Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Vsevolod Jürgenson: Eesti väärib uut Vabadussõja võidusammast

25.10.2022
Meie Vabadusrist tundub hunniku õnnetusena.
© UU

Viimastel aastatel on Tallinna üheks sümboliks saanud vaatepilt, kus meie riikluse kättevõitmisel ja kindlustamisel olulist rolli mänginud Vabadussõja mälestuseks püstitatud monument Vabaduse väljakul, on ümbritsetud ehitustellingutest.

Järgmisel aastal ootab monumenti valgustustehnika ja automaatika remont, mis läheb maksumaksjale maksma 600 000 eurot.

2009. aastal püstitatud klaastorni on putitatud valmimisest alates, mõnel aastal isegi mitut puhku, ent lõpuks sooviks siiski selgust, kui kaua peame kannatama, et 3588 langenud kangelase mälestust ja Eesti võitu tähistavaks monumendiks on ehituspraak, mille esimesed probleemid vajasid kõrvaldamist juba kuu peale avamist?

Kas selline ongi meie Eesti esindusmonument – lagunev ja pidevalt remonti vajav?

Kes vastutab?

Kodanikuna on mul õigus küsida, kes selle jama eest vastutab? Linnalegend pajatab, et juba siis, kui isamaaliitlasest kaitseminister Jaak Aaviksoo summutas vaieldava kunstiväärtusega tšehhi klaasist risti püstiajamise nimel nui neljaks kõigi kainelt mõtlevate oponentide hääled, püüdis Tallinna toonane peaarhitekt Endrik Mänd juhtida tähelepanu vigadele rajatise konstruktsioonis ja sobimatutele kinnitusdetailidele. Üht-teist olevat tema ettepanekul ka ringi tehtud, ent Isamaa poliitnäod kibelesid avamiskõnesid pidama ning seepärast jäeti konstruktsioonivead tähelepanuta.

Nüüd, kui probleemne monument Eesti mainet häbistab ja suuri remondisummasid neelab, pole Aaviksool sellest enam sooja ega külma. Töö on tehtud ja tänaseks kõik jäljedki piltlikult öeldes vette lastud. Ei tunne endal mingit süüd ka komisjoni liikmed, kes monumendikonkursile esitatud kavandite seast kõige küsitavama valisid.

Süüdlast ei otsitagi, sest lõpmatud remondikulud kannab maksumaksja, nii nagu tasus ka üle mõistuse käivalt ülepaisutatud püstitamishinna. Mida seal siis nuriseda, ega raha otsustajate taskust tule! Aga summad on muljetavaldavad – üle 13 miljoni euro püstitamise ja remondikulusid, kuhu pole arvestatud enam kui 60 000 eurot ülalpidamiskulusid aastas, mis samuti miljoni kanti tiksub. Nüüd siis veel 600 000 tuhat lisaks.

Alustaks õige puhtalt lehelt

Seni pole keegi monumendi küljest pudenevate detailide tõttu tõsiselt viga saanud, aga oht püsib, sest nagu näitab praktika, pole klaasmonstrum meie kliimasse sobiv ning küllap saabuvalgi talvel jäätumine ja sula samba taas pudenema paneb. Võib ju öelda, et lagunev Vabadussõja mälestusmärk sümboliseerib riigi ülesehitust, mis kunagi ei lõpe, aga kas tõesti peab riikluse sümbolite, milleks sammas kindlasti on, arvel keelt teritama?

Riia vabadussammas ei lagune ja seisab kindla vabadussümbolina juba 90 aastat, elades üle sõja ja okupatsiooni. Mille poolest siis meie lätlastest saamatumad oleme? Ei lagune ka taasiseseisvumise tähistamiseks Kaarli puiesteele paigaldatud Vabaduse kell. Tähendab, ikkagi on võimalik luua vastupidavaid monumentaalvorme, lihtsalt Vabadussõja mälestussamba juures kohtusid hämar rahakasutus, ebaõnnestunud konstruktsioon ja ühe poliitilise survegrupi arrogantne sülitamine headele planeeringutavadele ja ehitusnormidele.

Kuna praegusest sambast nagunii head nahka ei tule ja ka rahva jaoks on see pigem rehepapluse sümbol, tuleks ehk alustada puhtalt lehelt. Demonteerime laguneva, ohtliku ja raha neelava objekti ning püstitame asemele tõelise Vabadussõja monumendi. Mitte nii innovaatilise ja uudsusele pretendeeriva, vaid traditsioonilisema, aga korraliku, mis seostuks inimestele riigiga, kus osatakse vääriliselt jäädvustada nende mälestust, kes iseseisvuse eest võitlesid.

Vabadussõjas langenud väärivad probleemidevaba mälestusmärki, rahvas selgust, kes ebakompetentsuse ja raiskamise eest vastutab.

Vsevolod Jürgenson