskkonda, sest see toimib suhtluskeelena, ja eestlased surutakse üha suureneva slaavi kogukonna eest maapiirkondadesse – linnas muutuvad nad võõrkeelseteks.
Üks Eesti 200 tohman kirjutas alles Delfis, kuidas võõrtööjõud aitavat vaesusest pääseda, unustades samas, et see jõukus hakkab kunagi ehk ilmnema võõrkeelses keskkonnas. Mis kasu on eestlastel jõukast Eestist, kuid nad on surutud tagaõuele ja Eesti kuulub võõrastele? Eesti riiki on ju vaja ainult sellele eestlaste rahvakillule, teistele sobiks ka oblast või europrovints.
Kuidas ka ei vaataks, pole võõrtööjõu suurema sisseveo taga muud kui raha, ühtedel kasum, teistel palk. Küll aga on neis protsessides tohutult nii üksikisikute ja perede kui ka rahvaste ja riikide tragöödiaid.
Sallivuslased võivad küll rääkida, kuidas me migrante vastu võttes kõik õnnelikeks saame, kuid tegelikult ei tähenda ränne hingeliselt head ei kodumaa hülgajatele ega ka neile, kelle koju tullakse.